Appi, ta luges mu üle!

Minu lapsepõlves oli tehtud multifilm kitsetallest, kes oskas lugeda. Ning kellesse teised loomad seetõttu sügava umbusuga suhtusid (seesama appi, ta luges mu üle!) Loomulikult oli nii filmitegijate kui -vaatajate sümpaatia kitsetalle poolel, ning filmi lõpuks said intelligendipõlgureist loomadki aru, et teadmised on jõud. (Laev kannab vaid kümmet!)

Teadmised ja teadus on ikka suure osa inimeste jaoks sellised pühad lehmad. Minuga on asjad kahetised. Ühest küljest on minuski selline umbususeeme igasugu isikliku info jagamise kohta (ärge palun küsige, kuidas see blogimisharrastusega ühildub!). Teisalt, ise teadust, noh, vähemalt kaugelt nuusutanuna ning kindlasti mitte välistades isiklikumat suhet järgnevail aastail, ütleb sügav ja teadlik hääl minus: ikka tarvis oma panus anda, kui küsitakse.

Ja küsitakse ka. Siin ülikoolilinnas vähemalt. Küll ehk mitte nii sageli, kui üliõpilastelt ja äädikakärbseilt, kes olevat teadlaste lemmik-uurimisalused. Aga tuleb ette.

Mõnikord on need teadustööd kohati päris naljakad. Näiteks viimati lasteaiast saadud ankeedil.

Küsimus: Milline on on lapse tervis üldorganismi seisukohalt?
(Minu kommentaar vastusele: Üldorganismi seisukohalt raske öelda, saan vastata ema seisukohalt.)

Küll aga on asjad huumorirubriigist kaugel, kui sain oma küsimustiku oma kooliskäivalt lapselt. Klammerdatud küsimused, nimelised ning ümbrikku pole lisatud. Viia täidetult klassijuhataja kätte.

Küsimusi: kellega magab laps ühes toas? Kas lapsel esineb voodimärgamist? Kas laps "peksab peaga patja"? jne, jne

Ma austan väga oma laste klassijuhatajaid. Kuid sellegipoolest pole neil volitusi selliste terviseandmete kollektsioneerimiseks. Ning ma tean, kui ületöötanud ja väsinud on paljud õpetajad.* Võib arvata, et kui selline vastusteleht (nimelisena, nagu ta on), sattuks kaasõpilaste kätte, võiks mõningail juhtudel jaguda kiusuteemasid aastateks.

Igal juhul pöördusin ma eile uuringuks loa andnud institutsiooni poole. Täna sain kirja uuringu peatamisest.

Peaks vist tänase postitajanime asemel kirjutama: Tagurlane



*Mu enda kolleeg täna hommikul vaheruumis: Ma tahtsin sulle tuua raamatu täna tagasi, aga unustasin. Ma üldse unustan. Eile unustsin kohtumise lapsevanemaga. Siis unustasin minna tütrega panka. Minu meelest oli ta unustanud veel midagi, mille mina sinkohal olen unustanud.(Tegemist on ühe parima õpetajaga, keda ma oma elus olen kohanud, ükskõik, kas võtta arvesse kogemus õpilase, lapsevanema või kolleegina.)

Vabadest kunstidest. Leidmine ja kaotamine

Eile õhtupoole sai minust ammuigatsetud velotrenažööri õnnelik omanik. Vändata sain ehk nii kümmekond minutit - töised asjad võtsid oma aja - ning, olgem ausad, kes ikka peale sauna ennast pingutada viitsib.

Täna õhtul, mõni aeg peale pesakonna lasteaiast-trennidest laekumist, selgus, et trenažööril on puudu istet hoidev kruvi. Väikevend-ekspert tunnistas, et võttis küll, aga suutis jälituskoerteks kehastunud perekonna juhtida vaid mineralveepudelite kotini. Kotini, kus paraku olidki vaid pudelid veega.

Otsiti läbi kõik kohad. Õde leidis trepialusest oma viimatise muumiüllatusmuna sisaldise (Väike My teekannus). Lõvipoiss leidis keldritrepilt paar pusletükki. Mina leidsin diivanivahest pliiatsi, jalgrattaluku võtme, patarei ja joonlaua. Üheskoos inspekteeriti pesukuivatusresti alust, autokasti ja külmkapitagust. Leiti hulganisti pabertaskurätte, tühi antikiisupillide karp, kommipabereid ja muud taolist, mille koht olnuks prügikstis juba mõni aeg tagasi. Aga mitte Puuduvat Kruvi.

Oli selge, et Kruvi on võimalik leida ainult siis, kui hakkad otsima midagi muud.

Seekord pääsesime kergemaltki. Läksin patareid köögisahtlis asuvasse karbikesse tagasi viima, kui nägin ka Kruvi. Sealsamas karbis.

