iibise pesast

Thursday, July 23, 2009

Väikestest reisidest. Kulinaarsete ning emotsionaalsete aktsentidega

H, linn Lääne-Eestis. Et linnakese vaieldamatult kaunile palgele lisaks on peidus ka sisemine ilu, võisime aimu saada juba avalöögist kohalikus pizzerias. Lisaks mängunurgale leidus sääl ka raamaturiiul. Kirjandusklassika, sport, ajalugu, liiklemisalane teavitustöö - vali aga oma pizza iseloomuga haakuv lektüür.



Iloni imedemaa, meie reisi üks eesmärke, vääris tundidepikkust sõitu nimega Tunne oma kodumaad! igati. Eriti kena tundub imedemaa just suvel. Selline olemise paik, äratundmis- ning avastamisrõõmu kuhjaga täis. Ainus kummaline joon näis olevat kullaaugust möödavaatamine. No isegi ju ostaks lapsepõlveraamatutest nostalgilisena midagi kaasa. Pumpernickel sai letist viimase pusle Liisa ja Pontusega, kuid Kõrrekese soovitud plakatid olid otsas, postkaardidest osad samuti. (-Missugune kontrast näiteks Muumimaaga, mis ilmselt saabki suure osa oma sissetulekust temaaatilise nänni edukast müügist.)




No seda, et kui linnakeses on lossivaremed, tuleb neid ka külastada, teab igaüks. Torn oli endiselt kõrge, kelder jube, ajalugu väärikas ning tualetid kaugel ja räpased.



Tollesse H-õhtusse jääb ilmselt ka üks mu elu unustamatumaid kulinaarseid elamusi. Kuna soovisin midagi kergemat, tellisin paneeritud lillkapsa. Midagi nii jubedat pole ma enne näinud ega ka maitsnud. Seda võiks kirjeldada kui rasvas ujuvat hallikat ollust. Teiste valitud toidud osutusid õnneks pisut söödavamateks. Tegu on nähtavasti restoraniga, mida külastatakse korra elus, lisaks meile laekus sinna teisigi turiste, keda võlus kaunis merevaade. Aga üldiselt, ärge sinna minge!




H linna kulinaarset mainet parandasid mõningal määral samal õhtul leitud kohvituba ja järgmisel hommikul meile hommikuputru ning jäätisekokteile (vastavalt igaühe maitsele) serveerinud kohvik.

Teisel päeval pealinnas oli meie peamine (ning õigupoolest ka ainus) siht loomaaed. Pumpernickel oli eriti elevil. Ta tahtis väga näha kallist loomaaeda - just selliste sõnadega algab üks ta titepõlve raamatulemmikuid.*

Loomaaias liikusid Kõrreke ning Lõvipoiss koos härraga, meie Pumpernickliga ei andnud mõõtu välja ning imetlesime loomi omapäi. Lisaks hüljestele ja ahvidele pakkus suurt rõõmu Laste Loomaaed, mis õnneks ka kenasti avatud oli. Nagu ka turnimisplats ning muud sealsed atraktsioonid.

Ma näen seda omme unes!
ütles Pumpernickel.

Kõrreke oli vahepeal mõnevõrra tujutu.

Mina pole enam selles eas, kus ma tahaks naerunägu teha ja vendadega pildile jääda!

Võtame teadmiseks.

Sellegipoolest tuli tiigriurina demonstratsioon vägagi ehedalt välja.





Koduteele asusime alles peale õhtust tipptundi.

Kahepäevase reisi stiilseks lõpetamiseks keeldus auto paarkümend kilomeetrit enne kojujõudmist käivitumast. Põhjuseks liigne usk elektroonika poolt kuvatavatesse näitajatesse.

Aga üldiselt oli tore. Mina sain näiteks raamatu peaaegu läbi. Raamat oli hea.

*Kui keegi peaks lingi avama, siis palun mitte uskuda Koi poolt pakutud kolme kuni viit eluaastat sihtgrupina. Viimane kehtib ehk juhul, kui senised kolm kuni viis aastat pole veel ainsatki raamatut loetud.

Labels:

0 Comments:

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home