Mida teevad lapsed ja kassid ühel kevadpäeval?

Tänase päeva märksõnaks on rattasõit. Pumpernickel mõõtis oma kilomeetreid jalgrattakorvis istudes, suuremad sõitsid ise. Hommikul käisid poisid vanaema-vanaisa juures, ikka ratastega. Lõvipoisi ratas väga kiiresti ei liigu, kummi läbimõõtki poisi kasvule vastav, kuid väntasime vapralt Tammelinnast Veerikule ja tagasi. Ise käisin veel vahepeal sõidutunnis (auto omas siis). Õhtul sõitisme ratastel ka Kõrrekese trenni.

Kuni Kõrreke uisutas, poodlesime meie Pumpernickliga ning viimane võis pärast poeskäiku lugeda end uue reha ja liivavormi omanikuks. Koju tagasi jõudes oli vaja uusi asju ka liivakastis järele proovida. Pumpernickli arvates on tema liivakastiasjad aga armetud kribud, läks ja tõi puuriida juurest venna lumelabida, sellega saab ju hoopis tõhusamalt kühveldada. Samuti proovis ta innu ja järjekindlusega venna tõukeratast (mis aga talle natuke suur tundus olevat).

Õhtusöögi ajal küsis Kõrreke minu käest, kas ma sellist mängu nagu trihvaa tean. No miks ei tea! selline déjà vu tunne tekib vahel Kõrrekest vaadates-kuulates. Paar päeva tagasi leidis ta riiulist raamatu Vana vahva lasteaed, mida ta nüüd innukalt loeb. Ise armastasin ka lapsena luuetusi ja Leelo Tungla omad on ju ülilahedad!

Igal juhul mõjus rohke õuesolek meile mõlemale väsitavalt, nii et uinusin ise koos Pumpernickliga, kui teda 20.30 paiku magama panin. Mille tagajärjel jäid suuremad lapsed all Harry Potterist unejuttu oodates ka ise peaaegu magama.

Pealkirjas lubasin täna rääkida ka kassidest. Meie oma ootab viimaseid päevi poegi, on suur nagu emalaev ning külitab peamiselt köögis. On oma iseloomu arvestades tavatult leebe ja leplik, aga ei viitsi isegi eest ära minna, kui Pummpernickel teda karvustama tikub.