Loodus(jõudud)e rüppe

Üldiselt on eestlane, east olenemata, parasjagu vintske. Kui on ette nähtud puhkus, siis nõnda ka olgu, sadagu siis taevast mida tahes.

(Ilmselt ütleb elukogemus, et midagi sajab ikka.)

Pisuke puhkus Eesti suurima järve kaldal ei vedanud meid alt. Temperatuur kõikus öiti-päeviti nii 20 °C.

Aga ka paadunud linnainimene näitab üles ootamatut sitkust. Mis sest, et kiljub metsmaasikat, mustikat, orvat, käbi ning pilvikut nähes. (Kusjuures nii palju metsmaasikaid üheskoos nägin mina küll viimati lapsepõlves!)

Kõrreke osutus kõige karastatumaks veesportlaseks, kes veenis mindki: no ütle mulle, millal sa viimati looduslikus veekogus ujusid?!

(Tänase seisuga võin ausalt vastata: eile!)

Rõõmu, eriti lastele, valmistas ka kohalik miljonivaatega söökla, serveerides makarone juustuga hommikul, lõunal ning õhtul (terminid söökla ja makaronid on siinkohal täiesti asjakohased kasutada) - ning lapsed ka sõid neid hommikuks, lõunaks ning õhtuks. (Minu tänahommikust riisihelbeputru silmitseti ilmse kaastundega.)





















Aga, nagu näha juuresolevalt pildilt, olime me valmis igaks ilmaks ning vihmasajuga võisime varjuda oma puhkemajakesse, juua kakaod ja kohvi ning lugeda. Nii ette kui omaette.





Kuid me poleks pidanud pettuma ka siis, kui poleks taibanud raamatuid ühes võtta. Nimelt leidus sööklas tavapärase ajalehenurga asemel suisa raamatuvalik. Manivald Kesamaa, Lehte Hainsalu, Paul-Eerik Rummo luule ning Karl Marxi elulugu - telli vaid makarone juustuga ning loe!







Lõpetuseks veel üks pilt. Ning mitte lihtsalt pilt. Kes tahab oma silmaga näha, võib minna augusti algul Tudu päevadele. Head ööd!