iibise pesast

Tervisi teisest ilmast!

2011-04-18T21:20:00.004+02:00

On Sul täna siis sünnipäev või hoopis sünniaastapäev? Nii et ei teagi öelda, kas tõstan oma õhtuse kohvitassi Su terviseks või mälestuseks.

Ikka Sinu

I.

Nihil semper floret. Viimane kord

2010-04-27T20:22:00.004+02:00

Edasi kirjutan wordpressi kaudu. Lõpetan seega elu üdini avaliku naisena ning kasutan wordpressi võimalusi kaitsta postitusi osaliselt juhukülaliste eest.

Suurem osa saab arvatavasti endiselt kõigile avatud olema.

Võtit saab küsida profiilikastis olevalt aadressilt.

Nädalavahetus, kadunuke

2010-04-25T22:08:00.005+02:00

Laupäev
Väikevenna köha oli võtnud ulatuslikumad mõõtmed. Õigupoolest köhis ta vahet pidamata. Niisiis läksid kirjandusüritusele vaid Kõrreke ja Lõvipoiss. Köhija viisime seniks Vanaema poole. Mina käisin apteegis. Noh, teate küll. Sinepipulber ja köharohi.

Tagasiteel helistab Vanaema. Väikevennal on kõrge palavik ja ta on just jäänud magama.

Kodu. Telefonikõne lastekliinikusse. Viimane polnud just väga informatiivne, sest muulasmeedik esitas päheõpitud tiraadi. Selgetest vastustest hoidus, võib olla ei saanud küsimustest aru.

Vahepeal pesud õue, supp potti.

Veelkord apteeki, palavikurohtu ostma.

Väikevend sülest sülle ja autoga koju.

Kodus õnnestus talle manustada palavikurohtu, kuid köharohust keeldus resoluutselt. (Seal oli lagrits sees.)

Äraostmiseks läheb Kõrreke ja toob ühe Limpa limonaadi (Väikevenna enda kindel soov). Tavaliselt pole kihisevat ja magusat kodus muidu kui sünnipäevadel. Väikevend loobub pigem limonaadist kui võtab köharohtu. Üks klaas limonaadi läheb põrandale.

Külla on tulnud Kõrrekese klassiõde. Õhtusöögilauas saab ka Väikevend limonaadi, sest vett ta ei tahtnud ja palavikuga peab ju ometi jooma.

Õhtul tõuseb palavik väga kõrgeks. Veelkord kõne lastehaiglasse. Seekord räägin vahelduse mõttes eestlasega ja saan selged juhised. Palavik igal juhul alla. Panadol. Niisutada toasooja veega.

Laps oli palavikust veidi segane, ei tahtnud ka seda rohtu, mida ta muidu päris rõõmsalt võtnud on. Kallasin enam-vähem vägisi talle natuke suhu. Suur osa kleepuvast roosast siirupist oli mööda diivanit laiali, kuid vähemalt midagi jõudis kindlasti ka pärale. Lisaks läks ümber niisutmiseks valmis toodud plastkann veega.

Lõpuks muutus lapsuke adekvaatsemaks, soostus pižaama selga panema. Unejutuks Väike Vares. Laps jäi magama.

Sain alumisel korrusel põranda ära pesta.

Käisin vahepeal kontrollimas, oli pisut higistanud.

Kui öösel magama lähen, ajas üks väike kuju end minu voodis istukile ja teatas, et oma voodisse oli pissi tulnud. Kuna voodil oli ka väike elevandiga vannilina, tundus, et oli koguni end vannitoas pesemas käinud.

Pühapäev
Kell 6.15 alustas Väikevend päeva ja oli absoluutselt päikeselises meeleolus.

Suured lapsed jõudsid hommikul õppida ja korraks õuegi, Väikevend vaatas Asterixi.

Peale lõunat pidi tulema Vanaema ja võtma haigepõetuse üle magava haige näol. Ilmselt oli tegemist sõna otseses mõttes palavikulise energiaga, aga lõunaunne patsient lihtsalt ei jäänud.

Siis viisin Lõvipoisi sünnipäevale, meie Kõrrekesega läksime seniks basseini. Kui mõlemad suuremad lapsed olid jälle auto peal, läksime ka apteegist läbi. Uut köharohtu ostma, sest kuidagi tuleb seda vennikest ju siiski ravida.

Kodus ootas meid lisaks Väikevennale ja Vanaemale ka Lõvipoisi sõber R. Lõvipoiss vahetas riided, võttis palli ja ratta ning läks.

Vanaema lahkudes helises uksekell. Kõrrekese sõbrannad olid oma ratastega ootamas. Kõrreke võttis võileiva ja läks.

Siis teatas Väikevend, et tema paneb ka riidesse ja läheb oma sõbra Kaaksi juurde. Kaaks elab Tallinnas.

Tegelikkuses võttis ta hoopis uut köharohtu. Karupildiga köharohtu. Vaatas veel veidi Asterixi. Jõi kalja. Pani haigeks jäänud Hiire teki alla magama.

Ja oligi aeg. Esmalt tuli tagasi Lõvipoiss. Väikevend oli läinud voodisse, kui tuli Kõrreke.

Ülakorruselt kostab köhimist.

Kas vahepeal on olnud nädalavahetus?

Kevadkontsert, meie kolmas

2010-04-24T20:42:00.004+02:00

Ülikooli aulas peetav kevadkontsert on üks mu laste kooli toredatest külgedest.

Seekord esines Kõrreke esmakordselt ka orkestriga, nii et kauplesin vanaema Väikevenda hoidma ja läksin ise kohe kuulama.

Kui olin suuremad lapsed proovi kohale sõidutanud, jäi pilk peatuma Kõrrekesel. Õigupoolest tema kulmudel. Need olid sinised. Kuna tegemist polnud tsirkusnumbritega, läksime pesime esmalt näo puhtaks.

Lõvipoiss klassiga laulmas. Ja poistekooriga. Kõrreke klassiga - mulle hästi meeldis Piimasupp ja kiluleib, no tõesti hea lastelaul! - ja mudilaskooriga. Siis orkestriga ja ühendorkestriga - viimases olid ka vilistlased. Jumal küll, kui tublid nad ikka on!

Kuigi - Kuldne õhtupäike ei kõlanud kõige paremini kokku, meesansambel seal ees mõjus natuke liiga püüdlikult ja oli halvasti kosta. Soololauljaid oli saatmas Mamma kunagine õpilane. Ta mängib liiga kõvasti, kommenteeris Mamma. (Mine ütle talle, soovitasin seepeale. Nii õel Mamma teadagi pole. )

Peale kontserti saime kohvikus kokku härraga ja sõime üheskoos õhtust.

Väikevend oli samal ajal kodus keeldunud vanaema pakutud unest. Minu koju tulles pani ta kenasti pidžaama selga, kuulas ära kolm unelaulu ning uinus silmapilkselt.

Kõrreke oli unustanud oma flöödi kohvikusse.

Niisiis, kontsert läks igas mõttes täie ette.

Maised mured: kuidas ma ei ostnud sünnipäevakinki

2010-04-23T20:18:00.004+02:00

Lõvipoiss sai oma vanimalt sõbralt sünnipäevakutse. Ülitore. Kingi koha pealt ema ühtegi konkreetset soovi öelda ei osanud.

Läksin esmalt kino kassasse. Nii. Teatavasti on nüüd meie linnas samuti kolm-dee olemas - ise just käisime sel nädalal - ja lastele maksab see 55 eesti raha. Voutšereid saab summas 50 raha - mille eest kolm-deeks ei piisa ja 90 raha (kus jääb jällegi 45 ühikut üle). Kahe üheksakümnese voutšeri kinkimine oleks lisaks raiskamisele ka kallivõitu ettevõtmine.

Seejärel kaubanduskeskus. Monopoli mängu väiksem variant olevat sünnipäevalapsel olemas. Rõivapoes olid päris ägedad T-särgid, näiteks AC/DC-kirjaga ja mõni muu. Pehme pakk on üheksasele härrasmehele vist ikka pettumus?

Siis on veel AHHAA oma neli-deega. Aga see sai vist aasta tagasi kingitud? (Peaks hakkama kirja panema selliseid asju!)

Korralikud legod on samuti liiga kallid - ja sellised saja-ringis valvekarbid vist juba enam-vähem kõigil olemas?

Nii me vist lähemegi esimest korda seda ümbriku-teed. Noh, et päris esimest korda elus, on muidugi liialdus - kui ikka täiskasvanu on oma kutsel öelnud, et tahab raha, siis pole loomulikult kohvikannusoojendajat ostma läinud. Üldiselt mulle lihtsalt ei meeldi raha kinkida, eriti veel lapsele. Võib olla leiame homme koos Lõvipoisiga veel midagi, kui ühel ja teisel põhjusel nagunii kesklinnas oleme?

Üldiselt tahan ma käesolevaga öelda, et head ideed on siinkohal teretulnud.

Vanarahvatarkus

2010-04-23T14:20:00.002+02:00

Kui õpilane, kes seni oma vaimuandeid ja huvi koolitöö vastu vaka all hoidnud on, juba teist tundi järjest õpetajat ammulisui kuulab, tahab ta näidata oma uut keeleneeti.

Ja teine kord ta ee-laa-guu!

2010-04-19T20:03:00.009+02:00

Iibisepesa kui virtuaalne reaalsus on kahene.

Kasvab ja õitseb. Vilja pole veel kandnud. Või kuidas võtta.

Visualiseerin siinkohal teejuhte, mis huvilisi siia kohale toonud.

SOS, tiiger sõi mu isa!

Verejanuline seitsme hambaga siil

Algo Kärbi ema

Kuidas panna mees endaga abielluma?

Palju õnne mulle kõigi poolt!

Vanasti ja nüüd

2010-04-17T20:32:00.006+02:00

Aja liikumine on mulle ikka ja jälle arusaadavalt kohale jõudnud enda ja oma laste lapsepõlve võrreldes.

Räägin näiteks lastele, et kui ma koolis käisin (õhtupooleses vahetuses), siis lõppesid tunnid mõnikord nii hilja, et ma ei näinud isegi lastesaadet. Nad ei saa sellest aru. Noh, sellest küll, et tunnid lõppesid hilja, aga lastesaateid tuleb ju peaaegu alati mõnel kanalilt - või siis vaatad lihtsalt filmi. Siis oligi üks lastesaade!

(Samas mäletavad suuremad lapsed ka seda aega, kui film tähendas õhukese plaadi asemel magnetlinti. Seda enam, et filmikarbid on praegu Mamma juures, kus neid vaadatagi saab.)

Kui ma laps olin, sõitsin jalgrattaga kas niisama kodu juures, mõnikord poes (poekott rippus pärast lenksu küljes) või siis suviti - juba pisut vanemana - käisime ka sõbrannadega ujumas. Kas Eerika järves - mida on mu meelest ajast aega saatnud kuulujutud küll laipadest, küll nahahaigustest - või koguni Haagel. Praegu pole lapsed küll veel omapäi ujumamineku eas, kuid see-eest ei jõuta ära oodata, millal saab jälle rattaga kooli. Ja kooliesised rattaparklad on paksult täis. Täiskasvanu ratast kui transpordivahendit kasutamas oli vanasti kah küllatki harv nähtus. Ja ma tegelikult ei teagi ainsatki põhjust, miks meie omal ajal rattaga koolis ei käinud. Võib olla mõnes teises koolis käidi?

Ka minu laps olles käis suurem osa klassikaaslastest mõnes huviringis või trennis. Noh, tookord oli põhimõtteliselt kolm varianti - olla ka kunsti-, muusika- või spordikooli laps. (Mina käisin mingitel suhteliselt seletamatutel motiividel esimeses.) Kõik said sinna ise mindud ja enamasti ise ka tuldud. Kui ma käsin koolis juba hommikupoole ja kunstikool lõppes suhteliselt hilja, tuli Papa autoga vastu, kui sai. Aga see autoga järelkäimine oli pigem erand kui reegel.

Nüüd olen ma rõõmus, et mu lapsed saavad peaaegu ise igal pool käidud. Kesklinna piirkonda trenni ja huvikooli mineku said nad bussiga juba esimeses klassis selgeks. Ja olid omakorda ses suhtes pigem erand kui reegel. Minu jaoks on alati olnud võõrastav vaadata vanemaid, kes istuvad tund aega autos, kuulavad raadiot ja ootavad oma lapsi. Lõvipoisil tuleb küll trennis järel käia, sest need lihtsalt lõppevad tõesti hilja, aga kolm õhtust autosutsu nädalas on pigem mõnus võimalus poisiga tagasiteel segamatult juttu ajada kui tüütu kohustus.

Sama võõrastav on enne teatrisse- või õppekäigule minekut lugeda meilinglistist küsimust: kes saab tulla autodega lapsi viima. Tegemist on teise-kolmanda klassiga ning bussisõitu oleks kolme peatuse jagu.

Mõnikord ma taban end muidugi mõttelt: küllap vanemad pidid siis ikka tohutult muretsema. Mina läksin mõni päev kodust välja vist mingi veerand kaheksa ajal hommikul ning koju laekusin veidi enne üheksat õhtul (kui Papa vastu tuli, siis sai pool tundi varem.) Või ei osatud siis midagi karta? Päevalehtedes vist eriti kriminaalsetel teemadel ei räägitud? Praegu helistan ma ikka töö lõppedes lastele - tean täpselt, kes kuhu läheb, mida sööb ja kuna tuleb.

Muidugi on palju sellist, mis ei muutu. Mäletan, et kunagi algklassides pandi meid ajutiselt poistega istuma parema tunnidistsipliini huvides. Paar päeva tagasi teatas Lõvipoiss, et tema pinginaaber pole enam G, vaid hoopis üks tüdruk. Neli klassi kõige sehkendajamat poissi-tüdrukut oli omavahel istuma pandud.

Mõõga ja võtme linnas

2010-04-13T20:15:00.004+02:00

Teatavasti on meie linna vapil ristatud mõõk ja võti. Noh, muidugi viitavad need ju pühadele meestele, Paulusele ja Peetrusele - kes meie linna heaks kõrgemates sfäärides sõnakese kostma peaksid.

Aga mõnikord on muidugi mõõk lihtsalt mõõk ja võti võti. Täna hommikul siis täpsemalt autovõti.

Õhtul panin kõik - vähemalt enda mäletamist mööda - hoolega valmis. Väikevenna õukombekas liivast puhtaks ja kilekotti. Enda asjad kokku ja esikusse valmis. Võtmed oma sahtlisse. Kohvikann puhtaks.

Hommikul oli kõik samuti igati ajagraafikus. Pojaputukas söönud, endal kohv joodud ja juuksed kammitud. Tahtsin võtta sahtlist võtmed. Paraku olid seal ainult välisukse omad. Autovõtmeid polnud.

Esimene kontrolliring toimus suhtleiselt paanikavabalt. Jakitasku. Käekott. Veelkord sahtel. Kapipealsed. Kapitagused.

Teine ring oli juba märksa närvilisem.

Kolmandaks tulid lapsed appi.

Kas tahad, ma vaatan keldrisse ka, pakkus Lõvipoiss.

Lõpuks ei jäänud enam muud üle, helistasin ühele vanaemadest - tal oli just alanud puhkus ja loomulikult ei igatse ükski vanaema midagi palavamalt, kui kell pool kaheksa hommikul lapselast lasteaeda viia, eks ole. Kirjutasin Kõrrekesele päevikusse - esimene tund oli mudilaskoor - hilineb seoses abiga kodus tekkinud ootamatu olukorra lahendamisel - ning jätsin ta vanema tulekuni väikevenda valvama. (Kodused põhjused oleksid ju kõlanud eufemismina sissemagamisest?)

Taksojuht oli tore. Ma ise olin ebatavaliselt jutukas meeleolus (paanika puhul olen seda varemgi täheldanud.) Tundis kaasa nii võtmete kui muti puhul. Viimases küsimuses jagas temagi lahket nõu: ega siin muud pole, kui labidaga augu kõrvale ja siis kõvasti virutada, kui ta nina välja pistab.

Juba esimese tunni ajal sain Kõrrekeselt sõnumi - võti on leitud. Oli olnud Väikevenna kombeka kotis, kust vanaema ta taskurätikut otsides leidis. (Oleks muidugi pidanud ise vana tõde meenutama ning midagi muud otsima hakkama...)

Koju tulin bussiga. Loomulikult jõudis esimene buss kesklinna täpselt nii, et nägin teist parasjagu eespool ära sõitmas.

Läksin siis aja parajakstegemise mõttes toidupoodi.

See polnud vist eriti hea mõte, sest mind sihti relvaga. Relvaks oli vingemat sorti mängupüstol ning selle omanikuks umbes Väikevenna-vanune noorsand. Sihtiski inimesi ja ütles põmm. Peale oma laste, eriti oma poegade sündi, pole ma üldiselt võõraste väikelaste suhtes kuri tädi. Seekord küll ütlesin poisile, et mulle ei meeldi, et mind sihitakse. Ema naeratas ja vaatas heldinult oma poega.

Nüüd targutamise koht. Ok, ma saan aru, et militaarsed huvid on poisslapse arengus täiesti normaalsed. Ja mõistan, et mäng pätt ja politseinik on käsitletav ka näiteks kui harjutusi tulevaseks eluks. Aga mida siis harjutas see lapsuke? Mängu lähen kaubamajja ja tulistan inimesi?

Oh, ehk on lihtsalt kevad käes, mutid aias ja närvid läbi?

Läksin koju ja maandasin end tolmuimemisega - hommikul võtit otsides oli silma jäänud vastikuid torte igasugu tagustes ja alustes. Kohe kergem sai.

Seda enam, et söögilaual oli - Kõrreke poolt oli kinnitatud kleepsildiga märgistatult - emme auto võti.

Pereema mureveeb. Stiilinäide, II*

2010-04-12T20:58:00.006+02:00

Hoiatus! Kui kahtled, kas tasub lugeda, ära parem loe. Kõik järgnev on võrdlemisi mõttetu!

Kevad ei ilmuta end mitte pelgalt pungades, grillilõhnades ning helges ilmas. Sama selgelt võiks aega määrata ka õhtust õhtusse palli ja jalgratastega ukse taga kõõluvate Lõvipoisi semude, esikuvaibale ilmunud mulla ning endise vääramatusega pesamuna tabanud heinanohu järgi. Kui läheb nii, nagu varasematel aastatel, kestab viimane umbes jaanipäevani.

Pühapäev algas tubliduse tähe all. Pakkisin kokku vanapaberi, koristasin tagumise ukse ümbrust. Väike sõit Lõvipoisi telefoni parandusse viima ja uusi kontaktläätsi soetama ei lõppenud hästi. Tähendab, lõppes paraku osturallil. Eks ole, sa lähed lihtsalt toiduosakonda, ostad seda-teist-kolmandat (hästi soodne ju), siis viid koti autosse ära. Sinu sisemine tibi juhib su kindlal käel naisteoskaonda, kust väljud ripsmetuši, dušigeeli ja juuksevidinaga. Saad näppu esimese väikse roosa kilekoti. Tuleb meelde, et töö juures lehitsesid reklaamvoldikut ning spordiosakonnas pidi müüdama ujumisprille (Kõrrekese omad on parasjagu katki). Saad näppu teise roosa kilekoti. Lõvipoisil oli nokats väikeseks jäänud - kolmas kotike. Astud sisse filmiosakonda, no tõesti, Talvesõda mõnekümne krooniga. Ja siis veel Kõige suurema sõbra laulud plaadil. Lased selle enesepettuse mõttes pakkida ujumisprillide juurde.

Kus sa küll nii kaua käisid, imestasid lapsed kodus. (Tundsin end umbes nagu Pelle ja Tjorven, kui nad piduriietega suplemast tabati - see lihtsalt läks nii!) Lõvipoiss oli alustanud langetatud okste saagimist ning tema näpp oli plaastris.

Aiatööd siiski jätkusid. Erilist indu näitas üles Lõvipoiss, kuid Kõrreke ilmus samuti ülakorruselt oma raamatute tagant välja ning väidetavalt hoidis isegi saagi käes.

Mutiga me veel esialgu võistelda ei suuda. Aed, nii paljukest, nagu meil teda ongi, näeb välja nagu maastik rohkete pisikeste pommikraatritega. Nende ümber on nähtud luusimas kasse - mitte küll meie oma.

Faunat täiendavad veelgi sipelgad liivakastis ja teod liivakasti serval. Väikevend on võtnud militaarse hoiaku sipelgate suhtes, aga mul tuli teda veenda, et teo panemine kampsuni alla ja tema kõditamine ei ole hea mõte.

Pühapäeva õhtul käitusin väga kindlameelselt**. Kui Kõrreke tuli ning teatas, et tal on vaja homseks sirklit, ütlesin, et palun väga, annan talle raha ning mingu ise kodule lähimasse suurde poodi. Siis oli kell ehk nii seitse õhtul. Triikisin, sorteerisin ning voltisin veel hea tüki aega pesu, ajasin juttu Väikevennaga. Kui siis pesamunal oli aeg magama minna, ilmus välja Kõrreke, kinnitas endale jope külge helkuri ning teatas, et ta hakkab siis nüüd minema. Kell oli umbes üheksa. Vaatasin oma kleenukest tütart ning otsisin ohates välja autovõtmed. Ega ta polekski seda sirklit kodule lähimast poest saanud. Järgmisest poes siiski oli.

Koju tulles tuli magama saada üleväsinud kolmeaastane.

Oma töö-asju sain vaadata alles hilisõhtul ja lõpetasin alles siis, kui tänane päev oli ammugi käes.

Hommikul oli keegi silmad millegipärast kinni kleepinud.

Unustasin oma telefoni maha. Väga hull ei olnudki, ainult kolm vastamata kõnet pärastlõunaks. Lapsed olid süüa teinud.

Kõrreke seletas, et kuueteistkümnel lapsel polnud sirklit ning nad kõik said märkuse, välja arvatud üks, kes oli pikalt puudunud. Mina seekord siis pääsesin.

Väikevend mängis kodus tükk aega liivakastis mereröövlit. Õde ja vend olid trennis, nii et see oli üks väga üksildane ja võrdlemisi tatine mereröövel.

Õhtul Lõvipoisile trenni järele sõites, või noh, õnneks küll juba teda oodates, suutsin kokku lugeda kõigest kolm jalgratturit vales suunavööndis, kui ma jäin lihtsalt autosse magama.

Õhtul kodus teatas Kõrreke, et tualettpoti prill-laud on katki. Mis see minu käes siis parandada pole! Sai kohe puhtam ka.

Ees ootab väljakutse - lasteaias on tulemas tervisepäev ning sildil seisis palun riietage oma lapsed kommideks.

Rõõmuga.

*Millegipärast tabab mind pereema-murehoog juba teist aastat aprillis.

**Kusjuures ma olengi seda teinud, korrates endale kindluse sisendamiseks Paula kuldseid sõnu - laste tegemataunustamiste heastamine lõppeb täpselt siis, kui sa ise ütled, et see lõppeb. Siiani ongi toiminud.