Õhtusöögilauas rääkisin lastele loo hoopis sellest, kui raske on mõnikord kaotada. Nimelt olin ma noore üliõpilasena kohtutav vihmavarjude kaotaja. Kusjuures ma ei kaotanud midagi muud - ei kindaid, võtmeid, rahakotte. Ainult vihmavarje. Ka laenatuid, enda omadest rääkimata (need olid õigupoolest nagunii kogu aeg kadunud). Kuni ma ostsin, nähtavasti ühel vihmasel päeval ja häda sunnil, kuskilt odavpoest paarikümnekroonise meestevihmavarju. Musta värvi, väga inetu ja väga ebamugava suurusega (kotti ei mahtunud ja aksessuaarina kohutav). Ning, nagu selgus,täiesti kadumiskindla. See püsis mul mitmeid aastaid. Alati, kui ma ta kuhugi unustasin, otsiti mind või maa alt üles ja anti sirm tagasi.

Ükskord tekkis juba lootus. Nimelt oli vihmavari kadunud juba peaaegu terve nädala. Kuni ma läksin loengusse, mis toimus kord nädalas ühes muuseumis.

See on vist teie vihmavari? Me arvasime juba, et see tuleb meil muuseumi eksponaatide hulka arvata! tervitas mind õppejõud.

Kas see vihmavari on sul praeguseni alles? pärisid muidugi lapsed kohe.

Ei, lõpuks õnnestus mul see siiski ära kaotada ning nüüd olen juba mitmeid aastaid ilusa punase vihmavarju omanik.

Loo moraal on niisiis kenasti illustratsioonil kirjas. Never give up! Siit leidsin!

Hiire reinkarnatsioon kassina

Väikevennal oli vahva saapakarp. Saapad sai sealt lume tulles välja võetud. Härra joonistas karbile peale vinged autod. Et saapakarbist saaks siis autokarp.

Paraku olid saatusel teised plaanid. Saatus ilmutas end meie kassi kujul ja näris nelja õhtuga karbi täiesti katki.

Sama otsa on varem leidnud näiteks Kõrrekese käsitöötunnis meisterdatud karp. Hoolikalt volditud, lõigatud ja kleebitud. Ka mõningad raamatud (eriti kahju oli äranäritud Lärmisepa tänava Lotast...)

Ikka nii, et võimaluse korral toetab oma tagumiku väärt paberikraamile ning kisub vihaselt hammastega tükke lahti.

Ehk oli eelmises elus raamatukoguhiir?

Muide, hiire tõime me oma sunniknahale pealinna lemmikloomapoest. Sünteetiline kräpp pole ilmselgelt tema rida. (Eks ta ole samasugune arukas blondiin, nagu riigi esimene daam.)

Jälgmine kold toome oopis selle, kes latta sees lingi jooksis, pakkus Väikevend.

Õhtune hetk maalriteibi ja krepp-paberiga

Kell on 21.15, kui emotsioonidest puhevil tütar purjetab otsejoones minu töölaua kõrvale.

Mina homme kooli ei lähe! on kõik, mis ta esialgu kuuldavale suudab tuua.

Asja uurides selgub, et homme on koolis kunstitund. Ja tema on unustanud mulle öelda, et tal läheb vaja krepp-paberit, tühja plastpudelit, maalriteipi ja naasklit.

Telefonikõnest härrale segub, et kaks viimast asja on majapidamises olemas.

Võtan autovõtmed.

Tütar jääb minust pudelilt silti maha loputama.

Olen krepp-paberi leidmise suhtes küll kahtlev.

Siiski helistan kümne minuti pärast poeleti äärest tagasi, küsimaks, mis värvi paberit soovitakse. Näpus tumesinine ja roosa krepp ning joogijogurt, lähen kassasse. Kassaneiu on tähelepanuväärivalt sõbralik, nii et jää või kena õhtu soovi uskumagi.

Nojah, küllap on hilisõhtuste poodlejate hulgas teisigi veidrikke.

Kõrvus kumiseb millegipärast viimasest Superstaarisaatest kuuldud laul.

Seesama:

I'm a bitch, I'm a lover
I'm a child, I'm a mother ...

Kuidas käia pealinnas?

Dinosauruste nukuteatrisse olid meil piletid võetud nõnda aegsasti, et võimalikest kaasnevatest ohtudest polnud veel haisugi. Isegi sellest ei mõelnud, et kuidas me öösel koju tagasi tuleme. Seagripist rääkimata.*

Otsustasime seakorda oma ökoloogilist jalajälge mitte suurendada ning kasutada ühistransporti. (Kahjuks pole kõik ökodimensioonid korraga hõlmatavad ja ma pole tegelikult kindel, et meie plaan ka ökonoomseks osutus.) Alustuseks sõitsime rongiga. Olin endale raamatupoest soetanud nii suurepärase kaardi, et teadsin pesakonna pealinnas koheselt ka õigesse trolli tüürida. Kus ma ka aru sain, et minu kooliaegsest vene keelest (beleejet paarus adinooki...) selles linnas paraku ei piisa. Panin nimelt raha vastavasse luugikesse, aga pileteid ei saanud. Raha anti venekeelse ühmatuse saatel tagasi. Proovisime siis veelkord, laenasin Kõrrekeselt kahekümneviieka ja lugesin oma parkimismündid kokku ja näedsa, kroonipealt täpse raha eest saimegi piletid.

