Küllap linnainimesed peavadki ahjuroobist kinni hoidma

Mamma on kutsutud Kõrrekese, Lõvipoisi ning Pumpernickli juurde.

Enne kui siirdusin oma elu pikimale iseseisvale maanteesõidule, poetasin mahajääjatele, et nad võiksid maasikad ning lilled ära kasta.

Seda oli ka tehtud.

Mamma küll uuris, et miks on kastmistünni juures voolik, aga Lõvipoiss ronis redelil veendunult tünni juurde, kummutas kastekannu vett täis, Kõrreke omakorda ronis poolele redelile vastu, sai venna käest kannu ning nõnda nad rassisisid. Väikevend sabas muidugimõista. Justkui oleks tegu sellise igaõhtuse rutiiniga või nii.

Täna, kui mälestusväärsest kastmisüritusest on mitu head päeva möödas, küsis Mamma minult, mis meil selle voolikuga siis lahti on.

Voolikuga? Voolik on täie tervise juures ning Lõvipoiss mõistab seda ka osavalt käsitseda, ainult et see ei võimalda nähtavasti demonstreerida jõu ning ilunumbreid täies hiilguses.

*
Täna õhtupoole pidime minema mänguplatsile ning Mamma juurde. Kena. Olime juba väljaminekuks valmis, kui hakkasin kotist otsima majavõtmeid.

Kotis neid polnud.

Kapinurgal samuti mitte.

Meenus, et viimati, mänguasjamuuseumist koju tulles, olin võtmed visanud Lõvipoisile, et see ukse lahti keeraks, kuniks mina kõik reisijad ning kodinad autost välja korjan.

Lõvipoiss ütles, et tema jättis võtmed esikusse, kuid meie külaline mäletas, et tema oli näinud Pumpernicklit võtmetega mängimas, kuni mina köögis süüa tegin. Mulle omakorda tuli meelde, et kui mina meie tavapäraselt lõunaund magavat külalist tulutult ülakorrusel magama üritasin veenda, kuulsin ma aknast korraks oma poegade hääli tänava poolt õuest.

Otsingute käigus leidsime õuest minu autovõtmed (mille puudumist ma polnudki veel märganud), kuid majavõtmeid polnud ei toas ega õues.

Selgitasin lastele, et olen murelik, kuna need võis leida meie maja eest ka mõni halbade kavatsustega kodanik. Minut hiljem näen, et külaline koos meie Pumpernickliga on kadumas tänavakäänaku taha. Paljajalu. Torman neile järele. Samuti paljajalu. Noormehed olidki läinud pätti taga ajama.

Lõpuks võtan tagavaravõtme. Otsustan siiski ühes lapskonnaga minna Mamma juurde pannkoogiõhtule.

Pumpernickel ütleb rattatooli ronides ning end süüdlasena tundes koguni vabandust.

Paar tundi hiljem koju tagasi jõudes otsustan panna välja kümnekroonise motivatsioonipreemia.

Mispeale Pumpernickel läheb, teeb seljakottide kapi lahti, ning õngitseb ühe koti alt välja minu võtmed.



Aga noh, Mamma pannkoogid olid vastupandamatud nagu ikka.