Hunt ja seitse kitsipunga

2010-04-10T20:49:00.005+02:00

Teatris käinud pole ma kohutavalt ammu, aga näed, mõnikord veab.

Eile oli Kõrrekese ja Lõvipoisi koolis Hunt ja seitse kitsetalle ja täna Vanemuises Ninasarvik Otto. Nii et eile saime siis koolietendusel Väikevennaga teatrikombeid meenutada ning täna neid kohe uuesti kasutada. Etendused olid väga lõbusad. Kooli puhul meeldib mulle see, et kaasatakse absoluutselt kõik õpilased esimesest viienda klassini. Laulud, tantsud, võimlemiskavad - väga lahe! Väikevenna puhul oli kohati päris raske selgeks teha, miks temal pole lubatud, sarnaselt paarile teisele väikelapsele, minna lavale näitlejate vahele tiirutama, aga õnneks polnud ma ka ainus sedavõrd karm ema. Hundi lavaleilmumine lepitas teda iga kord mõnevõrra. Kavas pealkirjaga Kitserahva hääl oli ära trükitud Kõrrekese jutt hunt-taimetoitlasest.

Tänane teater oli kah mõnus. Näitlejad olid - mõne erandiga - pea kõik tundmatud, aga Topperi ninasarvik sai kogu selle loo mõnususes ka laval ette kantud. (Proua Flora maagilist india kohvi oleks isegi joonud!) Väikevenna käitumine oli etenduse ajal eeskujulik. Lõvipoiss sõitis küll just täna võistlustele Lätti, aga õnneks oli ta nädal tagasi käinud klassiga Nukitsameest vaatamas, nii et ega ta väga kurvastanudki. (Ülejääva piletiga tuli see-eest kaasa Kõrrekese sõbranna.)

Etenduse vaheajal teatas Lõvipoiss telefonitsi, et nad jõuavad kohe kohale. Siiski olid nad teatri lõppedes alles igaljuhul kuskil Eestis. (Peale järelepärimisi selgus, et tegu oli Nõoga.) Nii et jõudsime parasjagu kahe olemasoleva lapsega imetleda ja imestada jõge ning osta Mäkist toitu kaasa, kui Lõvipoiss kohale jõudis.

Võistlustel oli läinud hästi. Neljast mängust võideti kolm. Kuigi, kui keegi nüüd aru saab, mida sellega öelda tahetakse - kui nad oleksid Lätis teadnud, et me nii hjästi mängime, oleksid nad meile postkaardid kinkinud, aga nad ei uskunud vist enne.

No tõesti. Sa kutsud lapsed teisest riigist võistlema, ja oled nii /.../ kitsi, /.../ et ei raatsi välja printida lastele isegi diplomit või midagi mälestuseks /.../. Lõvipoiss leidis Valmierast ühe laheda kivi ja tõi selle koju kaasa.

Vähemalt oli tema happy mealis Öine Raev. Üksikasjalikku ülevaadet mängudest kuuleme ilmselt kuni järgmiste võistlusteni.

Õhtul duši alla minnes esitas Väikevend painama jäänud küsimuse: on ju, ninasarvikul on ka noku?

Loogika kevadkool

2010-04-07T20:04:00.000+02:00

1) Ükski raskus ei õigusta kõrvalteede otsimist.*
Hommikulauas, Väikevennaga kaheksi. Teised on juba läinud, meie sööme veel juustuvõileiba ja joome kakaod ja kohvi.

Kakao saab otsa.

Emme, palun tee mulle veel kakaod.

Ei, Väikevend, selleks pole meil küll enam aega.

Noh, aga tee siis nii kiiresti kui suudad!

2)Mis värvi on Napoleoni valge hobune?
Natuke hilisem aeg, raamatukogus.

Ma palun Anne Franki päevikut!

Jaa, vaatame.

Raamatukoguproua klõbistab pisut arvuti taga.

On küll sees.

Läheb riiuli juurde.

Sügab kukalt.

Oot, ma pean uuesti arvutist järele vaatama, kes see autor oli.

3)Kes aru ei saa, on lihtsalt loll!

Õhtul. Väikevend joonistab.

Mida sa joonistad?

Ühte väikest titat. Isaga. Tita on tüdruk, aga ta nimi on Poiss!

*
Tsitaat Vabariigi Presidendi uusaastakõnest.

Kolm ja pool aastat kogemusi

2010-04-06T19:33:00.000+02:00

Väikevend võtab toidust välja türgi oa ja teatab resoluutselt:

Seda ma ei söö.

Ning lisab: Siin on palju vitamiine sees, on ju?

***
Potil käies laulab Väikevend laulu, mis tema sõnade järgi on mehest, kes käis kakal, aga nüüd hõikab, et on tal valmis.

***
Vennaga koos mängides on tõelised lemmikasjad loomulikult isa toodud vahtkummist mõõgad. Mõõga järele haaratakse juba ukselt, endal veel õuekombegi seljas.

Oota, ära enne ründama hakka, kui ma tulen! hõikab Väikevend igaks juhuks Lõvipoisile elutuppa.

Loomulikult on mõlemad poisid d´Artagnanid.

Need, keda nurga tagant kujuteldavalt luuratakse,olid Väikevenna sõnutsi pahad d´Artagnanid. Suurema venna arvates olid vaenlased hoopis robotid, kes sünnivad alati kolmekaupa, kuid surevad ükshaaval.

***
Üldiselt pole vaikusearmastajatel meile asja. Täna kamandasin Väikevenna siiski vait, kui õde Kõrreke mulle flööti mängis.

Väikevend päris mult sosinal, ise õele osutades:

Aga miks tema võib lärmi teha?

Mis teha, elu pole alati õiglane!

Maailmatäis lemmikloomi

2010-04-05T19:42:00.000+02:00

Tegelikult oli see juba üle-eelmise nädala lõpus, kui me käisime lastega Pintsu ja Tutsiku teise osa esitlusel. Kõige tähelepanuväärsem oli selle sündmuse juures asjaolu, et Lõvipoiss võitis endale raamatu, sellesama esitletava. Ning mitte tänu loosiõnnele, vaid tänu oma joonistusele! Meie Lõvipoiss, keda ei meelita enamasti mitte mingi väega kodus midagi joonistama. Aga vot seekord ta joonistas kassi ja kassi ümber tumeda tausta, nii et välja kukkus pilt illustratsioonina jutule Pints puhastab korstnat.

Ja vähe sellest! Poiss luges raamatud läbi ka - esimese osa olin lastele just sealtsamast esitluselt ostnud. (See, et Kõrreke raamatud samaks õhtuks läbi sai, oli muidugi ootuspärane.) Lõvipoiss kirjutas loetud raamatu kohe ka lugemispäevikusse sisse, ise kommenteerides: ma pole kunagi ühestki raamatust nii palju kirjutanud!

Raamatud meeldisid lastele väga. Juttudega samaväärt on ka pildid. Loomasõpradele nii palju tuttavaid ilmeid, tundeid ja poose.

Ja kui üks teema juba päevakorda tuleb, siis tuleb ta loomulikult mitmelt poolt korraga.

Oi, see lohefilm oli hea! Ma ei suuda ausalt öeldes isegi meenutada, millal ma viimati lastega kinos käies ei resümeerinud stiilis noh, lastele vähemalt meeldis.

Ritsik kirjutas tegelikult kõik ära.

Mitte ainult film ise polnud hea, vaid just see mõte: inimesed kardavad sageli oma hirmu, mitte selle põhjustajaid. Silmitsi seistes saad aru, et olid kartnud hoopis valet asja. (Üle tüki aja film, mille mõttest oli üleüldse võimalik rääkida ning mille sisuks polnud õige faili käivitamine nupulevajutusega - nagu stamplõppevad mu meelest rohkem kui pooled viimase aja lastefilmid.)

Pildi leidsion sellest filmiblogist siit.

Endistest aegadest

2010-04-03T21:08:00.000+02:00

Ka Väikevend teab (konkureerivad ja täiendavad seisukohat leiab siit ja sealt, missugune oli elu enne elu.

Väikevend on parasjagu duši all ja räägib:

See oli enne, kui ma sinu kõhus olin. Ma olin vennaga koos ja mängisin peitust. Palju peitust.

Kas seal oli keegi veel peale sinu?

Jaa! Alguses olid kõik: sina ja õde ja issi. Iir oli ka!

Kas keegi oli veel?

Ei olnud rohkem. Ühes majas, seal me mängisime peitust! Siis ma mängisin sinu kõhus ka peitust!

Ja nüüd pane mulle nüüd rätik ümber. Siis ma olen jääpurikas. Soe jääpurikas!

Väänasime tiigerpesukinda välja. Panime rätiku ümber.

Rohkem ei soovinud soe jääpurikas endistest aegadest rääkida.

Aprill, aprill, va lorupill!

2010-04-01T20:14:00.000+02:00

Nii hüüdsid mäletatavasti koolilapsed Bullebyst. Peale minu meelest täiesti sadistlikku aprillinalja õpetajale, kui nad kaks tundi varem kooli tulid*.

Sellega võrreldes läks mul täna täitsa hästi.

Hommik algas muidugi Lõvipoisi lõputute sul-on-püksid-katki-naljadega. Ta ütles õhtul, et pinginaaber G oli ühe korra uskuma jäänud, aga mina arvan, et see on liialdus.

Koolis ikka tehti nalja. Üks klass teipis kriidi otsa läbipaistva teibiga, teine jälle arvutihiire ning siis lasti minu peale laserpoineterist täpikene (kui ma seljaga olin ja tahvlile kirjutasin). Noh, parem ikka kui üldse mitte midagi.

Aga õhtul ütles Väikevend, et mul on sukkpüksid katki - ja see oli kahjuks tõsi.

*Palun mitte unustada, et siin kirjutab inimene, kes on peale 1999. aastat saanud magada vaid loetud hommikud nii pikalt, kui und jagub.

Vaba päev, inimesel pole midagi teha

2010-03-31T21:02:00.000+02:00

Kogemused näitavad, et kui päev algab hambaarstiga, võib järgnevast nii mõndagi oodata. Ses suhtes oli täna erand. Ei juhtunud midagi kõneväärset.

Ehkki tekkis mitmeid huvitavaid küsimusi.

Näiteks, mida (ja kuidas) tuleks vastata, kui sa istud hambaarstitoolis, suu pärani, lõugade vahel plastmassjublakas, ravitava hamba ümber pitskruviga agregaat ning hambaarst küsib: kas teil on mugav?

Oo jaa!

Igal juhul, pitskruvist pääsnuna, läksin ja ostsin endale otsustavalt ära kummikud. Väga ilusad, punaste moonide, kreemide rooside ning valgete liiliatega. Kui ma juba nii praktilise ostuga hakkama olin saanud, võtsin juurde ka müüja poolt soovitatud soojad sisetallad. (Kui asi samas vaimus jätkub, kannan järgmiseks vilte ja sõba!)

Siis läksin vette. Kohe mõnuga, kõigepealt ujusin, siis vesivõimlesin ja siis ujusin veel natuke. Võimluses tekkis mul küsimus, et miks on vesiaeroobikas alati nii palju volüümikaid prouasid. Kas see tähendab siis, et vees võimlemine on kehakaalu mõttes ebatõhus? Noh, teisest küljest, kuna ühesilmne on teatavasti pimedate seas kuningas, tundsin ma end muidugi hästi. Kohe selline fit tunne tuli peale, kui tegin harjutuste raskemaid versioone.

Õhtul tundsin ennast veelgi tublimana - kui see nüüd üldse võimalik on - sest koristasin ära garderoobi. Tõtt öelda oli seda muidugi tarvis ka seetõttu, et talvejoped ja -mütsid polnud pesakonnale enam kohased, aga siiski. Üritus päädis tõdemusega, et olemasolevatest riietest õnneks jagub. Aega kulus selleks päris kõvasti, sest umbes poolt garderoobitäit proovis innukas Väikevend ka selga. (Õhtul enne magamaminekut oli tal ülestikku seljas kolm särki.) Mõningate asjadega käisin mina Lõvipoisi sabas ning palusin tal neid selga proovida. Ega ta üle kolme-nelja korra ühelegi proovimisele vastu ei vaielnud ka. Kõrreke on õnneks juba iseriideidprooviv inimorganism.

Kui lapsed magama läksin, vaatasin vist esimest korda tänase päeva jooksul ka kirjakasti. Peibutusmeili teemaks oli täna võluv ja veetlev. Kas pole suurepärane pakkumine: Meil on aluspesu, mis sobib Teile ja mitte vastupidi.

Kahju muidugi, et mina Teie aluspesule ei sobi!

(Aga mul on vähemalt ilusad kummikud!)

Kuidas Väikevend istuma pandi

2010-03-30T20:54:00.000+02:00

Tuleme Väikevennaga lasteiast. Lumi, lombid, pori ja päike. Nagu vist igal pool

Tead, emme, kui me õues olime, pandi mind paviljoni istuma.

Noo? Kas sa tegid siis pahandust?

Jah. Ma keetsin porilombis nõiajooki.

Ja mis siis sai?

Ja siis R jõi seda. Ausa nördimusega hääles: Ikka täitsa õudne, kui porine ta oli!

Esikpoja raskest elust

2010-03-28T22:27:00.000+02:00

Lõvipoiss ning Kõrreke tulevad üheskoos elutuppa. Ei, Väikevenna mänguasjade juurest ei ole mõtet otsida, me eile sorteerisime kõik asjad ära, seal küll ei olnud.

Mida te otsite?

Yu-Gi-Yo kaarte.

Noh-oh?!

Jah, bakuganid on moest täitsa läinud. Nendega ei saanudki eriti midagi mängida. Aga Yu-Gi-Yo kaardid on ära kadunud.

Kõrreke toetab kurvastavat venda: Ja kõige hullem, me polnudki nendega veel õigesti mänginud. Nad olid ikka kas venelased või madratsid!

Lõvipoiss, hääles alistumine saatusele: Ega sa mulle uusi ju nagunii ei osta?

Hammas aabitsa vastu

2010-03-28T20:37:00.000+02:00

Hiljuti hambaarsti juures käies tabas mind ebameeldiv üllatus - vaatame-mis-siin-siis-on tähendas juureravi. Koos hinnaga, mis on peaaegu kolmandik täiskoormusega töötava õpetaja palgast. Mina ei tööta täiskoormusega. Õnneks ei kasvata ma ka oma kolme last ühe õpetajapalgaga.

Hambaarst ise oli tegelikult sümpaatne. Ütles, et nad pakuvad inimestele ka näiteks protsendita tagasimaksegraafikut.

Aga mida teevad näiteks need inimesed, kes töötavadki miinimumpalga eest. Sealt ei maksa vist ka osade kaupa seda mõnda tuhandet krooni - vähemalt, kui peab selle raha eest ka lapsi kasvatama. Sellele küsimusele administraator vastata ei osanudki.

Nemad vist ei käigi meil - või kui, siis hambaid välja tõmbamas, nentis proua pisut kurvalt.

Eakas kolleeg ütles selle teema kohta elutargalt õpeataja leib on peenike, aga pikk.

Kuid siiski mulle tundub, et hambaravi ei peaks olema luksus. Et kõrgharidusega omal erialal töötav inimene ei peaks mõtlema: kas ma saan seda ikka endale lubada. Hambaravi pole ju mingi rinnasuurendusoperatsioon või puhkusereis Floridasse.

Mõni aeg hiljem võtsin ette oma tavapärase topeltkäigu: kui juba raamatukokku vaja raamatud tagasi viia, siis astun läbi ka kõrvaltmaja sekkarist.

Seal sain ka vastuse oma küsimusele.

Kaltsukaproua vestles oma sõbranjega.

See seal T tänaval on selline ülbe olemisega. Aga ma pean ütlema, et minule on ta alati soodustust teinud.

Vestlus käiski hambahindadest. Väljatõmbamishindadest.

Selle hambaravijutu kirjutasin ma tegelikult mõni aeg tagasi valmis. Viimasel nädalal olen aga üldrahvalikult seinalehelt näinud anna-teada üleskutseid, kas inimesed on hambaarstil käimisest loobunud ja kas õpetaja palk on sandikopikad. Tegelikult ei olegi neid komme vaja avada, et teada, mida inimesed arvavad ja kui paljud suudavad endale hambaravi üldseüldse lubada. Pidades muidugi ka silmas seda, et sõna võtavad enamasti rahulolematud. Kooliharidus on meil vähemasti veel tasuta.

Tibijutujätk

2010-03-25T21:30:00.000+01:00

I'm an Audi TT!

You're not the fastest, nor the most nimble, but you're cute and you have style. You're not intensely competitive, but when you pass by, everyone turns to look.

Take the Which Sports Car Are You? quiz.

Kust tulevad tibid?

2010-03-25T20:18:00.000+01:00

Täna polnud tegelikult üldse hea aeg külastada mänguasjamuuseumi. Koolivaheaeg, mängutuba oli lapsi tõesti paksult täis. Ja millegipärast tahtis munaveeretamismängus minu vanema poja käest üks arvata-nii-viiene piiga muna ära võtta. Lõvipoiss ei andnud. Tüdruk hakkas jalgade ja kätega taguma. Kõige suurem hirm oli, et äkki Lõvipoiss lööb vastu või midagi. (Sest jõud oleksid olnud ikka väga ebavõrdsed.) Seda õnneks siiski ei juhtunud. (Mida peaks mina poja emana õigupoolest tegema? Selline - no-anna-talle-ometi-see-muna! - stiil oleks asjakohane kahe-, mitte viieaastase puhul.)Tüdruk kandis seejuures roosat printsessikleiti ja krooni. Oma lapselast jälgis imetleval pildil pilte pidevalt pilte klõpsutav vanaisa.

Hommikul olin juhuslikult sattunud sellelel loole. (Pean tunnistama, et see oli ka esimest korda elus mul Naistevahetust vaadata.) Oli kah päris naljakas.

Või kuidas võtta.

Raamatud poistele

2010-03-23T20:49:00.000+01:00

Tütar Kõrrekesega on lihtne - põhimõtteliselt loeb ta lihtsalt järjest kõiki kodus olevaid lasteraamatuid, kui need saavad läbi, hakkab otsast peale või toob raamatukogust juurde.

Lõvipoiss loeb ka. Näiteks kohustuslikku kirjandust. Otsime raamatu välja, jagame leheküljed tähtajani jäänud päevade arvuga ja siis loebki. Omal käel uurib pigem selliseid populaarteaduslikke asju. Mis on ju samuti väga tore. Nii et kui ma näiteks töö jaoks otsisin Sinutorust filmi Alexander Suure kohta, teadis Lõvipoiss minulegi ootamatult kohe, kellest jutt ja kui suurt riiki ta valitses.

Mõni nädal tagasi tõin koju teatripiletid, otsisin välja raamatu ja käskisin enne aprillikuud läbi lugeda. Sest siis on etendus. Viimastel andmetel sõidab Lõvipoiss küll plaanitud teatripäeval võistlema, aga raamatu sai igal juhul läbi.

Raamatu Topperist, kelle juuksed olid nii tihedad ja karmid, et ema pidi tal rehaga pead sugema, kui oli tarvis talle viisakamat väljanägemist anda. Topperil oli veel mäletatavasti kallim Sille ning sõber Viggo, kelle isa härra Löwi pidas Sinise Merikassi Kohvikut. Raamat meeldis Lõvipoisile väga.

Nii väga, et võttis ette järgmisegi. See kuulus kindlasti lapsevpõlves Lõvipoisi isale, sest mina laenutasin seda raamatukogust. Rohkem kui raamatut mäletan ma tegelikult multikaid. Onu Raivo häälega peale loetud. Näidati vist Kõige suuremas sõbras. Lõvipoisil aga sellised äratundmishetked puudusid. Esimesed peatükid valmistasid pettumuse ning õhtujutuks loeb ta hoopis uuesti jutte Kakast ja kevadest.

Ka Väikevenna lektüüris on toimunud tähelepanuväärne muudatus. Väikevenna kirjanduslikku maitset iseloomustab ennekõike sõna järjekindlus. Kui mingi ime läbi on suudetud talle ette lugeda uus jutt, mis talle meeldima hakkab, siis tuleb seda lugeda umbes järgmised kuu aega. Rebasejahti isegi paar kuud (siis lubas Väikevend ka teisi Pettsoni ja Finduse raamatuid ette lugeda.) Kui Väikevend tahtis oma rebasejahihooajal kedagi milleski süüdistada, nimetas ta teda kanavargaks.

Hetkel on meil käimas Pöialpoiss Nils Karlssoni kuu. Jutt on muidugi väga ilus ja natuke kurb. Sest peategelseks on poiss, kelle õde jäi haigeks ja suri ära. See koht meeldib Väikevennale eriti. Ja siis veel see koht, kui poisid keedisekausis vannis käivad. Ettelugemine lõppeb seega aruteludega surmast ja haigustest - muuhulgas meenutab Väikevend ka Papat - ning lõpetuseks lepime kokku, mis putru me homme sööme ja mis moosiga. (Näiteks homme tuleb meil maisimannapuder maasikamoosiga.)

Märtsi iidid läbi, Caesar on surnud

2010-03-21T19:45:00.000+01:00

Otse Mamma väravas oli lume alt välja sulanud priske ja esinduslik koerajunn. (Uus kaup iga päev!)

Kevadel juhtub muudki. Näiteks avastad end pahaaimamatult elamas tõelises telenovelas. Sest, olles andnud genile omadki kolm tilka, avastasin, et mu laste isaks oli mu kasuvenna poolvend (!) ning mu lapsed olid mu nõod. Tähelepanelik arenenud siivsustundega inimene internetist - isegi sugulane ei ole! - likvideeris siiski peatselt segaduse.

Veel tähistas Väikevend kevade saabumist otsutava märguandega, et ta on nüüd juba suur. Või kuidas teisiti seletada sõna otseses mõttes vajumist läbi võrevoodi vineerpõhja, ja seda keset kõige magusamat uneaega! Tagajärg: Kõrreke sai endale oma isa noorpõlvekušeti ja Väikevend jällegi Kõrrekese voodi.

Ehk läheb homme hommikul tänasest veidi paremini - kell pool üheksa oli pudrukausid juba nõudepesumasinassegi laotud - ja vähe sellest, enne putru ja koitu oli jõutud juba ka lollitada, teha kõrvulukustavat lärmi, solvuda, kaevata ja pahandada.

Mul, vabandage väga, on praegu puhkus!

Neli küsimust ja üks vastus

2010-03-18T21:03:00.000+01:00

Imeilus hommik Väikevenna, kohvi-kakao ja juustuleibadega. Tööleminek on pisut hilisem, nii et saan kohvi kõrvale ajalehtegi lugeda.

Väikevend poetab end sülle.

Emme, see siin on küll nii naljakas tädi. Miks ta nii suured tissid ja nii suured patsid on?

Ma ei tea, Väikevend. Inimesed on ikka erinevad.

Aga miks sinul ei ole?

