Vasakujalapäev. Mõtisklusi Suurtest Poistest

Hommikuti võib ärgata erinevatel põhjustel. Näiteks seetõttu, et tunned end väljapuhanuna, sirutad mõnusalt ja mõtled, kas teha silmad lahti või lesida veel natuke. Võib ärgata äratuskella peale (natuke karmim variant). Või võib ärgata selle peale, et Kõrreke oma toas valjusti kordab: Lõvipoiss, mine kohe minu toast minema! Ning teeb seda üha valjemini ja nõudlikumas toonis. Vaatad viivuks oma kaisus pikutavat mudilast (kuidas ta sinna sai, on küll täiesti müstiline, sest magama jäi ta ju oma voodis...) ning sirutad käe ohkega hommikumantli järele. Selge, sedasorti päev siis.

Kui Kõrreke on hommikuti tigedas tujus, siis kasvab see tigedus temas nagu lumepall. Kadunud tossudes ja telefonis on süüdi loomulikult ema. Puhisedes astutakse kooli poole, uks pauguga kinni ja värav enda järel ülekohtuse elu ehedaks tunnistuseks pärani lahti. Õnneks leeveneb pahameel pea, sest koos Kõrrekesega asub teele ka samas koolis töötav naabritädi (laste suur lemmik).

Kui me pisut hiljem poistega teele asume, küsib Lõvipoiss minult väga huvitava küsimuse: Emme, onju, kui suured poisid suuremaks kasvavad, jäävad nad rumalamaks? Tjah. Viimase aja isiklikele kogemustele tuginedes tekib tahtmine nõustuda, kuid vastus saab siiski hoopis diplomaatilisem: eks-iga-inimene-õpib-elu-jooksul-mõndagi-ja-võime-loota-et-tarkuski-mühinal-lisandub-stiilis.

Kui pärast omaenese käike poistele vanavanemate juurde järele sõitsin, andsin oma seljakoti hetkeks Lõvipoisile hoida (kuni Pumpernicklit tooli kinnitasin). Sõitsime rõõmsalt koju, teel möödudes ka koolist koju tulevast Kõrrekesest ja tema pinginaabrist (700-meetrine koolitee võtab neil ühiselt tulles iga kord umbes tunni, sisaldades rohkesti lõkeramist, teineteise saatmisi ja muud seesugust). Kodus pööran oma seljakoti pahupidi, kuid mida ei leia, on koduvõtmed ja telefon. Lõvipoiss tunnistas, et seljakott oli tal vanavanemate maja ees tõesti murul uppi kukkunud. Õnneks saabus Kõrreke juba umbes veerand tunni pärast ja pääsesime tuppa.

Lõunasöögilauas rääkis Lõvipoiss oma väikevennale: sa pead ise sööma, oled juba suur poiss. (Mõttepaus). Kuigi mitte nii suur, et kooli läheksid. Lõvipoisil oli ilmselt õigus, Pumpernickli lauakombed on viimasel ajal mõnevõrra muutunud. Kui varem heideti söömise lõpetamisel taldrik koos toidujääkidega elegantse liigutusega üle õla, siis viimasel ajal on see koos aitähiga mulle isiklikult üle antud. Nii et ehk ongi suur poiss?

Söötnud oma pesakonnal kõhu täis, saatnud Kõrrekese muusikakooli (eelnevalt korduvalt manitsedes telefoni kaasa võtma) ja uinutanud Pumpernickli, võtsin ette koletu teo. (Lastekaitseametnikel jätta tekst järgmise lõigu alguseni vahele). Palusin Lõvipoisil mitte õue minna ning vajadusel väikevenda rahustada ja sooritasin tõelise kiirretke rattal telefoni ja võtmete järele. 15 minutit! Kui see polnud ka maailmarekord, siis minu isiklik kindlasti!

Kuna Kõrrekesel jäi muusikakooli ja uisutrenni vahel aega napilt, siis ootasin teda kiirelt koju. Keda aga ei tulnud ja kelle telefon oli väljas, oli meie Kõrreke. Kuni sain nutuse kõne võõralt numbrilt: emme, istusin vale bussi peale ja telefon on ka kadunud. Rahustasin oma lapsukest ja andsin kojutulekujuhiseid. Koju ta lõpuks saabuski (kuigi trenn oli selleks ajaks juba alanud). Telefoni leidsin koduaiast, liivakasti kõrvalt kivilt. Igas emas on peidus asjadeotsija!

Lõpuks ei juhtunud sel päeval enam midagi hirmasat, ainult Pumpernickel tõmbas endale aknalt kaela lillekastmisvee. Et lõpetada igasugused üleelamised siiski positiivses võtmes, otsustasime sõita ratastega poodi jäätist ostma. Sõime pärast oma jäätisi liivakasti serval, päike mõnusalt selga soojendamas -- üks kevadpäev võib mahutada endas siiski päris palju huvitavat.