Järgmisel hommikul olime targemad. Enne ühistranspordi kasutamist läksime ja ostsime piletid lähedalasuva kaubanduskeskuse putkast. Mis oli ses mõttes õige kah, et parasjagu piletite eest tasumise ajal helistati mulle majutuskohast ja teatati musta, rohelist dinosaurust sisaldava seljakoti leidmisest.

Bussi peal nägime ära ka reisisaatja, kena punapäise proua, kes abistas lapsi talongide komposteerimisel. Muidugi on reisaatja amet vajalik! Kuidas siis teisiti turistid pealinnas toime tulevad?! Kõik need trollid ja trammid ja isevärki kompostrid!

Igal juhul jõudsime lõpuks - väikese vahepeatusega kommipoes iseenesestmõistetavalt - Pika tänava algusesse. Seal teatas Väikevend, et tema on väsinud. Ja et tema jalad on väsinud. Tema käed on väsinud. Ja isegi tema pea on väsinud. Sellise jutu peale tuleb ju laps loomulikult sülle võtta. Sihtkoht oli tänava lõpus asuv Lastekirjanduse keskus, kuhu Kõrreke on igatsenud minna alates umbes viiendast eluaastast, kui ta sellest Tähekesest luges. Mis osutus mõnevõrra pettumustvalmistavaks, hoolimata mõnest päris toredast näitusest. Tõredad tädid ja jonnimahakanud kolmeaastane pole samuti just parim kombinatsioon. Nii et kui Väikevend lõpuks riidesse sai ja õue läinud vennale järgnes, ei saanud tädi tämbrisse kiledust lisades kommenteerimata jätta: Ta läks õue ja MINA küll ei vastuta! Ta on teil üldse väga rahutu!

Maiasmoka kohvikus peatust tehes nägime õnneks ka sõbralikumaid pealinnatädisid. Kõrreke unustas lauale oma mahlapudeli. Ta läks sellele järele ja oli tagasi tulles väga rõõmus: mahl oli küll ära koristatud, kuid see-eest sai ta kätte musta, rohelist dinosaurust sisaldava seljakoti.

Tagasi sõitsime uuesti rongiga. Olin märkmikusse rongi kodulinnas randumise ajaks märkinud kogemata järgmise rongi väljumise aja ning nii õnnestus sattuda toredale liinile Tunne oma kodumaad! Natuke rohkem kui kolme tunniga olimegi kodus.

*Mamma hoiatussõnad, kui oma kassi tema toita usaldasime: sa osta apteegist maskid! Ausalt! Ja ei ole midagi, et imelik on!

Reis hüperreaalsusesse. (Viisil: Unforgettable* by Sarah Palin**)

Päris tore nukuteater oli. Kohati oli natuke hirmus ka. Näiteks Väikevend oli päris kaastundlik, kui jutustajaonu oli parajati põõsa taga ning raptorid ühest rümbast hammastega liha kiskusid.

Onu suli vist äla!

Onu tuli siiski põõsa tagant välja. Aga ikkagi oli tore.

Isegi peale seda, kui ma ei ostnud dinosauluse-assa. Sellist väikest vidinat, mis tiirles ja oli hästi värviline ja hästi mõttetu - nii mängimise kui arendavuse seisukohalt - ning maksis, vähemalt kolmega korrutatuna liialt palju.

Tulevasi paleontolooge kohtas muidugi kõikjal.

(-Mulle meeldis see tolosaulus!

-Aga diplodokust ei olnudki!

-Ilmselt oli liiga suur!)



*Unforgettable - ma mõtlesin seda asja.

**Sarah Palin - olen vist juba kusagil viidanud, aga tõsiste dino-usklike jaoks suisa prohvetlikuks osutunud ajalookäsitluse leiab siit.

Käbi ja Känd

Lõvipoiss helistab mulle lõuna paiku: Emme, kas G võib täna peale kooli meie poole tulla... ta on tegellikult juba siin...


Väikevend on sedakorda hoiul Mamma juures.

Halloo, tere ema, kuidas teil läheb?... Hästi? Nii et ma võin siis veel basseini minna?

Lõpetan kõne, sätin parkimiskella nähtavale ja astun ujula ees uksest välja.