Tjahh, võib olla peakski sellekevadise juuksuriskäigu vahele jätma ja suured patsid kasvatama?

*
Lõvipoisiga saame pealelõunal kokku koduväravas. Poiss on pahur.

Mis juhtus?

Kas said halva hinde?

Pearaputus.

Märkuse?
Läksid sõbraga tülli?
Kaotasid telefoni ära?
Koolis oli ühepajatoit?
Said õpetajalt pahandada?
Lugemispäevik ununes koju?

Ei ununenud.

Oli valesti täidetud?

Ei. Aga õpetaja ütles, et oli liiga vähe.

Ja mis siis sai?

Ma sain nelja!

*
Kõrreke on kodus just saanud soojaks supi ja kutsub meid lauda. (Kõigest kümme aastat emaksolemist ja luksuslik elu koidabki!) Lõvipoiss minu tänulikku vaimustust ei jaga.

Ja miks meil täna borš on?!

Semantika võlu

2010-03-17T19:33:00.000+01:00

Istun ühe lapsega arstiooteruumis, kui helistan teisele koju.

Kuidas koolis läks? Tore! Meil on eilsest veel pastat hakklihaga. Pott on külmkapis. Võta ja tee endale panni peal soojaks!

Tunnikese möödudes kodus.

Kas sa söönud oled?

Jaa!

Oot, aga sa pole ju pastat soojendanud! Mida sa siis sõid?

Ma ei leidnud seda potti üles ja võtsin kapist kommi.

Vanad sõbrad

2010-03-16T22:04:00.000+01:00

Oh, see oli tore, kuidas Lõvipoiss kunagi, vastselt kahesena, läks lasteaeda ning leidis endale juba esimesel nädalal sõbra. Sõbrapoiss K, mõned kuud vanem, oli minu pojale sarnaselt üldiselt võõraste suhtes võrdlemisi umbusklik, aga omavahel nad kohe kuidagi sobisid. Ühendavaks oli kindlasti ka asjaolu, et mõlemal poisil oli vanem õde. Hea läbisaamine püsis lasteaia esimestest päevadest viimasteni.

Viimastel aastatel, koolipoistena, käidi teineteise sünnipäevadel.

Kuni nii nädalake tagasi, trennist koju tulles rääkisime Lõvipoisiga sõprusest. Jutt käis nii kooli- kui trennisõpradest ning resümeeks oli tõdemus: aga kõige parem sõber on mul ikkagi K. Kas me ei saaks teda külla kutsuda?

Paraku oli mul K ema kontakt telefoni remondis olles kaotsi läinud.

Täpselt järgmisel päeval kohtasin sõbrapoisi ema ennast ühes kaubanduskeskuses.

Nii et täna tuli vana sõber külla. Ehitati legosid, mängiti arvutis, vaadati koos Asterixi (mis olevat ka K ja tema isa lemmik), vändati trenažööril. Kui Väikevend koju tuli*, mängiti üheskoos peitust. Söödi makarone hakklihaga** ning külakostiks toodud arbuusi. Poisid vahetasid telefoninumbreid.

Kui K-le ema järele tuli, lõnkus poiss ukse küljes ja kirustas ema tagant. (Noh, eks meilgi ju omad jutud rääkida, palun aru saada) Küsimusele kiirustamise kohta vastas noorsand, et ta tahab kiiresti koju minna, siis saab juba Lõvipoisile helistada.

Oh jah. Algklassisõprade puhul oled paremal juhul mõnest sõbrast kuulnud ja laps on külla tulnuna ära nähtud. Aga vanemaid tead paremal juhul tervitada. Kuhu edasi? Mõne aasta pärast vaatad ilmselt lapse suhtlusringkonda mõnest suhtlusportaalist...

Kuidagi turvaline on see lasteaiasõprus.

*Loomulikult oli Väikevend juba lasteaias äärmiselt elevil. Mis selle K nimi on, kes vennale külla tuleb, küsiti üha üle.
**Ainus absoluutselt lollikindel valik frikadellisupi kõrval, mida on söönud iga külasolnud laps.

Koduvana, kes armastas vaikust

2010-03-14T20:55:00.000+01:00

Selles päris vanas Muumitrolli raamatus on üks selline jutt. Koduvanast, kes armastas lapsi ja vaikust ja rajas siis lastele vana lõbustuspargi jäänustest tehtud vaikusepargi. Kõik lapsed olid teretulnud mängima, aga pidid hästi tasakesi olema. Ma tunnen selle koduvanaga äärmiselt suurt hingesugulust. Mina armastan samuti lapsi ja vaikust.

Aga kolme lapsega, kellest kaks nooremat on pealegi poisikratid, pole seda vaikust kodustes oludes just kuigi sageli.

Täna hommikul siirdusid aga kõik roomlased ja barbarid lumeonne kaevama. Õde oli kahevahel.

Ei, ma ikka ei tule, ütles ta vendadele.

Ja kui kõik sokid, kindad ja mütsid olid jalas, käes ja peas ning poisid ise õues, ütles mu tütar mulle usalduslikult:

Ma tahtsin lihtsalt vaikuses raamatut lugeda!

Pärastlõunal pidin tütre viima sünnipäevale ujulasse - asjaolu, mis vanaema ülimal määral lõbustas*. Igal juhul said poisid veel vanaema juures kelgutada.

Ja tõepoolest, õhtuks oli siingi täiuslik vaikus. Väike vajus peale Leiutajateküla Lotte kolme viimast peatükki väsinult voodisse, Lõvipoiss ja Kõrreke olid samuti juba enne üheksat voodis. Vesi ja lumi teevad imet - ongi vaikus majas.

*Ujulasse? See tähendab, kas kohe päris trikooga? Ime, et nad vee all ei pea!

Roomlased ja barbarid minu elutoas

2010-03-13T20:38:00.000+01:00

Mõnes mõttes oli see imeksapandav - kuidas suutis Lõvipoiss kokku saada ligemale kolmsada krooni vähem kui kuuga. Ei, kui mõtlema hakata, siis pole ka imestada, et kokku see saadi - tuli emaga end poodi nõutada ja taarakott kaasa võtta, taskuraha kooli või trenni minnes koju jätta - ning isegi kaubanduskeskuses vanaemalt saadud ja helikopterisõiduks mõeldud viiekroonine sai igaks juhuks vaikselt taskusse poetatud.

Rahakogumine mõjus kahtelmata hästi ka söögiisule ja tervisele. Ostmata jäid koolipuhvetist värvilised ribad, hinnaga kaks krooni tükk, kartulikrõpsud ja igasugune muu värviline nänn. Nii et poiss soojendas esimesena koolist koju jõudes koguni vabatahtlikult suppigi.

Tulemus: seitsmefilmiline komplekt Asterixist ja Obelixist. Kuna õhtuti meil eriti telekat ei vaadata, ei jäänud poisil muud üle, kui ärgata nädala sees kell 4.45. Nii et kui minu telefon helises kell 6.05, raporteeris poiss järjekordse osa vaatamisest.

Täna oli ette võetud põhjalikum mäng koos Väikevennaga, kus keegi oli küll Asterix, küll Obelix, siis jälle Idefix -kes, nagu ma aru sain, on koer, siis jälle hoopis roomlane ning lõpuks koguni Julius Caesar. Ma ei saanudki aru, kas need olid parasjagu roomlased või barbarid, aga kisa oli igatahes kõva. Õunakoogikandik tühjenes imekspandava kiirusega ning väsinud võitlejate enam-vähem kukkusid kell üheksa voodisse.

Sellise pildi sain siit.

Ai!

2010-03-09T20:47:00.001+01:00

Esimesel hetkel ma muidugi rõõmustasin, kui nägin, et kodu-juures-poes on näokreemid sooduspakkumises. Minu nötsikul hakkaski põhi paistma.

Valides ma enam eriti ei rõõmustanud.

35+ muutuvad kortsud järk-järgult sügavamaks ning nahk pole enam nii pingul nagu varem. Vähendamaks ka sügavamaid kortse ja säilitamaks naha elastsust on * uuendanud * pinguldavat koostist looduslikku päritolu *, mis on tuntud oma tõhusa vananemisvastase toime poolest. Looduslikku päritolu * toimib sügavuti, vähendades ka sügavamaid kortse ning silub naha pinna.

Aga hea seegi, et 28 päeva pärast peaksin ma oluliselt nooruslikum välja paistma! See on teaduslikult tõestatud!

*
Tänasel kooliüritusel kohtumine kirjanikuga rääkis Contra, et arutlusel, kuidas nimetada võru keeles reklaami, jäänud peale Kauksi Ülle ettepanek pähemäärimise koha pealt.

Tuli lihtsalt meelde.

Soojad soovid

2010-03-08T20:40:00.000+01:00

Isa oli mul selline tähtpäevade-inimene. Mul on hästi meeles naistepäev, kui ma olin esimese klassi tirts. Sain täiesti ootamatult isalt kingituse ja lilled. Kingitus oli uhkemast uhkem - punase-valgekirju pastapliiats, mida sai sisse ja välja plõksutada. Ma ei ole kindel, kas sellisega esimeses klassis kirjtuada tohtiski. Aga siiani on meeles!

*
Täna hommikul viisin Väikevenna lasteaeda. Meil oli ülimalt mõnus kahekesihommik - ei pidanud ülivara minema, saime koos juustuvõileiba süüa, kakaod-kohvi rüübata ja juttu ajada.

Nii et kui põnn lasteda jõudes ja tatraputru silmates ütles, et tal on kõht täis, siis ega ma väga ei imestanudki.Üritasin siiski.

-Võiksid ikka süüa. Mina küll armastan tatraputru ja sööksin hea meelega!

-Aga võta siis minu puder endale!

-Ma pean tööle minema ja ei saa putru sööma jääda!

-Aga võta siis kausiga kaasa!

Hea soe soovitus!

Inglise keele harjutus

2010-03-07T20:44:00.000+01:00

My mom is lovely.*

My dad is tall.

My brothers are noisy.

*Thanks, tütreke. Te vist pole väga palju omadussõnu õppinud? Noh, näiteks nervous või constantly tired või harsh-looking (viimane võib ka olla wishful thinking)?

Sisemise ilu kool

2010-03-06T20:56:00.000+01:00

Viimastel kuudel lastega laupäevastel kirjanikega kohtumistel käies olen ma ikka tabanud end mõttelt, et kõik see vaimutoit veab inimese kuidagi tasakaalust välja. Sisukus teeb kuidagi... vormituks.

Kirjanike maja krüptis tervitab sisenejaid läppunud suitsulõhn. Tualettruumis tuleks võimaluse korral enne kodus ära käia. Väljareklaamitud kohvi ja kaminaruum emmedele-issidele on tore küll - juhul, kui armastad tilgakannukohvi stiilis Soome bensukas. (Vaesed kirjanikud!) Kaminat pole veel näinud, arvatavasti on see peidus ukse taga, kus hoitakse enne ürituse algust kirjanikku.

Muidugi pole minul lugejana (või lugejate emana) ettekujutust, kuidas selliste tundlike loovnatuuridega kohtumine käib. Et kas neile makstakse kohtumise eest ja nemad siis hambad ristis kannatavad selle welcome to the real world ära. Iseenesest oli tänane jutt tore ja ettevalmistatud. Mitme raamatu vastu tekkis minulgi huvi - lastest rääkimata - aga kirjanik vist eriti ei tahtnudki (potentsiaalsete) lugejatega kohtuda. Kõrrekesel oli kenasti raamatki kaasa võetud, kuhu kirjanikuproualt autogramm küsida. See aga oli poole ürituse pealt kadunud - sai raha kätte ja läks minema, nagu resümeeris sellistes asjades teinekord ootamatult tähelepanelik Lõvipoiss. Autogramm jäi küsimata.

Aga ülikooli raamatupoe lastehommikud on küll toredad! Võib olla küll vähem sisemist ilu ja ülitundlikku loovust, aga kenasti terviklikud raamatutunnid läbimõeldud meistrdamisosaga. (Viimati oli teemaks Eesti vägilased ning lahkusime värskeltvalmistatud külmrelvade ja juveelidega.)

Kelgu peal koju! Valitud palad

2010-03-05T22:18:00.000+01:00

Emme, miks me täna kelguga koju lähme? Miks nemad ei lähe? (Autossepakendatatavate mudilaste suunas.)

Emme, miks lund ei tohi süüa? Mina küll sõin lund. Mul oli kõht tühi. Ma olin näljane tiiger ja sõin lund. Nii näljane tiiger! Ja usse ei tulnudki kõhtu!*

Emme, kuna tee katki läheb? Miks sa loodad, et tee ei lähe katki?

Emme miks seal need kastid on? - Noh, need ringikujulised kastid!

Emme, vaata, väike kutsakene läheb seal!** Näed seal! Armas väike kutsakene!

Emme, vaata, ma teen kolmnurka.

Käpikupöidlaid kokku pannes teebki kolmnurga.

Kas sa tead, mis on kolmnurk? -Ei ole kolmnurk. See on kolmnurk ja kolm korda tasakaal.

Emme, vaata väike kutsakene tuleb. Miks ei tohi kutsale pai teha?

/Järgneb jutuajamine väikese musta krantsi eaka perenaisega. Südamest südamesse./

Miks kutsa tahab nuusutada? Kas kiisud ka tahavad nuustutada?

Kuidas aknast katusele saab? Kas redeliga? Mina lähen lume otsa ja siis redeliga katusele!

Miks see kutsa seal haugub? (Mõtlikult) Kutsa haugub, et on ketis ja ei saa lund süüa!

Vaata emme, kaks kutsat! Üks kutsa on rebane vist...*** Miks sellel kutsal on kurb nägu? Emme, kas sa oskad loomade keelt? Mina küll oskan!

Selles pole muidugi kahtlustki.

*Ilmselt lasteaeias kuuldud põhjendus lumesöömiskeelu kohta. Meil käibib juba kolmandat last endiselt koerapissijutt.

**Väike kutsakene oli vasikasuurune must penivolask.

***Kutsa, kes oli rebane, oli rebasekarva koerolend.

Hades võtku, kui ma nüüd millestki aru sain

2010-03-03T11:37:00.000+01:00

Lastega argipäeval kinno minna polegi nii lihtne. Eile oli see siiski organiseeritud, hinnaks kümme minutit muusikaajalugu, millest Kõrreke Percy Jacksoni nimel loobus.

Kreeka müüdid mulle meeldivad.

Aga, Hades võtku, kui ma nüüd millestki aru sain.

Poseidon, kes peab ennast millegipärast Perseuse isaks. Neitsilik Ateena, kellel on tütar. (No olgu, neitsilikkus on muidugi muutuv väärtus.)

Kuigi film oli siiski vaatamist vääriv. Uma Thurman oli Medusana sama stiilne nagu Mia Wallace´ina Pulp Fictioni päevil.

Ja Pierce Brosnan, kelle mehelik võlu mind seni ükskõikseks on jätnud, oli kentaurina sajaprotsendiline hurmur.

Ja luhtunud unistused Styxi ümber heljumas, see oli hea leid.

Põlvkondade vahetus seletab muidugi nii mõndagi. Lõvipoiss teatas filmi algustiitrite ajal, et Logan Lerman on tema lemmiknäitleja (Johnny Deppi kõrval).

Nii et lisaks küsimusele, kuidas ikkagi saab Poseidon olla Perseuse isaks, painab mind teinegi - kes, öelge mulle, on Logan Lerman?! Kõige selle kõrval mõjub Olümpose kujutamine Empire State Buildingu vormis tühiasjana. Ega me enam arhailises ajajärgus ela, tõepoolest.

Veel koolikotist ja tema poisist. Kellel oli õigus?

2010-03-02T20:06:00.000+01:00

Tänane hommik.

Lõvipoiss, kahevahel: ma ei tea, kas ma peaksin kehalise koti ka võtma...

Mina: Pole vaja. Õpetaja kirjutas e-koolis, et teil on täna kelgutamine.

Pealelõunal jätan millegipärast ujuma minemata, ehkki kott on auto peal, aega kah on ning väsimuski ei vajuta päris maadligi. Kümmekond minutit hiljem, poeparklas, saan kõne võõralt numbrilt.

Naabrimees.

Sul seal trepi peal istus üks poiss. Jalad märjad ja tuppa ei saa. Kutsusin ta siis sisse.

Nii et nagu selgus, olid laiskuselgi omad positiivsed mõjud: Kõrreke läks otse muusikakooli ning Lõvipoiss ei oleks enne õhtut koju pääsenud.

Pool tunnikest hiljem tänasin head naabrimeest lapsehoiu eest ja sain oma jõngermanni kätte.

Emme, enam ma küll kehalise kotti maha ei jäta. Seal olidki mu võti ja telefon sees! Õnneks on mu telefoninumber poisil siiski viksilt päevikus kirjas.

Nii et kuidas võtta. Tuleb tõdeda, et kõik-igaks-juhuks-kaasa-kontseptsioonil on oma iva sees.

Nii et Lõvipoisi jaoks oli juhtunu õpetlik: Edaspidi võtan ma ALATI oma kehalise koti kaasa!

Bikiin* ja frikadillisupp**

2010-03-01T20:58:00.000+01:00

Kell on kuus. Hommikul.

Väikevend ronib otsustavalt minu voodisse.

Emme, kas sa muinasjuttu tahad kuulda?

Jah, väga.

Elas kord bikiin. Ta keetis suppi. Akkis porgandeid. Ja frikadille. Siis ta võttis kausi. See oli talle SÜNNIPÄEVAKS kingitud. Ringikujuline.

Ja siis tuli koletis. Koletis oli dinosaurus.

Ja mis siis sai?

Väikevend haigutab.

Midagi ei saanud!

*Laiemalt tuntud kui pingviin
** Laiemalt tuntud kui frikadellisupp

Sulailmaelust

2010-02-27T19:18:00.000+01:00

Väikevennal tekkis äkitselt tammetõru. Selline ülilahe, mõnusa suure kübaraga sell. Ning koos tõruga veendumus, et tõrust tuleb välja orav. Õhtul magama minnes seati tõru kenasti väiksesse tooli. Hommikul, ise veel poolunes, küsis poiss: Emme, onju orav VÕIB meile elama jääda. Pettumus oli suur, kui oravat polnud. Ka tõru oli kadunud.

Oli vist lendorav, järeldas Väikevend.

Väikevend tahab tänu rohketele nähtud hokimatšidele (Mamma juures tuulerõugetega hoiul olles) saada Ten Beniks JA hokimängijaks.

Epohhiloov oli ka asjaolu, et viimati külas käies võeti Väikevend suuremate laste seltskondlikku mängu. Tema rollideks olid olnud kümnes laps ning koer.

Suur vend seevastu on hakanud lugema interneti-ajalehti. Loomulikult spordiuudiseid. Ning alustanud rahakogumist suuskade ostmiseks. (Ta tahab nüüd saada suusatajaks.)

Kõrreke seevastu luges läbi sõbrannalt laenuks saadud Mary Poppinsi ning ümiseb Kahe penni eest paber ja niit.... Mida ta parasjagu laulmistunnis kokkusattumusena õppis. Tema suurimaks mureks on tundmus, mille kohaselt on tema sinised teksad ülevalt liiga laiad ning roosad jällegi alt liiga kitsad. Ning loomulikult küsimus, kas poest on veel saada järge Mary Poppinsile. Internetivaatlus oli paljulubav - ja pealegi on Kõrrekesel alles suurem osa sünnipäevaks saadud raamatupoe kinkekaartidest.

Mina võtsin üle paljude aastate (vältides siinjuures - puhtast edevusest - ajamääruse venitamist aastakümneteks) kätte Graves´i. Jõudsin täna enda jaoks mitmes plaanis tähenduslikule katkendile:

Sattusin Caligulaga kohe suurtesse raskustesse. Ta usaldas mulle ülesande püstitada Nero ja Drususe raidkujud Foorumile, ja kreeka töökojas, kust kujud tellisin, lubati need kindlasti tähtajaks valmis teha; avamisstseremoonia pidi toimuma detsembri algul. Kolm päeva enne seda läksin kujusid vaatama. Kaabakad polnud aga veel tööd alustanudki.

Just! Mul on millegipärast pidevalt tunne - loomulikult vältimaks iseenese osaluse täpsemat kaalumist - et kusagil on mingid kaabakad, kes pole veel tööd alustanudki.

Ehkki, igal asjal on rohkem kui üks tera. Võtame näiteks käärid. Nii leidsin ma tööl paljundusruumist ühe sellise paari, mida oli kuidagi ebamugav käes hoida.

Nagu neid lähemalt uurides selgus, oli neile peale kirjutatud left. Valed käärid, otsustasin esimese hooga.

Siis sain aru, et hoopis mina olen oma paremakäelisusega nende kääride jaoks vale.

Ning viimati jõudsin veel sammukese edasi ning võtsin käärid lihtsalt vasakusse kätte.

Ma veel mõtlen nende kaabakate üle natuke, kes ja kus iganes nad ka poleks.

Suhtlusnäljas ametnik

2010-02-23T20:45:00.001+01:00

Aasta tagasi pöördusin ma meilitsi murega ühe ametnikuneiu poole. Sain temalt soovitud andmed ja rohkem me kirju ei vahetanud.

Õige varsti sain kutse toetada hiina koerakesi praetaldrikule sattumast. Minu poole pöördus seesama neiu. Tol hetkel pidin ikka tükk aega meenutama, nimi oli tõesti põgusalt tuttav - kuni meenuski, kellega tegu.

Sellest ajast peale olengi aeg-ajalt saanud sarnaseid murelikke palveid - ikka kuhugi alla kirjutada või midagi.

Täna oli kirjakastis sõbrakutse feissbukki. Vaatasin huvi pärast järele - tal on juba 177 sõpra. Päris vilgas ametnik siis?

(Või peaks olema tänulik - näiteks tolmimejamüüjaid ja jehoovatunnistajaid ta mulle veel saatnud pole?)

Viirused, ummistus ja muud hädad

2010-02-21T20:45:00.000+01:00

Ma nüüd täpselt ei teagi, kes alustas. Ma arvan et minu töö-arvuti. Kes lihtsalt ei käivitunud. Viidi parandusse. Kuidas tervenemine on sujunud, ei oska öelda.

Siis võttis järje üle Väikevend. Esmalt tuulerõuged, seejärel meie-kllima-tavaline. (Tegelikult pole siinkohal kurta midagi, poisipurikas polegi haige olnud pärast seda, kui ta unes tiigrit nägi.)

Väikevennale järgnes minu arvuti, kes sai ka viiruse.

Siis tekkis hingeline kriis torudel. Neil, mis viisid vee sinna, kuhu vaja, pesu- ja nõudepesumasinast ja köögikraanist. Lootus sibiautole nädalavahetusel kustus, kuna kõik olid kas lumes kinni või olid voolikud ära külmunud (ja ahi katki!)

Nädalavahetusel andis alla ka Mamma. Tema viirus sarnanes küll rohkem Väikevenna omale - kui tuulerõuged välja jätta.

Väikevenna nohu, köha, palavik, magamatus ja muud hädad saavutasid kulminatsiooni tänasel hommikul, kui ta ei teadnud isegi, mida ta tahab, kuid kõik olemasolevad variandid olid igal juhul valed. Poole päeva peale oli ta joonud ära vaid veerand klaasi apelsinimahla.

Õnneks on meil olemas ka Vanaema. Ma kahtlustan, et temas on majahaldja verd, sest igal juhul pakkus ta end hommikul lapsi hoidma*. Seejärel ütles, et vanasti raviti selliseid tõbesid tärpentinisalviga.

Apteegis oli tärpentinisalv täiesti olemas. Salv sai Vanaema kaasabil ka lapsevarvastele määritud. Ning peale lõunast und ongi asjad paremaks läinud. Igal juhul sõi pojake juba õhtust ning jõi ära isa toodud kõrrejoogid.

Mina lubasin endale luksust võtta hooldusleht. Nii et selle asjaga on vähemalt hooletu, et töö-arvuti tervise pärast ma muretsema ei pea. Kuigi - teisalt - Kõrreke kurtis jälle nohu ning Lõvipoiss kurguvalu.

Aga muidu on kõik hästi. Kui me siin ka ei võistle kõrgete kohtade nimel, on meilgi kindlasti väga sisukas sõit (nagu õeldi ühes olümpia-ülekandes - mul pole ju vaja siinkohal eraldi öelda, et Lõvipoiss vaatab neid andunult?)

*Ja vähe sellest - viimati said lapsed temalt lihtsalt maailma kõige imepärasemad kingitused - binoklid poistele ja lugemisalus Kõrrekesele.

Tervitusi Rõugest!

2010-02-19T20:38:00.000+01:00

Mida teha, kui väljas on mõnuamast mõnusam talveilm, kuid ise oled parasjagu briljantrohelisega reetlikult roheliseks võõbatud?

Noh, toaski saab näiteks hange ära mõõta.

Või näiteks ema mängima kutsuda:

Emme, tule minuga piraadimängu mängima!

Kuidas ma seda piraadimängu sinuga mängin?

Noh, sina võtad selle väikese laeva. Mina lasen suurtükist. Sina upud ära. Mina saan kullakirstu endale ja mina võidan!

Selge!

Koju tulles on naine ja tütar kadunud. Mida arvata?

2010-02-18T14:35:00.000+01:00

Taat läks kanu müüma. Ta sai kanade vastu mõned lambad. Ta tuli lammastega koju tagasi, astus kotta, aga naist ei olnud. Koda oli tühi, ka tütart ei olnud. Taat puhkes nutma.

Tähendab, karu oli ta naise ära söönud. Karu oli ta tütre naiseks võtnud ja koos temaga sisemaale elama läinud.

See lugu, või õigemini loo algus (kas pole paljutõotav?) on pärit sellest raamatust.

Nüüd on siis SEE käes

2010-02-15T19:33:00.000+01:00

Kusjuures - ei sa öelda, et mind poleks hoiatatud! Juba jaanuaris ütles lasteaiaõpetaja, et tuulerõuged on rühmas. Nii et pühapäeval ilmunud ja kogu keha katvad täpikesed ei tulnud üllatusena. Või kuidas võtta.

Mida teeb siis ema, kelle laps on tuulerõugetes? Mina viisin Väikevenna hommikul Mamma juurde. Ja läksin ise tööle. Enne helistasin veel Kõrrekese klassijuhatajale - et ta aitaks mu tütrele peale snõutuubimist takso võtta, jõudmaks muusikakooli saaliproovi. Mis pidi algama veerand tundi peale linnanaasmist. Esinemiseks ka tuubimiseks sobivaks ühistualetiks sai kombineeritud pikad pidulikud püksid ja valge džemper, pealiskihiks vatipüksid.

Veel helistasin töölt perearstile. Ja siis veel Mammale. Kõrrekekse kontserdist rääkides pani ta mulle südamele, et me kohe peale tüdruku esinemise lõppu saalist ära ei läheks. Tema arvates on viisakas veel vähemalt kaks esinejat ära kuulata. Miks just kaks, ei osanud ta selgitada. Aga võtsin siis teadmiseks.

Kui mina tegelesin veel viimaste järelvastajatega, helistas Kõrreke ja teatas, et jõudis muusikakooli.

Kakskümmend minutit enne kontserdi algust istusin autosse. Saali jõudsin just õigeks ajaks. Kuna esinejaid polnud palju, kuulasime kõik nad ära ka. Kõrrekesel tuli paar musta nooti ka, aga muidu oli tubli.

Esines ka Kõrrekese klassiõde, kenasti kleidis ja puha.

Tema emal ei olnud tööl, ta tuli bussile vastu ja nad käisid kodus riideid vahetamas, kommenteeris Kõrreke.

Istusime autosse.

Kas sa tahad koju minna või natukeseks vendade juurde Mamma poole?

Mamma poole. Seal saab paremini süüa!

Kingitused Mammale ja Mammalt

2010-02-12T21:04:00.000+01:00

Kindlasti käisin ma siis ülikoolis, kuna mu sünnipäeva- või õigemini sünnipäevkaingimälestus on lahutamatult seotud sessiajaga. Nimelt tõi Mamma mulle Troyat' - ei mäletagi, kas Ivani või Katariina* (mu meelest on need mõlemad mulle Mamma poolt kunagi kingitud). Aga kindel selle puhul oli see, et lahkudes võttis Mamma raamatu kaasa, sõnades: sul on sess ja nagunii lugemiseks aega pole.

Viimaseks jõuluks sai Mamma Minu Eesti. Talle meeldis - ja mulle ka!

Minu pakis oli jälle Seltsimees laps, seda pole Mamma veel lugeda jõudnud.

Mina sain sünnipäevaks raamatupoe kinkekaardid, mis on nüüd materialiseerunud Sametiks ja saepuruks ja Hetkeks. Need on mul veel pooleli, aga annan endast parima. Et kui Mamma, kellel on homme sünnipäev, saab läbi Urmas Kibuspuu, mis me talle siis kingime, saab ta lugeda ka Tungalt ka Kausi.

Ja mina, näiteks kevadvaheajal, ka Kibuspuud.

Kas pole maailm ikka mõne koha pealt hästi korraldatud?

*Miskipärast on Katariina niisugune rariteet, mida Raamatukoi ei paku isegi läbimüüdute nimekirjas... Aga leidsin Rein Helme kirjutatud arvustuse, mis on ehk paremgi kui müügiannotatsioon.

Koolikott ja tema poiss

2010-02-11T20:39:00.000+01:00

Eile õhtul ei läinud Lõvipoiss trenni, kuna telefon oli kadunud ja otsimisele kulunud aja tõttu ta bussi peale ei jõudnud.*

Aitasin siis telefoni otsida. Alustasin koolikotist.

Kotis olid:
13 kommipaberit
1 nätsupakend
1 krõpsupakend
plastkarp (antud lapsele detsembris ruumiliste geomeetriliste kujundite kooli transportimiseks)
2 paari kääre
loodusõpetuse töövihik
Loomalood (Nublu oli nädalatagune kohustuslik kirjandus)
Suur suislepapuu (10 päeva tagasi oli vaja kaks Ellen Niidu luuletust pähe õppida.)
inimeseõptuse tööraamat
eesti keele töövihik
muusika töövihik
matemaatika tööraamat (1. ja 2. osa)
eesti keele õpik (1. ja 2. osa)
jõulukaart (isetehtud, mõnevõrra kortsus)
joonistus (kohe päris kortsus)
sirkel (katkine)
rahakott

Kadunud telefoni me ei leidnud - õhtul jooksul tuli õnneks siiski välja.**

Täna hommikul kotti selga vinnates oli poiss üllatunud: Emme, kuidagi nii kerge kott on.

Millegipärast ma ei imesta esmaspäevast perearsti kommentaari üle oma vanema poja kohta: hästi arenenud lihaskonnaga. Loodetavasti aitab ka korvpall siiski vormi hoida - täna oli telefon olemas ning noorsand jõudis kenasti trenni.

*Olen viimasel ajal hoidnud kindlameelset joont - mina enam lapse enda lohakuse või unustamise tõttu tekkinud jamasid ei lahenda. Ja esialgu üldiselt toimibki - nt nõue, et nädala sees vajaminevad kunsti- ja koolitarbed teatatakse mulle hiljemalt laupäeva õhtuks. Teatataksegi.

**Laua all (?! - emotsioonid minu poolt) oli, poetas Lõvipoiss pisut häbelikult.

Juhtub

2010-02-07T22:37:00.000+01:00

Paar nädalat tagasi Väikevennale lasteaeda järele minnes avanes vaatepilt, mis võinuks pärineda mõnest õudusfilmi kaadrist. Väikevend istus nuttes lasteaiaõpetaja süles, seljas verest läbiimbunud särk (nagu sellistel puhkudel ikka, oli tegu loomulikult valge särgiga) ja nuuksus kaeblikult. Peas oli õmblemist vajav haav.

Kuidas see juhtus? Väikevend mängis palli. Partneriks seesama lasteiaõpetaja.... Poiss püüdis palli ja kukkus vastu radiaatorit.

Õmblus sai tehtud - Väikevend näitas seejuures üles märkimisväärset vaprust.

Loomulikult on see elustanud perefolkloori kõigist fotodel ja mälestustes talletatud traumadest.

Kõrrekese jalast. (Batuudi ohver.) Rohkem kui oma sidemes alajäset uurib piiga oma riietust: huvitav, ma nagu ei mäletagi seda kleiti... Igaljuhul on tollesuvisesest Haapsalus-käigust meeles just Kõrrekese kärutamine.

Otse loomulikult siiamaani pidevalt Väikevennale moraalilugemiseks kõlbav lugu Lõvipoisi käest.

Kuidas Lõvipoiss lasi pimedas pea ees käsipuult alla, kukkus ja pääses ilmselt hullemast tänu kõrvapidi treppitakerdumisele. Mütsud, mida mina oma toast tõeliselt väikest Väikevenda toites kuulda sain, olid väga hirmsad.

Lõvipoiss kogus end kiiresti. Kõrv sai plaasterdatud, aga kuskilt mujalt ei valutanud midagi.

Kui paari päeva pärast selgus, et tal on raske minna narivoodi teisele korrusele ja üle pea tõmmatavaid riideid ei saa samuti selga, selgus, et käeluu oli siiski katki.

Ja kuna tema uhkus ei lubanud lasteaias riietumisel abi paluda, oli ta ema ja väikevennaga kodus kõik need kipsis-käe-nädalad. Asjaosaliste ühiseks rahuloluks, nagu pildiltki näha.

Õpetlikku lugu võivad aga peategelase käest siiani kuulda kõik soovijad.

... ja muud loomad

2010-02-06T20:41:00.000+01:00

Lõvipoiss soovib lõunalauas, et perekond arvaks ära tema lemmiklooma. Teades tema truud loomust, ei ole see loomulikult oma kaheksast eluaastast rohkem kui seitse kassidega koos elanud poisi puhul raske. Ka edetabelis järgnevatele lõvile ja kotkale pole keeruline jälile saada.

Kõrreke teatab rõhutatult, et temal lemmiklooma pole, sest talle meeldivad ühtviisi kõik loomad.

Väikevend - ilmselt eelmisel õhtul vaadatud piltidest mõjustatuna - seab pjedestaali kõrgematele astmetele kassipojad ja dionsaurus rexi.

Aga edasi? nõuab Lõvipoiss.

Sini-must-valge, teatab Väikevend kõhkluseta.

Pildil Väikevend koos kass Martaga aastal 2006. Marta on praegu Mamma kass. (Või vastupidi, kes seda täpselt kindalks teeb.)

Poiss. Kaheksane

2010-02-04T20:38:00.000+01:00

Eks Lõvipoiss harjutas veel eile õhtulgi oma Tele-pele laulu. Nad olid jäänud oma klassist neiu H-ga kandideerima klassi esindamise aule etluskonkursil. Nagu eelmiselgi aastal. Nii et rääkisime juba hommikul, et pettuda ei tohi, tõenäoliselt loeb sel aastal kooliaulas luuletust H. Nii läkski. Lõvipoiss oli mõistlik: H olevat väga tore tüdruk (suur tunnustus Lõvipoisi suust) ning pakkunud tallegi oma preemiašokolaadi. Tele-pele luuletust olevat lugenud üks teine laps ning tolle esituse suhtes oli Lõvipoiss kriitiline - tema meelest olid rõhud vale koha peal ja üldse.

Läksime Väikevennaga täna Lõvipoisile trenni vastu ning nägime ka üle pika aja mängu. Lahe! Ainult uute tossude paelad olid nii libedad, et poiss mängis sokkides. Treeneri hinnangul on Lõvipoiss läbi ja lõhki spordipoiss - ja selles on tal muidugi õigus. Igal juhul ostsime poisile veel enne kojuminekut uued tossupaelad.

Lõvipoissi huvitab igasugune sport. Alates ajalehe spordilehekülgedest ja teleülekannetest kuni isiklike tulevikuplaanideni välja. (Nii võib ta näiteks küsida kaasvestlejalt Algo Kärbi olümpiaväljavaadete kohta. Ärge küsige minult, kes on Algo Kärp... ) Hetkel ongi päevakorral suusatamine - suuski tal küll veel pole, kuid otsus minna sügisest suusatrenni on juba nädal aega vankumatu. Eeskujusid pole vaja kaugelt otsida - klassivenna vend sõidab olümpiamängudele!

Seniks lähen ja vahetan tossudel paelad.

Perekonnainimene

2010-02-03T20:11:00.000+01:00

Vaatame neid pilte, kui ma väike tita olin! nõutab Väikevend ühtelugu, kui ma arvuti taga istun.

Eks me siis vaatame ka.

Eile õhtul jäi Väikevend mõtlikuks. Tükk aega mõtles, enne kui ütles.

Hetkel olen ma inimene!

*
Täna õhtul seevastu sõitis ta vannituppa pesema oma autoga. Hiir Rasmus oli kenasti selja taha istuma seatud. Suure põristamisega jõudis ta kohale ja selgitas:

Ma tulen koos perekonnaga!

Ära ole närviline. Kõik maailm on värviline

2010-02-01T20:30:00.000+01:00

Nädalavahetusel tuli Lõvipoiss murega: temal on vaja välja valida ja pähe õppida kaks Ellen Niidu luuletust. Vaatasime siis koos suurt, vistiti härra lapsepõlvest pärit kogu ja valisime kaks tükki välja. Sellised natuke kelmid, aga kokkuvõttes positiivse sõnumiga. Nagu poiss isegi.

Täna läks töö juures pisut kauem - ujuma poleks enam enne lapsevanelike taksojuhikohustuste algust jõudnud. Poodi aga küll. Olingi saanud sünnipäevaks suurel hulgal kaubamaja kinkekaarte (praktilise meelega lähedastelt, kes teavad, et raamatutele kulutan ma nagunii...)

Veetsin oma pärastlõuna nagu Jerusha Abbot , kui ta omale jõulukinke valis. Uus ujumistrikoo kulub ikka ära... nii võiks arvata ju näiteks vanem vend. (Et õeke end unarusse ei jätaks!). Plaatide juures vaatasin Hedvig Hansonit, Norah Jonesi, Melody Gardot'd. Kes need mulle kingiks? Noh, näiteks kallim? Aga kuna kallim kingib ikka ühe plaadi korraga (et see oleks SEE plaat, kui te nüüd aru saate), siis ei teadnud, mida otsutada. Lõpuks otsustasin kahe kallima ning Jonesi ja Gardot' kasuks. Siis proovisin veel kahte kleiti (ei ostnudk kumbagi) ning sõitsin koju.

Peaaegu koju.

Kiilusin kinni just sissesõidul. Pool autot oli tänaval, pool hoovis. Tuli naabrinaine, lükkas oma hoovist lund ja ütles, et meest läheks tarvis. Soovitas rattad otseks keerata. Ei aidanud miskit. (Kus need mu kaks kallimat siis nüüd on?!) Tuli naabrimees (kepiga) ja arvas, et läheb tavalist labidat tarvis. Tõin kuuri alt labida ja urgitsesin auto kõhu alt lund välja. Naabrimees tõi liiva. Olin endiselt kinni. Helistasin Mammale ja palusin Väikevenna lasteaiast koju tuua. Lõvipoiss polnud enne mu tulekut õnneks veel trenni hakanud minemagi. Nii ma siis kaevasin autot. Ei midagi.

Lõpuks ta tuli. Mees. Vunstide ja karvamütsiga. Käskis rattad teises suunas risti keerata ja välja tagurada. Ise lükkas natuke. Siis juhendas tagurdamist. Peale tõesti südamest tulnud tänusõnu unustasin oma märjad jalad ja puhastasin teed korralikult lumest ära.

Tulin tuppa, teksade sääred olid mõnusalt jääs ja lumeklompidega kaetud. (Nagu mu tirtsuea tumeroosad karupüksid.)

Toas kurtis Lõvipoiss, et telekas ei lähe käima.

Mis sa vahid telekast, telekast va pelekast!, ütlesin vastu.

Lõvipoiss küsis mult siis seepeale akvarelle (küll tema juba teab, mis mu sahtlites leida on) ja hakkas hoopis maalima.*

Varsti saabus Väikevend Mammaga. Oli jooksnud hangedes, sõitnud bussi ja trammiga (?). Ühines heatujuliselt vesivärvijate meeskonnaga.

Tuju oli kõigil hea.

Õhtuse teejooma ajal pandi ka tulevikuks plaanid paika. Kõrrekesest saab kirjanik. Lõvipoisist sportlane. Väikevennast 10 Ben.

Keegi ei maksa sulle selle eest, tuletas Lõvipoiss meelde asja praktilist külge.

Ärge naerge. Maksab ikka, emme, eks?

Mine tea.

Tule puhka parem silma, vahi värvilist maailma!

*
Norah laulab. tulevane kirjanik, sportlane ja 10 Ben magavad.

*Kusjuures - rõhutan - tegemist on Lõvipoisiga! Lõvipoisiga, kelle puhul ma olen pidanud pisimagi joonistuse saamiseks alati piitsa ja präänikut kasutama.

Teine Rasmus ja keelumärk

2010-01-29T21:34:00.000+01:00

Väikevenna kõige ustavam kaaslane on siniste pükstega hiir. Hiir käib koos Väikevennaga lasteaias ja magab öösiti kaisus.

Kuni viimase ajani polnud hiirel nime.

Ta on lissalt iir, selgitas hiireomanik.

Kuni eilseni.

Iire nimi on Rasmus, kuulutas ta uhkelt.

Täna, kui Kõrreke meile end teki peale hommikuseltsiliseks asutas, soovitasin Väikevennal ka õele oma hiire nime öelda.

Tal ei ole nime.

Noo? Aga eile oli ju hiire nimi Rasmus, meenutasin.

See oli Teine Rasmus, selgitas Väikevend.

*
Õhtul nunnutas suur õde oma pidžaamastatud väikest venda:

Sa oled nii armas! Sul on nii armsad jalad. Ja näed, siin on väike sünnimärk!

Ei ole sünnimärk! See on hoopis keelumärk, sõnas Väikevend, tõmbas püksisääre alla ning läks voodisse, Teine Rasmus kindlalt kaenalas.

Kui auto on katki

2010-01-26T15:14:00.000+01:00

Tundub, et minu auto võib küll külmaohvrina registreerida. Lihtsalt ei läinud enam pühapäeval käima. Ja peale eilset akulaadimist samuti ei läinud.

Nii et elasin kolm päeva samamoodi nagu oma elu esimesel kolmekümnel-ja-natuke-peale aasta jooksul. Olen juba kolm päeva bussiga sõitnud, see tähendab.

Ja olen tähele pannud mõndagi huvitavat. Näiteks bussijuhtide kohta. Kas mingil moel toimib bussijuhtide juures looduslik valik? Või on tegu kasuistilise kokkusattumusega? Igal juhul on kõik neli bussijuhti, kelle käest ma pileti olen ostnud, tummad. Ok, ma saan aru, et naisinimene hulga laste ja/või kottidega on bussis enam-vähem nagu tapeet, mis ei vääri kulmukergitustki, sõnadest rääkimata. Nii on toimunud igal piletiostul sõna-sõnalt sama dialoog. Või monoloog, kui täpne olla.

Mina: Tere, palun ühe tunnipileti.
Bussijuht vaikib.
Otsin välja raha: palun.
Bussijuht uurib rahatähte, otsib vahetusraha ja ulatab pileti. Täielikus vaikuses.
Tänan vaikselt (sest endal hakkab juba kah imelik. -Võib olla minu kõnelemine riivab kuidagi tumma juhti.)

Kui lähen aga bussi koos päikesena särava Väikevennaga, kes hõikab üle pisikese bussi rõõmsalt Tere!, on asi selge. Tõesti - tumm mis tumm!

Ja nii ma jäängi teadmatusse - plaanisin nimelt küsida, kas kellaga kompostritel märgistatud piletiga saab sõita ühes bussis (nagu augustatud talongiga) või kehtib ka selline pilet terve tunni.

Täna õhtul sai auto korda. Ja tummad bussijuhid peavad nüüd igatahes ilma minu ja Väikevennata läbi ajama.

Enamasti puu otsas, kui pauk käib

2010-01-25T20:57:00.000+01:00

Siiri kutsus. Otse Suurest Õunast.

Kus ma olin? Palun väga!

1. ...esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?
Minu sündimist jäi veel mõned talved oodata.
***
2. ... John Lennon mõrvati 8.12.1980?
Tegemist oli esmaspäevaga, vaatasin ma just järele. See tähendab, et ma olin parasjagu lasteaias.
***
3. ... Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986? Kevadine laupäev, järelikult kodus. Kuulujutud jõudsid muidugi ametlikust infost kiiremini. Hiljem viidi meie tänavalt sündmuskohta üks noor arst. Asja tõsidus jõudis vist kohale asjaolu kaudu, et tal olevat tulnud allkirjastada paber, et ta naastes mingite aastate jooksul lapsi ei planeeri. Võib olla oli see ka kuulujutt.

***
4. ... toimus Balti kett 23.8.1989?
Kodus. Põdesin raskekujulist puberteeti.

***
5. ... Estonia uppus 28.9.1994?
Läksin hommikul loengusse. Õppejõud, noor mees, ütles vaid ühe lause elu ja surma kohta ning lahkus auditooriumist. Teistelt siis kuulsin, mis oli sündinud. Ajaloo osakond oli muidugi sündmusest otseselt puudutatud ka.
***
6. ... printsess Diana suri 31.8.1997?
Olin ema pool, toibutamas end hamba juurepõletiku ravist. Matuseid vaatasin ja lahistasin nutta.
***
7. ... saabus aasta 2000?
Seda tean küll täpselt. Olin meie toonases kodus ning vahetasin lapsel mähet. Olin saanud kümne päeva eest esmakordselt emaks.
***
8. ... toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
Olin saanud vähem kui kuu aja eest teistkordselt emaks. Olin õhtul seltskonnas, kus kuulsin mitmete reaktsioonide võimalikkusest toimunule.
***
9. ... Michael Jackson suri 25.6.2009?
Uudist lugesin netist. Nutma ei hakanud.
***
10. ... milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Olete kindlad, et see teid huvitab? (Iga lugeja olgu siinkohal hoiatatud edasilugemisega kaasneva omavastutuse eest.)
Hommikul valmistasin tunde ette ja kiitsin Väikevenna joonistatud tulnukat. Sain karskuspropaganda osaliseks. (Emme, ära sina alkofonni joo, muidu muutud ka tulnukaks!) Päeval ei läinud auto käima. Sõitsime bussiga kinno. Käisime Mäkis. Seejärel poes. Kodus voltisin ja triikisin pesu. Vaatasin selle kõrvalt iluuuisutamist. Kontrollisin Kõrrekese inglise keele sõnu. Sõime õhtust. Lugesin Väikevennale unejuttu tema enda kindlameelsel valikul. Panin pisema poja magama. Kontrollisin veelkord Kõrrekese inglise keele sõnu. Mängisin Kõrrekese ja Lõvipoisiga memoriini (Lõvipoiss võitis, nagu enamasti). Lugesin raamatut. Lisaks kütsin ära lugematud ahjutäied puid ning kreemitasin sama arv kordi käsi. (Viimased on sellegipoolest kütmisest hukas.) Läksin magama.

Ma ei tea meemide puhul kunagi, kellele neid edasi anda. Väga püsivalt loen suhteliselt väheseid blogisid (mitte, et häid kirjutajaid vähe oleks, küll aga minu aega.) Ja need vähesed on vist juba meemitanud. Aga näiteks Ritsik veel pole. Oled mängu palutud!

Röövel ööbik

2010-01-23T20:07:00.000+01:00

Kenal laupäevasel hommikul äratab Väikevend mind enne kukke ja koitu, hääles pesuehtne paanika:

Emme, öösel on käinud röövel!

-Kuule Väikevend, ma tahan magada!

-Emme, kuuled, röövel on käinud ja mu pidžaamapüksid ära varastanud!

Tõepoolest, lapsukese pepu on paljas.

Püksid leiame siiski tekkide vahelt üles.

Ei võtnudki päkapikuga pükse, on Väikevend rõõmus.

Igati ilus algus kenale laupäevahommikule!

Väikevend arvab

2010-01-21T21:01:00.000+01:00

-Emme, mis sa täna poest ostsid.

-Noh, näiteks kohvi ostsin ja...

-Kohvi on suurte jook... mina tahan kodus kakaod! lapsed joovad kakaod. Ja teed. Suured võivad ka kakaod juua... teed võivad ka juua... Suured võivad "ii" ka ütelda...

*

Õhtusöögilauas käib arutelu teemal, et Lõvipoisile meeldivat üks Kõrrekese sõbranna. Jutt on asjaosalise jaoks vist pisut ebamugav.

No kuulge, Lõvipoisile meeldivad kindlasti paljud tüdrukud. Kindlasti on ta oma klassis palju toredaid tüdrukuid, astun oma vanema poja eest välja.

Minule meeldivad poisid ja emmed, teatab Väikevend seepeale kindlameelselt.

Koolitee

2010-01-20T20:25:00.001+01:00

Täna tuli Lõvipoiss koolist ning peaaegu nuttis valust. Külm!

Pole ka imestada - kui veerandtunnine koolitee oli võtnud aega tund ja nelikümmend minutit. Seda ligemale kahekümne külmakraadi juures. Nagu pärast selgus, oli peamiselt mängitud poistega kooli kelgumäel kulli.

Kanasupp maitses enneolematult hästi ja kuuma meega teed kulus kolm kruusitäit.

Meenus kooli remondimehe meenutus neljakümne aasta tagusest ajast: küll oli hea meel, kui olid külmapühad. Siis võetud kelgud ja veedetud terve päev õues.

Lõvipoiss lubas homme kaasa võta kaks paari vanaema kootud käpikuid. Et kui ühed lumiseks saavad, on hea soe paar võtta.

Pildid on suuremate laste kooliteest.

Ettevõttemajanduse lühikursus

2010-01-17T11:42:00.000+01:00

Pühendan sissekande tundmatule külalisele Iisraelist, kes jõudis hiljaaegu minu blokki otsingsõna äriidee kaudu.

Siinkohal saab kõnejärje Härra. Nimelt käis ta eile õhtul koos Lõvipoisiga poes. Viimatinimetatu suundus muidugimõista joonelt müügiloelvaile bakuganidele eksperdipilku heitma.

Kalaleti juures ma siis selgitasin talle need põhimõtted ära. Nõudmine ja pakkumine ja ressursside piiratus. Kui me kassasappa jõudsime, siis mingil hetkel jälgisid meie vestlust juba kaks saba.

Autosse jõudes päris Lõvipoiss riskide hajutamise kohta.

Täna hommikul teen huvitatult õppuriga juttu.

-Millest te eile issiga rääkisite?

-Bakuganidest!

Superpakkumine!

2010-01-14T19:40:00.000+01:00

Sellest ajast peale, kui R* on olnud üks mu kodule-lähedal-poode - lähedus on muidugi suhteline mõiste ning päris lähedal pole tegelikult ühtegi - on seal ikka ka selliseid, noh, kohe mõtlemapanevaid pakkumisi olnud.

Näiteks kanaköögi-viljasalat. Ma sain kohe tükk aega selle kanaköögi üle mõelda.

Või siis KARTUL PESEMATA PRINCESS.

Aga tänane üllatas lisaks vormile ka sisuliselt. Nimelt oli ekstrapakkumine: veisepraad kõigest (umbes) sada krooni kilo! Asja lähemalt uurides selgus, et prae ostjaid ootab kodus ees üllatus. Lõhnaüllatus. Sest lihatüki parim enne oli neli päeva tagasi... No aga ikkagi - kõigest sada krooni kilo eest!

Inspiratsiooniks, ma arvan, sobib enne poodi odava liha järele tormamist, lugeda näiteks Piraajaklubi.

Meeste mured: Oskar ja Roheline Vahend

2010-01-13T21:36:00.000+01:00

Täna pani Väikevend end lasteaias kenasti riidesse, paksud püksid ja jope olid juba seljas, kui talle meeenus midagi tähtsat.

Ma pean oma Vahendi ka ära tooma!

Missuguse vahendi?

Vahendi, noh. Rohelise.

Missuguse rohelise vahendi?

Ringikujulise!

Ka lasteaiaõpetaja oli võrdlemisi nõutu.

Väikevend otsis oma Rohelist Vahendit, nii et higi tilkus - talverõivaid arvesse võttes polnud see ka muidugi ime. Ei olnud kusagil Rohelist Ringikujulist Vahendit, ei olnud. Peale veerandtunnist tagajärjetut otsimist soostus end väsinuksotsinud Väikevend lõpuks koju minema, kuna lubasin ta homme varakult kohale tuua (hommikul vara on vähem lapsi ja lihtsam Rohelist Vahendit leida.)

Enne saabaste jalgapanekut tuli veel kohustuslikult vaadata seinal olevat tähestikku, mille juures Väikevend kangekaelselt väitis, et tema täht on "I".

Läksin siis oma Immaanueliga koju. Lõvipoiss küpsetas piparkooke, nagu meil siin viimasel ajal ikka tavaks. Ta on juba päris osav. Tainast rullides tuleb igasugu huvitavaid mõtteid pealegi:

Emme, sünnita meile veel üks vend ja siis paneme talle nimeks Oskar!

Tead, Lõvipoiss, mul on teiegagi täiesti piisavalt tegemist, vastasin.

No aga siis kasvõi tüdruk! Siis oleks Kõrrekesel kellegagi mängida.

Kui see sinu ettekujutatud tüdruk saaks kunagi mänguealiseks, siis on Kõrreke juba päris suur neiu... Aga tead mis, kui sa suureks saad, võid ju ise poja saada ja talle Oskar nimeks panna!

Varsti asutas Lõvipoiss piparkoogiküpsetuskooli. Õpilasteks olid nii Kõrreke kui Väikevend. Et viimane keeldus enne tunnistuse saamist magama minemast, kirjutaski Lõvipoiss talle siis tunnistuse.

Seal seisis:

Tunnistus
Väikevend

Piparkooki tegu 4+
Kirjutamine 5+

Kirjutamise all mõtles Lõvipoiss ilmselt Väikevenna mänguväljaku projekti, mille viimane kange küpsetamise vahele oma vihikusse joonistas.

Igal juhul läks pesamuna magama ülimalt rahulolevana, pannes eelnevalt kindlasse kohta hämmastavalt kakasarnase kenaks keraks veeretatud pisikese tainatüki.

Ja juba homme ootab lasteaias võimalus otsida Rohelist Vahendit!

Iga on selline!

2010-01-12T20:31:00.000+01:00

Hommik, pesamuna ärkab natuke peale kuut, kuna on ju tarvis saada kinnitust: Emme, jänkudel on saba, eks?...Aga kas telefonil on saba?

Tütar Kõrreke on edenenud jõuliselt teismeliseks-olemises. Kümme aastat sai täis paari nädala eest ning eile nägin - suhteliselt juhuslikult - et tema jooksev telefoniarve on suurem kui minul või Mammal, vennast rääkimata. Täna läksin siis peale tööd asja uurima ning selgus, et ongi tehtud mingi müstiline, 70 krooni maksev kõne. Loomulikult ei osanud ta ise asja selgitada ning oli solvunudki, kui püüdsin asja siiski uurida. Kas selline ongi siis elu teismelise lapsega?

Lõvipoiss seevastu teatas, et suureks saades hakkab ta ikkagi suusatajaks. Ei, mitte et korvpall talle ei meeldi - aga kuna ka teised viskavad korve, siis pole medal nagu PÄRIS tema oma. Nojah, mitmete kaalutluste juures spordiala valikul polnud tähtsusetu argument, et suurele individualistile võiks ehk meeskonnaala õpetlik olla...

Hoidmaks stiili, teatas Lõvipoiss õhtul, et on kaotanud ära eelmisel nädalal kuupileti. (See on neil Kõrrekesega kahepeale, kuna nad vajavad seda erinevatel päevadel.)

Õhtul lugesin Väikevennale unejutuks brahhiosauruste ja diplodookuste kohta: Taimtoidulistena sõid nad ära tohutul hulgal taimi.

-Aga miks, emme? Miks sõid tohutul hulgal taimi?

Vastus (sellepärast sõid, et neil oli kõht tühi!) kõlas ilmselt küsija jaoks arusaamatult vähese entusiasmi ja huviga hääles.

Rohkem poolsaare moodi saar

2010-01-11T19:55:00.000+01:00

Eile ja täna tuttavaid kohates küsiti mitmel korral, kuidas puhkus möödus. Mul ei olnud puhkus! Vastavalt korraldusele tuli kogu koolivaheaja vältel minna kell 9 tööle. Ka 31. detsembril.

Aga noh, pool saart on siiski pool saart.

Nii et tavapärane vaheajaprogramm kino-veepark-mänguasjamuuseum siiski toimus.

Kinos jooksvatest filmidest see koopaorava-värk mind eriti ei veedelnud - ning pealegi olid poisid seda Mammaga vaadanud, kui meie Kõrrekesega Riias käisime. Nii et helistasin kinno ja küsisin, kas mulle tehakse takistusi, kui ma vanusepiirangule* vaatamata kaks koolilast Avatari vaatama toon. Selgus, et taksitusi ei tehta. Ja peale treileri vaatamist ei kostnud enam piuksugi laulvatest koopaoravatest.

Film meeldis kõigile päris hästi. Ja oli lastele täiesti sobilik pealegi. Või noh, stsenaariumi naiivsust arvestades koguni ennekõike lastele.

Järgmisel päeval üheskoos Rahva Raamatu kohvikus istudes rääkisime sellest päris pikalt. Kõrrekesele meeldis muidugi ennekõike armastusliin ja Lõvipoisile võitlusstseenid (nagu arvata oligi).

Aga muidu kulges koolivaheaeg rahulikut. Lugesin läbi paar raamatut. Käisin ujumas. Kuigi esines ka sisemist dünaamikat - näiteks vaheaja alguses kuulus toidupoe igapäevasesse kohustuslikku nimekirja ka poolteist kilo mandariine. Viimastel aga kippus koor juba kuivama. Seevastu piparkoogitainast tellib Lõvipoiss, kes on meil innukaim piparkoogipagar, senini juurde. (Tänagi ostsin tema palvel kolm pakki.) Koristamisel tuleb regulaarselt eemaldada laualt ja põrandalt küünlavaha.** (Varsti peaksid küünlad kapist juba otsa lõppema.)

Eile panin laste õpikutele uusi pabereid. Tegelikult ma liialdan - Kõrreke paneb juba enamasti ise.

Vaheaeg on läbi. Ei mingit kahtlust. Kell helises täna 6.10.

*Ning filmi vaadanuna jäi mulle seekordne vanusepiirang ka sügavalt mõistetamatuks. Mu meelest on selles, mida nii mõnigi telekanal laste multikate pähe mängib, Avatarist suuremalgi määral vägivaldne. Aga võib olla tänu vanusepiirangule õnnestus ma-ei-tea-kui-paljude-aastate järel olla kinos ilma intensiivse popkornilõhnata?

**Seda teen ma nagu iga inimene, kes on juba lapsena lugenud Saladuslikku juhtumit Stylesis. Asendamatu vahaplekkide eemaldamise küsimuses!

Kes ütles, et raamatulugemine ei too praktilist kasu?!

2010-01-08T20:11:00.000+01:00

Väikevennale ei meeldi eriti küünte lõikamine - noh sõrmedel ju veel kuidagi võib, aga varbaküüsi paluks mitte puutuda.

Nii et kui ma täna enne magamaminekut vaatasin Väikevenna küüsi ning võtsin kapist käärid, kostus kohe häälekat protesti.

-Ma pean su küüned ikka lühikeseks lõikama, muidu oled nagu Kolumats!

Kes on Kolumats? tärkas sellis kohe uudishimu.

-Kolumats oli üks poiss, kes ei lasknud omal küüsi lõigata ja siis ta nägi välja nagu koll!

-Räägi veel sellest Kolumatsist!

Otsisin selle peale kohe raamatu riiulist välja. Piisas juba pildi vaatamisest, kui Väikevend sõrmed ning varbad kenasti minu poole sirutas.

Kui küüned lõigatud, hakkasime kohe lugema. Lisaks Kolumatsile paelus pojanatti ka Lugu Pöidlalutsutajast.*

Äkki pauhti valla uks,
Lemps jääb hirmust hingetuks:
kargab rätsep tuppa suurde
pöidlalutsutaja juurde.
Terav käär teeb knips ja knaps:
pöidlaist ilma ongi laps.

Väga õudne ja väga mõjus, kas pole?

Põhimõtteliselt lugesime ette kogu raamatu. Ainult et seda Kolumatsi lugu tuli lugeda kolm ning pöidlalutsutaja oma neli korda.

*Kas polnud see mitte Viiding, kes nõnda kenasti sõnas: ainult seda omaks hüüa/ mis su hinge puudutab?

Lapsed ja loomad

2010-01-07T09:34:00.000+01:00

Kui ma laps olin, olin ma tõsimeeli vahepeal kassi peale armukade. Last kiita polnud meie kodus justkui eriti kombeks - küll aga pidevalt pahandada ning kärkida. See-eest kassi kiideti kogu aeg: nii tark, nii armas, teeb ainult rõõmu.

Tegelikult ma armastan ka ise loomi. Eriti kõiksugu kasse. Koerad meeldivad samuti, aga annan endale selgelt aru, et koera-inimene ma siiski pole. Ja teen oma loomaarmastuses selge vahe sisse: laps on laps ning kass on kass.

Looma võtmine koju on üldse ennekõike vastutus. Meie Siisi tuli meile ise (kuidas täpselt, olen varem kirjutanud, näiteks siin). Aga olime tol hetkel, umbes aasta peale oma Loorikese kadumaminekut, tegelikult uuele kassile mõelnud. Siisi jõudis lihtsalt pärale.

Lugesin eile artiklit, mille teemaks iseenesest oli suurepärane lugu naisest, kes oma vara loomade kaitsmiseks jättis. Loo lõpetuseks on tsiteeritud loomakaitseametnikku:

Eriti nördima panevad juhtumid, mil lapsed tahavad vanemate surma järel üksi koju jäänud koerad-kassid meile tuua ning ei leia oma kodus ja südames vanemate lemmikutele kohta.

Ja ma ei ole sellise loogikaga absoluutselt nõus! Enamik inimesi ei ela talumajapidamises, kus üks kass või koer juurde võtta ei muuda pere elukorraldust. Arvatavasti suuremal osal inimestest, kes loomi armastavad ja kelle elustiil neid pidada võimaldab, seda ka teevad. Aga kui inimese elurütm või elukoht ikka ei võimalda suurt koera oma koju võtta, siis kelle poole veel pöörduda, kui mitte loomakaitsjate poole?! Nördima paneb loomulikult juhtum, kui täiskasvanud inimene (või laps täiskasvanu teadmisel) võtab kodulooma ning siis teda enam ühtäkki enam ei taha. Kuid lapsi ei saa sundida pidama edasi oma vanemate koduloomi.

Olen ise olnud korra elus väga raskes situatsioonis. Nimelt hakkas meie kass Loori, tubane loomake, nagu ta oli, peale teise lapse sündi ühel hetkel pissima ühe lapse voodisse. Õnneks sain ühest netifoorumist häid ideid olukorra lahendamiseks - kuna kass tahab pissida pehmele kohale, tuleb voodisse panna kile või foolium. Seepeale vahetas kass voodi vannialuse ja koridorinurga vastu välja. Ning lõpuks hakkas koguni uuesti kastis käima. (Kuid kui asi poleks lahenenud, oleksime siiski lapse huvid esikohale seadnud.)

Ma ei vastanda praegu lapsi loomadega. Kaugel sellest. Just nimelt koos loomaga areneb silmanähtavalt epaatiavõime ja vastutustunne. Kodulooma toitmine ja tuppa-õue laskmine on juba üsna väikesele lapsele täiesti jõukohane ülesanne.

Kuid ükski laps ei tohiks end kunagi, mitte kunagi, tunda koduloomast vähemväärtuslikuna.

Kümme

2010-01-05T20:52:00.000+01:00

Ma mäletan üsna täpselt, mida ma tegin hetkel, kui meie ajavööndis tähistati 2000. aasta saabumist. Ma olin oma tollases kodus, vannitoas, ning pesin oma last. (Ei ole kunagi hilja alustada kakablogiga!) Ma olin selleks ajaks olnud ema kümmekond päeva. Otse loomulikult olin ma õnnelik, peaaegu et eufoorias.

Aasta lõpus sai mu tütar kümneseks. Anna Wahlgreni arvates on kümneaastane maailma tipus. Ehk ongi?

Ma ei mäleta suurt midagi enda kümneseks-olemisest.

Mõnda asja siiski. Kümneaastaselt pöörasin ma aastateks otsustavalt selja lasteraamatutele. Mäletan selgelt Mammat kiitvat Graves'i - ning kui tema oli lõpetanud, lugesin ma selle läbi ning seejärel järjest Suured Sõnameistrid.

(Ilmselt kompensatsiooniks olen ma praeguses eas hakanud lugema lasteraamatuid - õnneks viisakaid ettekäändeid hetkel veel jagub.)

Kui ma olin kümnene, jäi Mamma südamelihase põletikku ning oli mitu kuud haiglas. Isaga kahekesiolemisest mäletan peamiselt vaarikamoosiga saiadest ning kakaost koosnevat dieeti. (Mida polnud mõistlik ema kuuldes mainida.)

Sel aastal müüdi maha meie suvekodu Põlvamaal ja sellega sai vist lapsepõlv omamoodi läbi. Sinna punasesse majja jäi minust midagi maha ja ma olen vältinud hiljem sellele mõtlemist. (Nagu ka resoluutselt keeldunud võimalusest minna ja vaadata.)

Kindlasti ei olnud ma Kõrrekese-eas nii kohusetundlik nagu mu tütar. Praktilistes ajades olin ma tõenäoliselt niisama koba. Aga tuba pidi mul vist ikka rohkem korras olema? (Viimast vähemalt seetõttu, et kasvatus oli karmim.) Ning ka nõudmiseni palun koputada!, mis seisab kenasti kirjas Kõrrekese toa uksel jäi veel mõni aasta aega.

Huvitav on mõelda, mida räägib ehk kunagi oma kümnesele lapsele mu tütar.

Kõrrekesega lõunas

2010-01-03T21:43:00.001+01:00

Väike reis organiseeriti minu töökoha poolt ning kuna kohti jäi üle, sain ka Kõrrekese kaasa võtta. Tegelikult kipubki mitmelapselistes kooslustes seda lapsega kahekesioleku-aega nappima. Eriti, kui laps on üldiselt kohusetundlik, õpib ise ja huviringidki asuvad jalutuskäigu ja paari bussipeatuse kaugusel.

Nii et ehk oli oma võlu juba selleski, kui saatsime vennased eelmisel õhtul Mamma juurde ning tegelesime ise pakkimisega.

Väljasõit oli varajane ning kohale jõudes võttis meid keset keskaegseid maju vastu proua Läti Eesti Seltsist. Proua oli sätitud soengu ja meigiga ning ülimalt agar. Linnaekskursioon algas viiviamatult peale bussist väljumist.* Linn oli kaunis, vanimad majad ju suisa Alberti aegadest. (Mille ees, nagu pildilt näha, toimub turistidele ette nähtud matrjoškade müük.)

Noh, siis veel jõuluturg, Läti Eesti Selts, Lido ning šoppamistunnid. Ei, iseenesest oli kõik vahva. Jõuluturult ostsime poistele autokujulised piparkoogid, Lidost lisaks lõunasöögile kassikujulisi valgeid šokolaade ja kuulasime jõuluvanade pasunakoori. Uisuplatsi avastasime paraku siis, kui uisutamiseks enam aega ei jagunud.

Pildil üks Läti Eesti Seltsi raamaturiiuleist.

Kui kogu seltskond sõidutati suurde kaubanduskesusesse, otsisime meie Kõrrekesega ülimas üksmeeles üles mõnusaima kohviku, tellisime Lattet ja limonaadi ning võtsime kotist raamatud välja. Kõrreke sellise ja mina jälle sellise. Olime tol hetkel eluga ülimalt rahul.

Päeva tipphetkeks jäi Eesti Seltsi proua poolt organiseeritud kontserdikülastus. Pileti hind oli üks latt ning proua lubas kohad reserveerida. Kohale jõudes selgus, et meie kollektiiv koos kaaslastega moodustas publikumist tubli poole, nii et koori menu oli ilmselt enneolematu. Esimeses osas loeti ette lätikeelset evangeeliumi ja lauldi vastava sisuga laule. Kontsert pidi algselt kestma tunni, kuid tea, kas publikuhuvist või muudest jõududest tingituna tuli ette kandele ka teise tunni jagu laule. Sedakorda siis rahvalikus stiilis. Triibuseelikud ja patsid, laul ja tants.

Koju sõitsime pimedas. Kõrreke õnnestus vähemalt nii palju üles äratada,et ta suutis end ise riidesse panna ning bussist välja tulla. (Ehkki ta oli seetõttu minu peale mõnevõrra pahane).

Reis oli tore - kuigi ma vist ikka võinuks omale selle plaadi ära osta...

*Proua imestus oli suur, kui küsisin tualettruumi kohta - noh, umbes nagu oleksin palunud visiiti linnapea juurde või midagi. Meid Kõrrekesega juhatatigi siis hämmeldunult ja pisut tõrksaltki otse raekotta. Seal teisel korrusel pidada üks tualett leiduma. (Leidus küll.)

Vana läks. Ja uus tuli!

2010-01-01T18:47:00.001+01:00

Ikka parem, päikselisem ja rõõmsam. (Või leidub kahtlejaid?)

Vana-aasta õhtu oli kaunis ja kuupaisteline ning emotsionaalne. Oli tee ja päralejõudmine.

Head uut aastat!

Liigub, kiigub, aga paigast ei saa. 2009

2009-12-30T20:44:00.000+01:00

Homme ta lõppeb. Mulle on kahest variandist olnud alati sümpaatsem see pp-ga. Oleks just kui lõplikum.

Igal aastal on oma nägu, mingite hetkede kollaaž.

Sel aastal oli Iibisepesas ootamatuid tervisemuresid. (Ehkki, teisest küljest, näidake mulle koht ja aeg, kus need mured oleksid oodatud!)

Veel oli sellel suvel maasikate nägu. Metsmaasikate.

Kogu aastat läbivaks teemaks võib pidada dinosaurusi. Kes said siis sügisel ka lõpuks nähtud. Huvi ei ole vaibunud.

Otse loomulikult on aastal ka vabaduse nägu. Sest juhiload, mis ma lõpuks tänavu veebruaris kätte sain (ma parem ei ütle, kui pika õppimise järel), lõhnavad ilmeksimatult vabaduse järele.

Tööle tagasimineku ja Väikevenna lasteaiapoisiks-saamise nägu. Mis ilmutab end küll ebameeldivalt sagedasti väsimuse kujul.

Mul ei olnud sel aastal väga palju aega lugeda. Aga lisaks lasteraamatututele oli mul rõõm mõnda tõeliselt head raamatut siiski nautida. Kuigi ma ei tea, kas nauding on just täpne sõna, kirjeldamaks võimsaid tundeid, mis on seotud Puhastusega. See oli minu jaoks selle aasta lugu ja omal moel haakus ka minu meeleoludega. Nagu kummalisel kombel ka alles eile lõpuni loetud Minu Eesti.

Juured on kindlalt paigas. Aga latv muudkui kiigub tuules. Tahaks justkui kuhugi minna?

*
Üks suveöine, romantikast absoluutselt vaba hetk.

Olin just lapsega tulnud haiglast, erakorralisest vastuvõtust. Panin nii haige kui ka suures mures terved lapsed magama ning sõitsin apteeki. Ise juureldes: kas jätta igaks juhuks välisuks lahti, et kui ma nüüd väsimusest avarii teen, siis saaks ju kellelegi helistada ja paluda laste juurde minna.

Raekoja taha parkides kuulsin Pirogovilt kellegi valjuhäälset seletamist: vaat nüüd saab kusta, see on alles õnn!

Avariid ma ei teinud. Jõudsin rohuga koju. Umbes kahe nädalaga sai ka laps terveks.

Kust tulevad inetud sõnad ja mida teha pudruga?

2009-12-28T20:35:00.000+01:00

Punasilmsus, päkapikuneedus, patu palk, pereema-paranoiad ning peoorjus. Kunagi algklassides tuli teha ühe-tähe-jutt. Valisin pragmaatikuna o-tähe, kuna olemine tundus olulisim. Praegu võiks minu detsembrikuu postituste põhjal teha ühe eriti masendava p-tähe jutu. (Enesehaletsus on magus, mis siin ikka pikalt pajatada.)

*
Ilmselt on vähe poisslaste emasid, kes pole kunagi oma lapselt Rumalat Sõna kuuldes tahtmatult pahvatanud:

Kust sa seda kuulsid?!

Aga ilmselt pole just palju neid emasid, kes on saanud nii ammendava vastuse, nagu mina Väikevennalt:

Sõnad olid lume sees ja tuul puhus need mulle suhu!

*
Kõrreke oli viimase öö sõbranna juures. Naastes oli ta ülimalt heas tujus ning teatas koguni, et söönud külas esimsest korda elus vabatahtlikult kaerahelbeputru.

Sest ports oli väike ja me lobisesime kogu aeg.

Peoorjuse* aegu

2009-12-25T20:18:00.000+01:00

I
Hooaeg algas kümmekond päeva tagasi minu töö-juure peoga. Tuleristseid said jõulukollektsioonid ja luuletused. Nii jõuluvana kui noos olid ausad. Kolm hiiglaslikku kommipakki. Ise jõudsin peole, käeselg kütmisest nõgine.

II - III
Järgmine päev jäi vahele, seejärel tulid ühekorraga peod nii Väikevennal kui Lõvipoisil. Juba hommik algas paljutõotavalt: Väikevend oli uurinud Lõvipoisi Vareseonu maski nii põhjalikult, et see vajas silmaoperatsiooni. Väikevennal endal ununes maha lips. Minu fotoaparaadil oli katki välk. Kõigele lisaks toimusid kaks jõulupidu samal ajal, nii et mõlemale alguseks ei jõudnud. Kõrreke ei jõudnud hoolimata ettepoole nihutatud hambaarstiajast ikkagi mudilaskooriga esinema. Endal polnud mahti pidulikke riideid enam selga panna. Aga seekord olin vähemalt nõe kätelt maha küürinud.

Peod ise olid toredad. Eriti Väikevenna oma. Seal oli peojuhiks kena vanem kasvatajaproua, kel komme ühtelugu midagi nosida. Ja kuna ta on helde, saavad oma osa ka lapsukesed. Seekord oli näksimiseks vaagnatäis piparkooke. Kõigile peole saabunud mudilastele pisteti kohe präänik pihku. Jõuluvna oli lahe. Peol osalesid ka päkapikud, kes kukutasid otse saalilaest alla märkmiku laste nimedega ja märkustega stiilis: M on tubli poiss, aga sööb viletsalt. Jõuluvana ise žongleeris. Ka kasvatajaproua üritas seda järele teha, paraku veeresid pallid laiali. Tema küsimusele mis te arvate, kas ma olen osavam palli mängima või piparkooke küpsetama, vastasid lapsed üksmeelselt ja kooris: palli mängima. Pidu oli üldse lõbus. Ja lühike. Tasuks kommipakk ja puidust põrsas.

Jõudsime ka Lõvipoisi etendust vaatama. Saatemuusika ei käivitunud, aga lapsed olid tublid. Pakkides kommid ja kooli logiga kruus. (Naljaks küll, aga Lõvipoisile tõesti meeldivad sellised asjad.)

Komme oli kodus palju. (Järgmiseks peoks ei mahtunud Väikevennal enam kraenööp kinni.)

IV
Järgmine hommik terendas koos Kõrrekese õhtuse peoga. Ning selgushetkega, mille kestel sain aru, et Kõrrekese klassis polnud keegi õpetaja kingituse jaoks raha kogunud. Meilisin ühele kaaslapsevanemale, kes oli just saanud kolmandalt lapsevanemaltki samasisulise kirja. Viimane oli lubanud asja enda peale võtta.

Päev ise oli jälle paras logistikaülesanne: Kõrreke koolimajja peole, Lõvipoiss trenni, seejärel Väikevennale lasteaeda järele ning kooli näidendit vaatama. Kui Kõrreke põrsana koos oma klassiga lõpulaulu laulis, pakkisin väikevenna uuesti autosse ja läksime suurele vennale trenni järele. Kõrrekese klassi pidu oli ilma vanemateta (kolmas klass ikkagi!) ning kestis nii kaua, et hakkasin juba muretsema. Õnneks polnud muretsemiseks põhjust ning Kõrreke jõudis koju, tulvil muljeid ning uhke selle üle, et olid koos pinginaabriga aidanud õpetajal klassi koristada! Kõige kummalisem aga, et õpetaja oli saanud kohe kaks pakki!

Tüdruku loosipakiga saadud film meeldis mõlemale suuremale lapsele.

V
Mõni päev möödus kummalisel kombel ilma ainsagi peota. Siis sai Kõrreke kümneseks. Pidu koduses ringis.

VI
Seejärel tuli Kõrrekese ja Lõvipoisi kooli jumalateenitus-kontsert. See oli küll üks ilus asi ning esimest korda sain tänavu aru, et jah, jõulud ongi tulekul. Saime Väikevennaga kohad poistekoori ligiduses, kõik sealsed väänikud istusid vaikselt. Lõvipoiss aitas ühel kolmanda klassi poisil ülemist särginööpi kinni panna. Lihtsalt selline hetk - aga ometi mõjus kuidagi pühalikult. Ja kui siis needsamad poisid laulsid Kõrgemäe Sõitu jõulukirikust, olid harduspisarad kohal.

VII
Järgmisel päeval tähistasime Kõrrekese sünnipäeva Mamma Mia!-peoga. Üritus oli lõbus, suvine (tresskoodiks oli suvekleit), mitte ülemäära kulukas, täis lõppematut sädinat ning tipnes maasika-vahukooretordiga. Kõrreke ise jäi rahule nii peo kui kingitustega. (Ise olin küll mõelnud end lõpuks ka korralikult riidesse panna, kuid esimesed külalised saabusid just selleks ette nähtud veerand tundi varem, nii et piirdusin katkiste sokkide vahetamisega.)

VIII
Jõululaupäevaks olid kõik kustunud. Kirikusse ega surnuaeda ei jõudnud. Kodune kuusk ei mahtunud kuusejalga. Mamma oli unustanud osta kuusele küünlad. Jõuluvana siiski käis. Salmid olid peas, käed olid puhtad ning isegi minul kleit seljas. Hanepraad oli laual. Minu valitud vein osutus vastu ootusi täiesti joodavaks. Emotsioonid keesid kohati üle. Lõpuks jäi Väikevend mu süles magama, ning kui ma ta kodus pidžaamastasin, suutis ta läbi une tuua kuuldavale vaid ühe sõna: Rebasejaht!

IX
Täna sai lõpuks ka kuusk ehitud. Kirikus käidud. Ohtralt küünlaid põletatud. Vaadatud lastega koos Lõvipoisile jõuluvana poolt toodud filmi ja mängitud Kõrrkesele sünnipäevaks kingitud lauamängu.

Kusagil on peidus ka kõige tegelik tähendus. (Tunnen end filfjonkana muumide jõululoost.)

*Sõna peoorjus tuleb ühe õpilase tööst, kus seisis kenas käekirjas nõnda: talupojad osalesid ristisõdades selleks, et pääseda peoorjusest.

Soovid ja hetked

2009-12-24T10:57:00.000+01:00

Ilm on jõuludele kohane. Lapsed läksid isaga kuuse järele. Hetk vaikust.

Jõulutervituste saatmisega on sel aastal lood kehvad. Aga nendest, mis sel aastal saadud, annan edasi kõige kaunima. Saatjaks oli inimene, keda ma ju tegelikult ei tunnegi - ühe õpilase ema. Aga tema soov imeliselt südamliku kirja lõpus kõlas nõnda: ilusaid jõule ja aeglast aastavahetust!

Soovin seda siis siinkohal teistelegi.

Pilt ajast, mil lumi oli valgem, taevas sinisem ning kõigil oli aega. Klaasist jõuluehted olid aegsasti suurel, klaveri kõrvale paigutatud kuusel. Koos ehtsate küünaldega (alati seitse tükki). Väike Iibis on pildil peaaegu kolmene. Salmid on, nagu näha, peas.

Perpetuum mobile. Pereema-paranoia ostutubki tõeks

2009-12-22T20:39:00.000+01:00

Arvestades mustapesukasti täitumise kiirust, on minus juba mõneda aega siginenud kahtlusi. Loomulikult olen ma, toetudes kainele mõistusele, saanud aru, et pesu ei sattu otse pesusahtlist mustapesukasti. Et kindlasti keegi kusagil ka kannab kõiki neid kokkuvolditud ja magamistubadesse viidavaid virnu puhast pesu.

Aga eile leidsin ma tõepoolest Lõvipoisi sokipaari, minu enda poolt emalt kaasavaraks saadud viisil üksteise sisse tõmmatud ning lõhnamas äratuntavalt puhta pesu järgi. Poiss ise ei oska juhtunule selgitust tuua. Tunnistab küll kaks tundi jalas olnud velvetite panekut pestava kraami hulka, kuid osalust sokijuhtumis eitab.

Pesu lõppematut ringkäiku kursil pesutrummel-kuivatusrest-triikimislaud-kapp-pesutrummel visualiseerub kujukalt Congreve'i mudeli abil.

Minu ajanäitajad

2009-12-20T19:09:00.000+01:00

Argipäeva hommikud on olnud peale tööle naasmist üks võidujooks Turovskiga. Nimelt ei tohi ma austatud loomateadlast raadiost kuulda. Kui Turovski hakkab rääkima, on ülim hetk võtta oma kotid ja lukustada auto. Viimasel ajal on sellega üha kehvemini. Nii kuulsin ma eelmisel nädalal juttu sellest, mis vahe on sikul ja sokul ning kuidas kasvavad elevandi hambad.

Lisaks on ka Iibisepesas, nagu muudeski viisakates peredes, paari kuu jooksul mõõtnud aega pühapäevast pühapäevani Superstaar. Lõvipoiss on juba kahel korral pisarateni kurvastanud. Esmalt siis, kui välja kukkus Anis ning seejärel möödunud nädalal Marteni pärast. Meie Kõrrekesega oleme seni olnud õnnelikult kuival. Meie lemmik on päris alguset peale olnud Birgit. Igasuguste küsitluste järgi saabub täna meie kord. Aga me helistame!

(Meil oli lastega kokkulepe, et helistada võib viimases saates. Aga ühel korral kui Lõvipoiss oli diivanile magama jäänud, ei pidanud me Kõrrekesega vastu ja helistasime ikkagi. Meile nii väga meeldib, on ainus ja aus vabandus.)

Igal juhul saab selle ajanäitajaga nüüd ühele poole. Turovski räägib loodetavasti edasi. Minu hirmuks ja huviks.

Tervisi vasakujalanädala poole pealt

2009-12-17T20:05:00.000+01:00

Ma küll ei tea, millega olen ma Tyche meelepaha ära teeninud.

Tervet seda nädalat iseloomustab kõige paremini hetk tänasest hommikust. Magasin muidugi 20 minutit kauem, kui oleksin pidanud. Siiski sain end kähku riidesse, ja pisipoja samuti. Kohvivesi oli küll kuum, kuid kuna suured lapsed tulid pildiümbrikega*, mille viimane tagastuspäev oli umbes üleeeile, jäi kohv valmis tegemata, kuid ümbrikud said täidetud. Õhtul töö meilboksi saatmata ununenud meil sai samuti teele.

Sellegipoolest olime kenasti ajakavas, lumekiht autolt maha ja lapsed peale. Hea õnne korral jõuab veel tanklast kohvigi haarata! Lõvipoiss, kes oli kenasti lumest teed lahti lükanud, avastas vahepeal, et tal on koolikott maha ununenud.

Paraku lõppes hea õnn otsustavalt lasteaias. Kasvatajat tuli oodata umbes kümme minuti. Need kümme minutit maksid mulle kohvi.

Noh, vähemalt jõaun oma viktoriini välja printida!

Koolis selgus, et internetiühendus on kadunud. (Hiljem nägin, et vastavad instantsid olid selle kohta ka teate saatnud... meilitsi.)

Ei hakka pikema kirjeldusega kedagi piinama. (Võib lihtsalt korrutada 24 tunni ja nelja möödunud päevaga.)

See-eest lohutan end aga klassikaga.

Viltuvedamisklassika:

Ning nende korteri seina taga istus kirjanik Lammas ja oli samuti pahas tujus. No tema oli seda küll alati. Ta kirjutas oma koledat raamatut.

"Peeter vedeles kraavis ja oigas. Tal oli kõrge palavik, käed ja jalad värisesid, aga ühtki arsti polnud tulemas. Selle asemel jooksis Peetrist üle põder, astus lebajale kabjaga näkku ja tegi haigele mehele veel rohkem valu. Siis..."
Härra Lammas mõtles, mis jõledaid asju Peetriga veel juhtuda võiks.
"Siis tuli uss!" kirjutas ta seejärel rõõmuga. "Uss nõelas Peetrit ninna ja kõhtu ja selga!"'**

Ning paha tuju klassikat Väikevenna viimase nädala lemmikõhtujuturaamatust (sümptomaatiline, ütlen ma!):

Pettson pigistas silmad kinni ja pani käed kõrvadele. Siis lõi ta rusikaga vastu lauda ja röökis, nii et habe lehvis:

"NÜÜD AITAB! KUI SA TAHAD SIIN TOAS OLLA, PEAD VÄLJA MINEMA! MA EI TAHA TÄNA KUULDA MINGIT LÄRMI, EI MINGIT LAULMIST EGA LOBISEMIST, MITTE MIDAGI! MUL ON PAHA TUJU JA MA TAHAN RAHUS OLLA!"***

Arvake aga, kas Findus sai ta lõpuks mängima kassi küürimist (Pettson sai kass olla)!

*Selgituseks mitte-kooliealiste lastega blogilugejale: tegemist on geniaalse äriprojektiga, mis seisneb selles, et kooli pildistatakse üles ükshaaval ja klassiti kõik lapsed, saadetakse pildid koju. (Kust ema avastab need näiteks voodist kassi alt - meil muide eelmisel aastal nii oligi.) Juures kiri: kui te pilte ei taha, saatke tagasi. Ümbrikus on loomulikult lisaks piltidele ka arve.
**Kivirähk Sirli, Siim ja saladused, Varrak 1999
***Nordquist Vaene Pettson, Koolibri 2006

Ettevalmistused

2009-12-15T21:38:00.000+01:00

Jõulukollektsioonide kokkupanek pole naljaasi.

Kõrrekesel on ilus punane sametkleit, sinna juurde ostsin vaarikakarva boolero. Asjaosaline ise on erakordselt rahulolev.

Lõvipoisi koolialgusülikond oli lootusetult väike, nii et seda selga proovides visualiseerus Suvitajate Ärni. Parjad olid vaid kevadel saadud kingad (aitäh, Paula!). Õpetaja saatis listi rõhutatud meili: riietus väga pidulik! Kuna meenus, kui uhke oli õpetaja olnud ühel koosolekul oma eelmise klassi saavutuste üle õppe- ja kasvatustöös (Nad lõpetasid kõik ülikonnas, pidime küll vaeva nägema selleks!), tuli sammud seada poodidesse. Kõige paremini läks särgiga, mille leidsin teisest ringist viie krooni eest. Kaubamajast õnnestus leida vest ja hallid peene valge triibuga viikarid.

(Ise proovisin kah kingaosakonnas ühte-teist - mõistsin, et mul on kahtlemata hea, kuid kulukas maitse ning viisin oma vanad kingad töölt tulles kontsaplekkimisele.)

Väikevennaga oli õnneks lihtne: tuli võtta riidekapist venna ülikond ja kingariiulilt venna kingad.

Kõik see tehtud, avasin kirjakasti ning sain Lõvipoisi õpetajalt kirja, kus muu hulgas öeldud: loodan Vareseonu kostüümi osas Teie peale. Kõrreke meenutas mulle lihtsalt, et temal oli õnnestunud hankida Kõneleva Põrsa osa ja et tal on kostüümi tarvis.

Täna läksin uuesti poodi. Jätsin auto Kaubamaja parklasse. välisukse ees etendas üks joodik päästetavat. Päästjaks kohe vastav armee mureliku tädikese isikus, kes vannutas punanina endale pihkusurutava raha eest leiba ostma ning mitte külmetama (-12 C ju ikkagi!) Riidetüki varese tiibadeks ning roosa šenilli põrsa sabaks sain mõne krooni eest kangakauplusest. Selgus, et ninni-nännipood on vahepeal ära kolinud. Joodik etendas järgmisele ohvrile - jälle keegi tädike!- kurttumma. Esitus oli veenev ning meeleolukas.

Astusin sisse ka Vararealiseerimiskeskusesse. Suurem osa kaubast oli nii õudne, et oli kujukalt näha, miks sellist kaupa müüvad poed pankrotti on läinud. Aga klaasist kuuseehted on mu nõrkus. Suutsin end siiski kokku võtta (mis siis, et NII odav!) Olen enda üle uhke.

Kartongi, mustad pärlid ja kausi suppi sain Lõunakeskusest.

Seal ei saanud ma jätta imetlemata burksibussi turundusnippi - leti taga preili, kes on ilmselt vastava kaubagrupi tarbimise elav reklaam.

Vahepeal helistas murelik Kõrreke, et kas mul on ikka meeles, et ta peab homme kooli viima loosipaki.

Ka kingitus sai ostetud.

Pangakonto jääki ma igaks juhuks ei julgenud vaadata. Aga kui kellelgi on veel soove, siis andke kiiresti teada - muidu saabki raha otsa! (Eks joodikul oligi nii juhtunud.)

Kostüümid tulid lahedad. (Pilti ei saa teha, sest fotoaparaat streigib.) Palun väga, teen, mida iganes tarvis: Vareseonu või pingviin, maasikmarjake või põrsas.

Patu palk

2009-12-13T21:30:00.000+01:00

Mida maitsvat valmistada ühel kenal juba-täitsa-talvisel pühapäeval? Külmkapis leiduv kohupiim viis mõtted taani talutüdrukule. Retsepti otsisin netiavarustest, nagu ikka. Riivleiva kogus kohupiima suhtes tundus küll kahtlaselt rohke.

Või, riivleib, suhkur, kaneel pannil karamellistumas. Mina ja kolm lapsukest panni ümber.

Peatselt oli ka selge, et isuäratavat pudi ONGI olemasoleva kohupiima kohta liiga palju. Jagasin ülejäägi ootevalmis alustassidesse.

Aga seda jäi pannile veel.

Otsisn ka endale kausikese. Muidu tulevad pärast lapsed ja ajavad puru põrandale ja.*

(Õnneks jätkus mul sündsustunnet jätta serveerimata variant: muidu lähevad lapsed paksuks.)

Ilmselt magusaorgiat ette nähes olin hommikul lastehoiu suhtes vanaemaga kokku leppinud.

Et ma lähen trenni. Ma tegelikult aeroobikat eriti ei fänna. (Muidugi on siinkohal viinamarjad karjuvalt hapud - mul lihtsalt on halb koordinatsioon ja puudub rütmitunne, nii et igasugu sammukombinatsioonid ja tantsuvärk on ilmselgelt not my cup of tea.) Aga noh, paaril viimasel korral - nädala sees - pole väga hull olnud. Seekord oli teine treener.

Sain aga mitte tassi- vaid ämbritäie sedasama teed kohe kaela.

Teeme edasi seda sammukombinatsiooni, millega me eelmisel korral alustasime. Ja te teate, et pühapäeviti on trenn pikem.

Olen aus. Oli õudne. Nii kui tekkis lootus, et nüüd olen sellest liikumisest aru saanud, tuli veel mingi uus. Ja kui treener jäi ise seisma ja ütles, et nüüd teeme ristsammu ja tša-tša kah juurde, siis sain läbi peaaegu et religioosse kirgastumishetke ühekorraga aru kõigist maailma düsgraafikutest. Kõigist maailma mitte-viisipidajatest. (Daltoonikutest ja allergikutest rääkimata.)

Pingutasin siiski indulgentsi nimel lõpuni.

Tulin koju.

Kausikest taani talutüdrukuga millegipärast nagu ei tahtnudki enam.

Kõik algas mandariinidest

2009-12-11T21:17:00.000+01:00

Lõpetame õhtusöögi mandariinidega. Mõnusad pisikesed. Väga head on. Lõvipoiss ütleb, et tema sööb ära kaheksa mandariini (ja sööb ka).

Meenutan, et kunagi ammu, kui Kõrreke oli päris pisikene, sai ta kiiresti mandariinikoorimise selgeks ning ei lõpetanud enne, kui suur kausitäis oli ära kooritud.

Ülejäänud pere pidi siis muudkui sööma.

Jah, mina ka sõin pallu mandalliine, meenub kohe Väikevennale.

Ei, sind siis veel ei olnud.

Kus mina siis olin? küsib Väikevend.

Sind ei olnud siis veel olemas.

Kas ma olin emme kõhus?

Ei, venna oli siis emme kõhus.

Väikevend mõtleb.

Mina olin olemas ja venna oli oopis emme kõhus! taipab ta peale mõningast mõtlemist.

Kõrreke selgitab: Kõik me oleme emme kõhus olnud. Kõigepealt mina, siis Lõvipoiss ja siis sina.

Väikevend mõtleb järele: kas issi ka?

Kõrreke: Ei, issi oli vanaema kõhus.

Proovin resümeerida: Jah, igaüks on kunagi oma ema kõhus olnud. Isegi issi.

(Ning lisan tahtmatult: Mitte et see nüüd eriti usutavalt kõlaks.)

*
Õhtul enne magamaminekut, küsib Väikevend üle: Emme, mina olen sinu pojakene?

Jah.

Nüüd on kindlus käes.

Mina olen sinu pojakene. Mina olen väga ilus! Mul on nii ilus pluus!

Päkapikuneedus

2009-12-09T20:33:00.000+01:00

See on ebaõiglane, et Väikevennal käivad juba esimesel aastal lasteaias päkapikud! Meil hakkasid alles viimases rühmas käima! pahandasid suur õde Kõrreke ja suur vend Lõvipoiss.

Minul ei käinud väiksena üldse mingeid päkapikke! Ainult jõuluvana käiski ja kõik, ütlesin ma seepeale.

Laste nägudest paistis nii umbusku kui ka kaastunnet.

Meie pere päkapikutaak sai alguse siis, kui suur õde oli veel üsna väike suur õde ja suur vend oli veel üks üsna väike vend. Päkapikud on teatavasti ju laste sõbrad (ja mitte mingi karistusrood, eks ole.) Nimelt olin ma jõudnud nähtuse kasvatusliku funktsiooni üle juureldes ummikteeni - no ei ole ju ometi päkatsitel südant laste juurde mitte tulla, ükskõik mis jonnipurikatega ka tegu poleks. Ning muret kurtes sain ma esmapilgul väärt soovituse. Las päkapikk toob oma kommi, aga kirjutab ka juurde kirja.

Nii. Tollel ajal tähendas see ühte kirja. Üks kiri 24 hommikuks.
Järgmisel aastal tähendas see muidugi juba kahte kirja. 24 hommikut, iga kord kaks kirja, kokku 48 kirja.
Praeguseks hetkeks tähendab see kolme kirja. 24 hommikut, iga kord kolm kirja, kokku 72 kirja.

Päkapiku-usuga iseenesest on asjad nii ja naa. Suurematel lastel, ma mõtlen.

Eelmisel aastal oli suur kahtleja Kõrreke. Kõhklused on tal tänini. Poolt räägib muidugi päkapiku võime tema kõige kummalisemaid soove ära mõistatada. Neid, mida ei öeldagi kellelegi teisele, vaid millest salakesi omaette mõeldakse.

Sel aastal lähenes jälle Lõvipoiss kogu üritusele ilmse skepsisega.

Päkapikud kirjutavad ju ainult sellest, mida ma kodus teen.

Paar telefonikõnet klassijutatajale (päkapikkude poolt siis, muidugimõista) panid ka skeptiku ikkagi kõhklema.

(Nii et teil on siis organiseeritud kuritegelik grupp pettuse läbiviimiseks, kommenteeris telefonitsi härra.)

Always look on the bright side of life - noh, näiteks ärkamisega pole hoolimata sellest, et tunnen end hommik hommiku järel üha kustunumalt, küll mingeid probleeme. Pigem vastupidi. Lapsäratuskellad ei malda isegi telefonihelinat ära oodata.

Paar ööd tagasi ärkas Väikevend koguni öösel kell kolm, ronis otsustavalt voodist välja, käis akanalaua juures ning siirdus, noos kindlalt kaenlas, oma voodisse tagasi. Õnneks olid hommikul alles nii krõbuskibatoon kui kleepsuleht. (Kunagi ärkas umbes samas vanuses Kõrreke ja sõi öösel oma kommi ära - ja püüa siis hommikul selgitada, et päkapikud käisid ja komm on juba ammu söödud!)

45 kirja veel.

Pildil Laps, Keda On Külastanud Päkapikud.

Piisavad ressursid. Kuhu jääb moraal?

2009-12-05T20:28:00.000+01:00

Üks majandusteooreetilisi aluspõhimõtteid seisneb teatavasti tõsiasjas, et ressursse ja hüvesid on alati napimalt kui soove neid omandada.

*
Täna lõuna liginedes revideerisin külmkappi ning selgus, et paarist viimasest päevast on meil lõunasööki pisut üle jäänud. Ja imepäraselt sooviski üks suurematest lastest parasjagu praadi ning teine suppi ning Väikevend jällegi mõlemat. Nii et kõik olidki vastu ootusi asjade käiguga rahul.

*
Pärstlõunal läksin ise poodi. Ja leidsin terve virna muusikat, 24.90 ooper. Selline ooper. Ja siis veel selline. (Tähendab, seal oli veel terve riiulitäis, aga ma ei usu, et ma reaalselt kodus Händelit või mõnda sünget reekviemi kuulaksin.)

Sedakorda sai kärusse ka kohv, mille järele ma poodi olin tulnud.

*
Õhtul tuli Lõvipoiss päkpiku toodud raamatuga. Päkapikk oli nähtavasti võlutud nii kaaneillustratsioonist kui ka hinnast - noh, ka autori nimi tuli vähemasti tuttav ette - aga esimest peatükki ette lugedes jäid lapsed ise tõsiseks.

Ta poleks pidanud nii ütlema, arvas Lõvipoiss.

Kõrreke oli vennaga sama meelt.

(Tegelikult ma ise arvan ka, et kuueaastased tüdrukud ei ütle üldjuhul käi persse! ja käi põrgu!)

Mulle meeldib, et lapsed ise niimoodi arvavad (ja mitte Malle Pärn nende eest).

Pildid on muide sellegipoolest väga ilusad.

Eskapism on kahtlemata võluv. Kuid sama kaheldamatult absoluutselt jätkusuutmatu. Tõesti, kuhu jääb siinkohal moraal?

Elu punasilmsena

2009-12-04T21:02:00.000+01:00

Kui ma eile õhtul koju jõudsin, pidasin ma end endiselt ebamoodsalt terveks inimeseks. Pea küll väheke valutas, kuid panin selle väsitava tipptunni-taksojuhielu arvele.*

Täna hommikul kostus hääle asemel ebamäärast kähinat ning peeglist vaatas mind keegi punaste silmadega olend. Punased silmad olid rohkem nagu kalal ja mitte küülikul. Igal juhul üritasin ma täna haige olla.

Ainult keegi ei võtnud mind tõsiselt!

Pesamuna vaatas pesuloputusvahendi reklaami, kus esines keegi tumedapäine kaunitar, juuksed kunsttuulest lendlemas. Ilus tüdluk, kommenteeris Väikevend ja lisas: sinu moodi, emme!

Lõvipoisi rõõmuks keetsin lõunaks frikadellisuppi. Lõunalauas tuli juttu ka siinsamas tuntust kogunud liimist.

Ma sain täna pildi valmis. Pinginaabril ei olnud PVA- liimi ja siis ma laenasin talle ka. See oli küll natuke kollane ja lumehanged tulid kah natuke kollased. Aga võib olla oli sinna mõni koer pissinud... Emme, mis asja sa naerad?!

Õhtul, peale Väikevenna magamaminekut, mängisime suuremate lastega kabet. Lõvipoiss on täitsa tubli mängija.** Seejärel üritas mu tütar mind rabada - ta oli peale trenni sõbranje juurest läbi läinud ning seal koos viimase õega potkitnoiga tutvust teinud. Loomulikult polnud mulle vaja potkitnoid õpetada. (No kuulge!) Mängisime saatmisega potkitnoid ja mina võitsin!

Üldiselt, ega punasilmselgi pole siin kurta millegi üle. Tsirkust ja leiba seni meil veel jagub. Ainus, mille üle võiks nuriseda, on asjaolu, et hommikusel kiirel poeskäigul ununes kohv ostmata. Õnneks ei tunne ma ka lõhnu (ainus lõhn, mis terve suure poe peale minuni jõudis, oli greipfruut), nii et lahustuv variant ei tundugi nii õudne, nagu ta tegelikult on.

*Noh, kuidas teisti nimetada umbes kahe ja poole tunni jooksul linna risti ja põiki läbimist kursil töö - laps ema juurest -kass ja suured lapsed kodust peale - kumbki suurematest eri trennidesse - pesamuna ja kassiga loomaarsti juurde - kass koju - poisile trenni järele?

**Lapsena Mammaga mängisime päris sageli ja mulle tegelikult kabe päris meeldib. Äraandmine meeldib veel rohkem - ehk seetõttu, et see on mu tugev külg.

Õhtu nelja piparkoogiga

2009-12-03T22:03:00.000+01:00

Esmalt osta tainas. (Osavamad teevad selle muidugi ise.) Nii umbes kaks kilo.

Mingi osa tainast õnnestub kindlasti ka küpsetamieks säästa.

Mingi osa piparkooke jääb kindlasti alles ka kaunistamiseks.

Päeva pärast saab asetada lauale väikese kausikese piparkookidega.

Ja neli neist piparkookidest näevad koguni veel järgmist hommikut.

Tõlgendamisest. Ning kasvatuslikust algoritmist

2009-12-02T22:05:00.000+01:00

Kui märkad,et su lapsel, kes on kooli minemas - ning võtnud seejuures veel korraks telefoni otsimiseks saapad jalast ära - et sellel lapsel on jalas kaks silmanähtavalt erinevat sokki, siis võib teha umbes sada erinevat järeldust.

Et su laps on kontseptualist ning ei lase end vormilistest (ega värvilistest) asjadest häirida.

Et su laps on hooletu.

Et su laps armastab puhtust ning tõmbab jalga pigem puhtad ja erinevad kui sarnased ja eilsed sokid.

Et su laps on kuhjanud tubli nädalajagu sokke voodi alla ning tal polegi kusagilt muud võtta.

Et su lapsel on hooletu ema.

Ja nii edasi veel umbes 95 varianti (mis alati teineteist ei välista.)

Tegelikkuses lased mustade sokkide kuhja omaenda valvsa pilgu all mustapesukasti viia - vaatad kella - paned veel pesumasina tööle - ning igaks juhuks õhtul veel ka toidupoes lindile kolmese sokipaki.

*
Aga mida teha siis, kui su laps unustab. Noh näiteks unustab minna peale huvikooli hambaarsti juurde, mis tähendab, et sul jääb endal ära mitme päeva eest hoolega ajakavva sobitatud trenniskäik. Sest sa ju võtad autovõtmed ja viid lapse ikkagi kohale - õnneks autoga veel jõudis. Millalgi peaks ju siis lapele ütlema: nüüd võtad telefoni, helistad hambaarstile ja selgitad, miks sa ei tule. Seejärel lepid kokku uue aja.

Millalgi peaks ju, kui näiteks laps teatab sulle hommikul ärevalt, et tal läheb täna koolis PVA-liimi vaja, ütlema, et mis parata, täna oled ilma. Ning mitte läbi keeruka valemi selle liimi talle ikkagi kohale toimetama.

Mul oli täna vaba päev, muuseas.

Aga ma ei tea, millal saabub see millalgi.

Nimedest ja muustki

2009-12-01T20:26:00.000+01:00

Väikevend tuleb õhtul ülakorrusele ja mängib kassi.

Mis kassi nimi on?

Iil.

(Tore. Viimati meisterdas Väikevend pühapäevakoolis lamba, kelle nimi oli Kälbes.)

Kass koos nimega paneb mõtlema.

Emme, kas kassidel on noku või ei?

Isastel kassidel on, emastel ei ole.

Aga - inimsööjatel on noku või ei?

Meessoost inimsööjatel on.

Aga plintsidel ja plintsessidel ei ole?

Aga musktälidel?

See, et musketärid on noku-omanikud, muudab Väikevenna rahulolevaks.

Enne kui me hakkame õhtujuttu lugema, lükatakse tumba ukse ette.

(Et pilaadid sisse ei saaks. Mina valvan.)

Õhtujutt - Rebasejaht, nagu meil viimastel kuudel umbes igal kaheksal-üheksal õhtul kümnest, tekitab uusi küsimusi.

Pettsonil on noku, on poiss kindel.

Gustavssonil küll pole! Aga Findusel?

Millegipärast ma arvan, et on küll.

Väärt mehed leitud siit ja sealt.

Nohikud ajas

2009-11-30T20:14:00.000+01:00

Kas keegi mäletab Sherlock Holmesi lugu Punapeade liiga?

See oli jutt, kuidas üks tähelepanuväärselt punase parukaga mees saab vastava kuulutuse peale head palka pakkuva ning vähest vaeva nõudva töökoha. Tuli vaid neli tundi päevas viibida kontoris ning Britannicat ümber kirjutada.

See jutt meenus mulle, kui tütar Kõrreke tuli minu juurde ja küsis, et kas ma tean, et bahailased on pärit Iraanist.

Küsisin jälle vastu, et kas tema teab, kuidas Iraani vanasti nimetati.

Pärsia, vastas mu üheksane tütar toonil, nagu oleksin ma küsinud, mida ta täna koolis lõunaks sõi.

Kust sa seda tead?

Tead, emme, kui mul on hästi igav ja mitte midagi pole teha, siis ma kirjutan entsüklopeediast mõne artikli ümber.

Ja-jah. Kui mina olin laps, kirjutasin mina ümber artikleid Antiigileksikonist. (Meelisvaldkonnaks Kreeka mütoloogia.)

Aga mis sai Punapeade Liidust?

Nõnda möödus kaheksa nädalat ning ma olin kirjutanud abtidest ja ambudest, armeest ja arhitektuurist ja Atikast ning lootnud püüdlikult, et jõuan peagi B-täheni. Kantseleipaber oli mulle kenakesti maksma läinud ning ma olin peaaegu terve riiuli täiskirjutatud pabereid täis ladunud. Ning siis äkitselt tuli kõigele lõpp.*

Punapeade liit saadet laiali. Ettevõtlik suli oli vahepeal oma käigu punapäise pandimajapidaja ärist City harupanga kontorisse valmis saanud.

* Arthur Conan Doyle, Sherlock Holmesi lood, I. Varrak 2003

Jaan ja Jõul. Kontrollitud!

2009-11-29T21:14:00.000+01:00

Mis on ühist jaanikuul ja jõulukuul?

Noh, +5 ja sajab vihma.

Nii see on.

Vihmakeep ikka ühes ja.

Genealoogilised küsimused

2009-11-29T11:35:00.000+01:00

Emme, on ju väikesed pojad ei oska veel ise süüa, küsib minult lootusrikas Väikevend, ise lusikaga suppi segades.

No MINU väikesed pojad oskavad ise SUUREPÄRASELT süüa, vastan.

Aga minu omad ei oska! Ja mina olen nende vend!

Reedene õhtu

2009-11-27T20:13:00.000+01:00

Peale töö-, kooli- ja lasteaianädalat pole midagi toredamat kui raamatupood. Eriti, kui seal parasjagu autogramme jagatakse. Igal juhul olid mul kaubanduskeskuse parklasse sõites auto peal poisid ning kotis Sirli, Siim ja Saladused, (Limpa on juba autogrammikõlbmatuks loetud) - kui ma avastasin end sisse sõitmas liiga kitsasse parimiskohta. Ühel pool oli sein ja teisel pool auto ja mina olin nende vahel täiesti vale nurga all. Totaalne juhtmete kokkujooksmise tunne - tead, et tegelikult tuleb nüüd mõelda ja end välja ja uuesti sisse sõita, aga lihtsalt ei suuda mõtlemiseks keskenduda.

Kuni ma tulutult edasi-tagasi ukerdasin, astus ligi kena meesterahvas, öeldes, et tulgu ma autost välja - ja parkis mu auto ideaalselt vastasasuvasse tühikusse. Kenasti saba tagapool ja puha. Suutsin oma tänulikkust vaevu üle voolamast talitseda.

Raamatupoes ostsime siis raamatu ning saime kirjanikuhärralt pühendusegi sisse.

Palusin Lõvipoisil helistada õele, et küsida, kuna ta muusikakoolis lõpetab ning kas ta tahab, et me talle vastu tuleksime. Lõvipoiss tegi seda ning ütles, et õe vastus oli segane ja tema ei saanud millestki aru. Helistasin siis ise - vend olevat rääkinud segaselt - kuid jah, tulgu me aga vastu.

Sõitsimegi siis muusikakooli juurde. Helistasin.

Aga mul on ju veel flööditund ka!

Tõesti segane lugu.

Kodus võtsin postkastist kahe viimase päeva ajalehed ja keetsime kaneeli-ja sukaadimaitselist jõuluteed. Lugesin poistele ette neli esimest juttu Kakast ja kevadest, mis meeldisid meile kõigile väga (ehkki olid kõik Tähekesest tuttavad). Heiki Ernitsa pildid meeldisid ka väga.

Luuserlapsevanema päev

2009-11-26T20:46:00.000+01:00

Kodust väljasõit kell 7.15, kuna tööl on tarvis veel printida ja paljundada. Pime on ja sajab vihma.

Väikevend oli keeldunud kodus potile minemast (Ma homme lähen!) ning mul pole aega teda ümber veenda. Autosse saavad tõstetud laps, lapse hiir, käekott, vihikukott ja poolik kruus kohviga. Rühmas on Väikevend mõistagi esimene laps. Innukat lehvitust dekoratiivlumehange varjust on näha väravani.

Fooride taga oodates on mahti ära juua kodust kaasa võetud kohv.

Töö juures avastan, et olen endale meilile saatnud vale faili.

Ühe vahetunni ajal helistab tütar, kellel lõppes kooriproov võõras koolis. (Õpetaja oli ennist meililisti saatnud iseenesestmõistetava palve: tulge lapsele kell üks vastu!)

Kui lõpetan järelvastajatega, on kell kolm läbi ning väljas hakkab hämarduma. Telefonikõne koju - lapsed keedavad parasjagu hommikul kapile valmis pandud tortelliine.

Sõidan suurde kaubanduskeskusesse. Vaatan kella: jõuan lisaks poeskäigule süüa ka supi. (Viimati sõin hommikul kodus.) Supp on leige. (Aga õiendamaminekuks pole mul aega!) Helistan koju - las Lõvipoiss paneb trennikoti kokku ning tuleb uksele.

Kümne minuti pärast võtan poisi koduväravast peale. Suurem poiss trenni, väiksemale lasteaeda järele. Ei ole õnneks viimane.

Teel lasteaiast koju helistab tütar Kõrreke: Emme, millal minu trenn algab?

Trenn algas paraku kümme minutit tagasi.

Jõuan koju, tõstan autost maha lapse koos hiirega, käekoti, vihikukoti, poekoti ja tühja hommikuse kohvitassi.

Tütar on lohutamatult kurb.

Hiljem õhtul jõuame järeldusele, et ilmselt unustasin ma talle trenni mineku suhtes helistada, kuna tema unustas seda mulle eelmisel õhtul meelde tuletada.

Sellegipoolest tunnen end /.../.

Appi, ta luges mu üle!

2009-11-24T20:01:00.000+01:00

Minu lapsepõlves oli tehtud multifilm kitsetallest, kes oskas lugeda. Ning kellesse teised loomad seetõttu sügava umbusuga suhtusid (seesama appi, ta luges mu üle!) Loomulikult oli nii filmitegijate kui -vaatajate sümpaatia kitsetalle poolel, ning filmi lõpuks said intelligendipõlgureist loomadki aru, et teadmised on jõud. (Laev kannab vaid kümmet!)

Teadmised ja teadus on ikka suure osa inimeste jaoks sellised pühad lehmad. Minuga on asjad kahetised. Ühest küljest on minuski selline umbususeeme igasugu isikliku info jagamise kohta (ärge palun küsige, kuidas see blogimisharrastusega ühildub!). Teisalt, ise teadust, noh, vähemalt kaugelt nuusutanuna ning kindlasti mitte välistades isiklikumat suhet järgnevail aastail, ütleb sügav ja teadlik hääl minus: ikka tarvis oma panus anda, kui küsitakse.

Ja küsitakse ka. Siin ülikoolilinnas vähemalt. Küll ehk mitte nii sageli, kui üliõpilastelt ja äädikakärbseilt, kes olevat teadlaste lemmik-uurimisalused. Aga tuleb ette.

Mõnikord on need teadustööd kohati päris naljakad. Näiteks viimati lasteaiast saadud ankeedil.

Küsimus: Milline on on lapse tervis üldorganismi seisukohalt?
(Minu kommentaar vastusele: Üldorganismi seisukohalt raske öelda, saan vastata ema seisukohalt.)

Küll aga on asjad huumorirubriigist kaugel, kui sain oma küsimustiku oma kooliskäivalt lapselt. Klammerdatud küsimused, nimelised ning ümbrikku pole lisatud. Viia täidetult klassijuhataja kätte.

Küsimusi: kellega magab laps ühes toas? Kas lapsel esineb voodimärgamist? Kas laps "peksab peaga patja"? jne, jne

Ma austan väga oma laste klassijuhatajaid. Kuid sellegipoolest pole neil volitusi selliste terviseandmete kollektsioneerimiseks. Ning ma tean, kui ületöötanud ja väsinud on paljud õpetajad.* Võib arvata, et kui selline vastusteleht (nimelisena, nagu ta on), sattuks kaasõpilaste kätte, võiks mõningail juhtudel jaguda kiusuteemasid aastateks.

Igal juhul pöördusin ma eile uuringuks loa andnud institutsiooni poole. Täna sain kirja uuringu peatamisest.

Peaks vist tänase postitajanime asemel kirjutama: Tagurlane

*Mu enda kolleeg täna hommikul vaheruumis: Ma tahtsin sulle tuua raamatu täna tagasi, aga unustasin. Ma üldse unustan. Eile unustsin kohtumise lapsevanemaga. Siis unustasin minna tütrega panka. Minu meelest oli ta unustanud veel midagi, mille mina sinkohal olen unustanud.(Tegemist on ühe parima õpetajaga, keda ma oma elus olen kohanud, ükskõik, kas võtta arvesse kogemus õpilase, lapsevanema või kolleegina.)

Vabadest kunstidest. Leidmine ja kaotamine

2009-11-23T19:48:00.000+01:00

Eile õhtupoole sai minust ammuigatsetud velotrenažööri õnnelik omanik. Vändata sain ehk nii kümmekond minutit - töised asjad võtsid oma aja - ning, olgem ausad, kes ikka peale sauna ennast pingutada viitsib.

Täna õhtul, mõni aeg peale pesakonna lasteaiast-trennidest laekumist, selgus, et trenažööril on puudu istet hoidev kruvi. Väikevend-ekspert tunnistas, et võttis küll, aga suutis jälituskoerteks kehastunud perekonna juhtida vaid mineralveepudelite kotini. Kotini, kus paraku olidki vaid pudelid veega.

Otsiti läbi kõik kohad. Õde leidis trepialusest oma viimatise muumiüllatusmuna sisaldise (Väike My teekannus). Lõvipoiss leidis keldritrepilt paar pusletükki. Mina leidsin diivanivahest pliiatsi, jalgrattaluku võtme, patarei ja joonlaua. Üheskoos inspekteeriti pesukuivatusresti alust, autokasti ja külmkapitagust. Leiti hulganisti pabertaskurätte, tühi antikiisupillide karp, kommipabereid ja muud taolist, mille koht olnuks prügikstis juba mõni aeg tagasi. Aga mitte Puuduvat Kruvi.

Oli selge, et Kruvi on võimalik leida ainult siis, kui hakkad otsima midagi muud.

Seekord pääsesime kergemaltki. Läksin patareid köögisahtlis asuvasse karbikesse tagasi viima, kui nägin ka Kruvi. Sealsamas karbis.

Õhtusöögilauas rääkisin lastele loo hoopis sellest, kui raske on mõnikord kaotada. Nimelt olin ma noore üliõpilasena kohtutav vihmavarjude kaotaja. Kusjuures ma ei kaotanud midagi muud - ei kindaid, võtmeid, rahakotte. Ainult vihmavarje. Ka laenatuid, enda omadest rääkimata (need olid õigupoolest nagunii kogu aeg kadunud). Kuni ma ostsin, nähtavasti ühel vihmasel päeval ja häda sunnil, kuskilt odavpoest paarikümnekroonise meestevihmavarju. Musta värvi, väga inetu ja väga ebamugava suurusega (kotti ei mahtunud ja aksessuaarina kohutav). Ning, nagu selgus,täiesti kadumiskindla. See püsis mul mitmeid aastaid. Alati, kui ma ta kuhugi unustasin, otsiti mind või maa alt üles ja anti sirm tagasi.

Ükskord tekkis juba lootus. Nimelt oli vihmavari kadunud juba peaaegu terve nädala. Kuni ma läksin loengusse, mis toimus kord nädalas ühes muuseumis.

See on vist teie vihmavari? Me arvasime juba, et see tuleb meil muuseumi eksponaatide hulka arvata! tervitas mind õppejõud.

Kas see vihmavari on sul praeguseni alles? pärisid muidugi lapsed kohe.

Ei, lõpuks õnnestus mul see siiski ära kaotada ning nüüd olen juba mitmeid aastaid ilusa punase vihmavarju omanik.

Loo moraal on niisiis kenasti illustratsioonil kirjas. Never give up! Siit leidsin!

Hiire reinkarnatsioon kassina

2009-11-20T21:05:00.000+01:00

Väikevennal oli vahva saapakarp. Saapad sai sealt lume tulles välja võetud. Härra joonistas karbile peale vinged autod. Et saapakarbist saaks siis autokarp.

Paraku olid saatusel teised plaanid. Saatus ilmutas end meie kassi kujul ja näris nelja õhtuga karbi täiesti katki.

Sama otsa on varem leidnud näiteks Kõrrekese käsitöötunnis meisterdatud karp. Hoolikalt volditud, lõigatud ja kleebitud. Ka mõningad raamatud (eriti kahju oli äranäritud Lärmisepa tänava Lotast...)

Ikka nii, et võimaluse korral toetab oma tagumiku väärt paberikraamile ning kisub vihaselt hammastega tükke lahti.

Ehk oli eelmises elus raamatukoguhiir?

Muide, hiire tõime me oma sunniknahale pealinna lemmikloomapoest. Sünteetiline kräpp pole ilmselgelt tema rida. (Eks ta ole samasugune arukas blondiin, nagu riigi esimene daam.)

Jälgmine kold toome oopis selle, kes latta sees lingi jooksis, pakkus Väikevend.

Õhtune hetk maalriteibi ja krepp-paberiga

2009-11-18T21:52:00.000+01:00

Kell on 21.15, kui emotsioonidest puhevil tütar purjetab otsejoones minu töölaua kõrvale.

Mina homme kooli ei lähe! on kõik, mis ta esialgu kuuldavale suudab tuua.

Asja uurides selgub, et homme on koolis kunstitund. Ja tema on unustanud mulle öelda, et tal läheb vaja krepp-paberit, tühja plastpudelit, maalriteipi ja naasklit.

Telefonikõnest härrale segub, et kaks viimast asja on majapidamises olemas.

Võtan autovõtmed.

Tütar jääb minust pudelilt silti maha loputama.

Olen krepp-paberi leidmise suhtes küll kahtlev.

Siiski helistan kümne minuti pärast poeleti äärest tagasi, küsimaks, mis värvi paberit soovitakse. Näpus tumesinine ja roosa krepp ning joogijogurt, lähen kassasse. Kassaneiu on tähelepanuväärivalt sõbralik, nii et jää või kena õhtu soovi uskumagi.

Nojah, küllap on hilisõhtuste poodlejate hulgas teisigi veidrikke.

Kõrvus kumiseb millegipärast viimasest Superstaarisaatest kuuldud laul.

Seesama:

I'm a bitch, I'm a lover
I'm a child, I'm a mother ...

Kuidas käia pealinnas?

2009-11-17T21:28:00.000+01:00

Dinosauruste nukuteatrisse olid meil piletid võetud nõnda aegsasti, et võimalikest kaasnevatest ohtudest polnud veel haisugi. Isegi sellest ei mõelnud, et kuidas me öösel koju tagasi tuleme. Seagripist rääkimata.*

Otsustasime seakorda oma ökoloogilist jalajälge mitte suurendada ning kasutada ühistransporti. (Kahjuks pole kõik ökodimensioonid korraga hõlmatavad ja ma pole tegelikult kindel, et meie plaan ka ökonoomseks osutus.) Alustuseks sõitsime rongiga. Olin endale raamatupoest soetanud nii suurepärase kaardi, et teadsin pesakonna pealinnas koheselt ka õigesse trolli tüürida. Kus ma ka aru sain, et minu kooliaegsest vene keelest (beleejet paarus adinooki...) selles linnas paraku ei piisa. Panin nimelt raha vastavasse luugikesse, aga pileteid ei saanud. Raha anti venekeelse ühmatuse saatel tagasi. Proovisime siis veelkord, laenasin Kõrrekeselt kahekümneviieka ja lugesin oma parkimismündid kokku ja näedsa, kroonipealt täpse raha eest saimegi piletid.

Järgmisel hommikul olime targemad. Enne ühistranspordi kasutamist läksime ja ostsime piletid lähedalasuva kaubanduskeskuse putkast. Mis oli ses mõttes õige kah, et parasjagu piletite eest tasumise ajal helistati mulle majutuskohast ja teatati musta, rohelist dinosaurust sisaldava seljakoti leidmisest.

Bussi peal nägime ära ka reisisaatja, kena punapäise proua, kes abistas lapsi talongide komposteerimisel. Muidugi on reisaatja amet vajalik! Kuidas siis teisiti turistid pealinnas toime tulevad?! Kõik need trollid ja trammid ja isevärki kompostrid!

Igal juhul jõudsime lõpuks - väikese vahepeatusega kommipoes iseenesestmõistetavalt - Pika tänava algusesse. Seal teatas Väikevend, et tema on väsinud. Ja et tema jalad on väsinud. Tema käed on väsinud. Ja isegi tema pea on väsinud. Sellise jutu peale tuleb ju laps loomulikult sülle võtta. Sihtkoht oli tänava lõpus asuv Lastekirjanduse keskus, kuhu Kõrreke on igatsenud minna alates umbes viiendast eluaastast, kui ta sellest Tähekesest luges. Mis osutus mõnevõrra pettumustvalmistavaks, hoolimata mõnest päris toredast näitusest. Tõredad tädid ja jonnimahakanud kolmeaastane pole samuti just parim kombinatsioon. Nii et kui Väikevend lõpuks riidesse sai ja õue läinud vennale järgnes, ei saanud tädi tämbrisse kiledust lisades kommenteerimata jätta: Ta läks õue ja MINA küll ei vastuta! Ta on teil üldse väga rahutu!

Maiasmoka kohvikus peatust tehes nägime õnneks ka sõbralikumaid pealinnatädisid. Kõrreke unustas lauale oma mahlapudeli. Ta läks sellele järele ja oli tagasi tulles väga rõõmus: mahl oli küll ära koristatud, kuid see-eest sai ta kätte musta, rohelist dinosaurust sisaldava seljakoti.

Tagasi sõitsime uuesti rongiga. Olin märkmikusse rongi kodulinnas randumise ajaks märkinud kogemata järgmise rongi väljumise aja ning nii õnnestus sattuda toredale liinile Tunne oma kodumaad! Natuke rohkem kui kolme tunniga olimegi kodus.

*Mamma hoiatussõnad, kui oma kassi tema toita usaldasime: sa osta apteegist maskid! Ausalt! Ja ei ole midagi, et imelik on!

Reis hüperreaalsusesse. (Viisil: Unforgettable* by Sarah Palin**)

2009-11-17T20:38:00.000+01:00

Päris tore nukuteater oli. Kohati oli natuke hirmus ka. Näiteks Väikevend oli päris kaastundlik, kui jutustajaonu oli parajati põõsa taga ning raptorid ühest rümbast hammastega liha kiskusid.

Onu suli vist äla!

Onu tuli siiski põõsa tagant välja. Aga ikkagi oli tore.

Isegi peale seda, kui ma ei ostnud dinosauluse-assa. Sellist väikest vidinat, mis tiirles ja oli hästi värviline ja hästi mõttetu - nii mängimise kui arendavuse seisukohalt - ning maksis, vähemalt kolmega korrutatuna liialt palju.

Tulevasi paleontolooge kohtas muidugi kõikjal.

(-Mulle meeldis see tolosaulus!

-Aga diplodokust ei olnudki!

-Ilmselt oli liiga suur!)

*Unforgettable - ma mõtlesin seda asja.

**Sarah Palin - olen vist juba kusagil viidanud, aga tõsiste dino-usklike jaoks suisa prohvetlikuks osutunud ajalookäsitluse leiab siit.

Käbi ja Känd

2009-11-13T19:36:00.000+01:00

Lõvipoiss helistab mulle lõuna paiku: Emme, kas G võib täna peale kooli meie poole tulla... ta on tegellikult juba siin...

Väikevend on sedakorda hoiul Mamma juures.

Halloo, tere ema, kuidas teil läheb?... Hästi? Nii et ma võin siis veel basseini minna?

Lõpetan kõne, sätin parkimiskella nähtavale ja astun ujula ees uksest välja.

Reis hüperreaalsusesse. (Viisil: sinna jäid minu isa ja ema)

2009-11-11T21:57:00.000+01:00

Moto: Ütleme, et Piacentini võttis Gaudi raamatut lehitsedes liiga suure annuse LSDd ja asus ehitama pulmamausoleumi Liza Minellile. (Umberto Eco, Reis hüperreaalsusesse)

Niisiis: see

+ see

+ see

Vot selline koht on nüüd Tartus. Juugendlik trepike raamatupoodi, selle kõrval burksiputka, sealsamas sensuaalseid lõhnu levitav aroomiboks. Kuskilt kostus kõrva jõululaule. Läksin mänguasjapoodi, et kodus haigeolemisega tegelevatele võsukestele mõni lauamäng viia... ja tundsin ennast nagu liivlaste Kaupo Rooma paavsti juurde jõudes. Pea hakkas ringi käima (ja mitte piltlikus tähenduses.) Vaarusin toidupoodi ja ostsin kõigi asjaosaliste rõõmuks Pettsoni ja Findusega pusle.

Kohvipood oli endisel kohal. Capuccino punases topsis - midagi kindlat peab ju maailmas siiski olema - oli täiesti reaalne.

Katedraalide aeg on käes.

Pildid siit, siit ja sealt.

Mehed. Mardipäevajutt

2009-11-10T21:24:00.000+01:00

Tänasel päeval peavad siis nimepäeva sõjajumal Marsist inspireeritult nime saanud härrased. Nii et igati sobiv ajastus oleks näiteks meeste-teemalises meemis kaasa lüüa.

Aga kui ma hakkasin mõtlema sõnadele seksikas mees, siis jooksid mõtted ummikusse. Ei, mitte, et mind jätaks näiteks Johnny Depp või Jim Morrisoni külmaks. Aga seksikus on minu jaoks nii kinni lõhnas, et ma ei saa seda ühegi mehe kohta enne ülenuusutamist kindlalt väita.

Kusjuures see lõhnaküsimus ei puuduta mitte ainult mehi ja seksi. Ka naised võivad lõhnata meeldivalt või mitte. Huvitav on kusjuures ongi see, et mingid lõhnad, mis mulle iseenesest ei meeldi - noh, näiteks tubakas - võib mõnele inimesele sobida ja tema lõhnale justkui lisaväärtusegi anda. Mitte et ma nüüd käiks ja nuusutaks inimesi või nii. Aga see lihtsalt on kohutavalt tähtis.

Üldiselt, ekspert meesteteemal ma kahtlemata pole. Niipalju ma suudan muidugi aru saada küll, et ideaalmehi kirjandusest - noh näiteks Darcyt - eriti paljudele ei jagu. Muumipapasid on ilmselt mõnevõrra rohkem. (Muumipapa on ju samuti omal moel vastupandamatu!)

Mõningad sügised tagasi* lugesin teistkordselt Kolme katku vahel. Võimas raamat. Täis väega mehi ja muidu huvitavaid mehi. Ilusaid ja salapäraseid naisi veel pealekauba. Kõige sügavamalt mõjus aga see koht, kus saetakse maha trepp, et kiusatused ligi ei pääseks. Tundsin seda lugedes, et näed kui kahju, et pojale nime pannes - toona oli mul siis tütrerosina kõrval vaid üks poeg - nii võrratu nimi kahe silma vahele on jäänud.

Tänaseks on see viga parandatud.

Alustada meestest ning jõuda välja oma poegadeni - see on vist patoloogiline. Aga et Mars oma poegadele mingit seletamatut militaarset väge annab, on ühtaegu naljakas ja vääramatu. Või kuidas teisiti iseloomustada last, kes vanaema pool külas olles juba kaheaastasena filmiriiulilt mammo'tahhvit nõutas ning teeb seda siiani pea iga kord, kui ta seal käib.**

Aga meestest... nojah. Inimesed mõtlevad kuidagi väga soostreotüüpselt. Värske lähenemisnurk tekitab alati elevust.

Nii näiteks teatas Lõvipoiss eile trennist tulles autosse ronides, et oli enne bussi peale minnes näinud ootepaviljonis joodikut. Too olevat palunud endale kiirabi kutsuda - oli viis päeva viina joonud ja nüüd olid jalgades krambid. Varsti oli saabunud politsei ning mure lahendamise Lõvipoisilt üle võtnud. Mu vanem poeg lõpetas oma jutu moraaliga: Emme, ära sina niimoodi tee.

Kes ütles, et mure ja hoolimine on ainult naiste pärusmaa?

*Kokku olen lugenud seda kolmel korral, alati sügisel. Nii et lehtede langemine tekitab alati tungi riiulist oma lemmikraamat välja võtta.
**Võrdluseks: vanem vend oli samas vanuses muumihull ning õde võis lõputult vaadata Nõiakivi. Militaarsed huvid pere ülejäänud liikmetel puuduvad.

Tervitustega, I.

2009-11-08T21:07:00.001+01:00

Ma ei tea, kuhu kaovad nädalavahetused. Laupäeval koristad natuke. Viid ühe lapse kirjandusüritusele. Lähed talle järele ja ostate koos saapad. Seejärel teine laps sünnipäevale. Koristad veel natuke ja lähed talle järele. Õhtul jääd pesamuna magama pannnes ise magama. Öösel seevastu avastad end kell pool kolm külma mängu kuulamast. (Ma ei oska siiamaani sinutoru oma blokki installeerida).

Veel üks hommik, isadepäev. Surnuaed. Seal on puhkamas terve plejaad isasid-vanaisasid. Viis küünalt. Viis juttu. Jutud neist, keda ma isegi kõiki näinud pole. Kohvik. Kodus pesu kuivama. Audiovisuaalsed tervitused tähtpäevalisele. Lapsed õppima. Natuke tööasju. Lõunasöök, mille juures taban end mõttelt, et ma ei suudaks vist iialgi olla ökolt taimetoitlane, kuna verivorstist loobuda pole lihtsalt võimalik. Lastega ujulasse. Enne seda veel üks saapaost.

Superstaari saadet vaadates tõded, et kena noor meesterahvas esitab laulu oma sünniaastast, ja et see laul on ju see. (Ma ei oska siiammani sinutoru oma blokki installeerida.) Lapsed vaatavad ja leiavad, et laul on imelik ja tants veel imelikum. Ja ega ise kah ei usuks, kui silme ees poleks konkreetseid hetki, et ka ise oled kunagi samamoodi tantsinud. Või veel hullemini. (Te ju ei usu?) Missugune nostalgia! Õnneks olen öelnud lastele kindlalt, et kui neil on soovi, võivad helistada üks kord, viimases saates. Jään sellele kindlaks ega lähe käekotist salaja telefoni otsima. Või oleks pidanud?

Oh jaa. Isadepäev. Ujulas oli isa + laps kombinatsioonid tavapärasest veelgi sagedasemad. Mis on tore. Üldiselt on nende tähtpäevadega vist nii, et kui peres on kõik korras, polegi neil erilist tähtsust. Kui olukorrad on komplitseeritumad, hakatakse miskipärast ennast tähtpäevade liginedes üles keerama. Et siis etteprognoositavalt pettuda.

Minu isa tegelikult oli selline tähtpäevade inimene. Ei, ta oli muidu ka hea isa. Ja veel parem vanaisa. Mõnikord ma muidugi igatsen ta järele.

Viisime täna surnuaiale viis küünalt. Viiest isast kolmel on naised-küünlatoojad veel elus.

Igatsus on võimas tunne.

Tervitustega, I.

Talv ei hüüa tulles

2009-11-06T20:59:00.000+01:00

Emme, ä'a seda nalla enam tee! ütles Väikevend täna hommikul, hääl täis etteheidet.

Ega ma ise ei taha kah. Pidurdada ristmikul enne peatänavat hommikuse tipptunni ajal ja tunda, kuidas pidur on põhjas, aga auto muudkui sõidab ja sõidab ja seisma ei jää. Õnneks oli peateel sõitjatele parasjagu keelav foorituli, nii et ma jäin lihtsalt lolli koha peal seisma, aga midagi muud jubedat ei juhtunud. Väikevend jõudis lasteaeda, mina tööle.

Hea mehaanik on kulda väärt. Ja minul on selline! Tõstsin Mamma juures pesakonna maha ning talvesaapad peale, ja mu auto võeti veel peale tööpäeva lõppu ette.

Õhtul koju jõudes jäid poisid veel õue lumekindlust ehitama. Väikevenna tuppakutsumine õnnestus vaid tänu rohkele piitsale (päkapikud piiluvad!) ja präänikule (homme võib kohe peale hommikusööki õue minna!).

Niisiis, talv on käes ja nagu alati, täiesti ootamatult. Mis veel käes on? Nägin täna inimest, kellega kohtusin viimati lapsena ning tabasin end mõttelt: kes küll on see keskealine tuttava moega mees? (Ja kui ma õigesti mäletan, on kõnealune härra minust aasta noorem...)

Lõpetuseks eksistentsiaalselt üksildane lumememm Mamma postkastilt. Autoriks Lõvipoiss.

Kommide hind

2009-11-04T17:38:00.000+01:00

Lõvipoiss pakib lahti oma koolikotti ja leiab sealt mõned rohelised kommipaberid.

G pakkus koolis Keskerakonna komme!

Noo?

Jah, ja mina sain neli tükki.

Neli tükki kohe?

Jah. Mina olin enne puhvist juustupalle ostnud, ja G ütles, et andku ma talle kolm juustupalli, siis ta annab mulle veel kolm kommi.

Meenus ennist loetud sõnavõtt. Ja rõõm, et ma ise, olgugi mujal, sotsiaaldemokraate ei valinud (kuigi maailmavaate mõttes oli tugev kiusatus.)

Ütlesin lihtsalt pojale, et siis sai ta küll kõvasti maiustada.

Kuidas karastus teras

2009-11-03T14:27:00.000+01:00

Nii. Tänase seisuga või öelda, et olen kümnekonna töönädala raames läbi elanud:

a)tuletõrjeõppuse*;

b)kohtussekaebamise ähvarduse;

c)pommiähvarduse.

Aga selleks, mis juhtus peale tundi viiendas klassis - see oli siis enne pommiähvardust - polnud ma valmis. Ma olen aastaid kasutanud huvilisemate laste peal testküsimust, kas keegi on lugenud Kolme musketäri. Nii et kui viienda klassi poiss tuli minu juurde, ja teatas, et ta luges läbi Kolm musketäri, olin ma tükk aega sõnatu. Alles siis tuli pähe kiita. (Selle olukorra jaoks peaks kah õppuse nõutama.)

*See oli muidugi naljamäng. Esimeste klasside omad nutsid natuke, kehalisest tulnud külmetasid natuke (paar plusskraadi ja lühike dress), aga paarikümne minuti pärast õnnestus klassi naasta ning kodutöögi tahvlile märkida.