Seebipealsed mõtted, peale viimast osa siis
Mis on tegelikult plagiaat? Üks eesti romaan algab stseeniga, kus ühele gümnasistihärrale tulevad külla klassivennad. Ning sellel poisil on kaks õde, kellest üks on sinisukne ja teine sportlik (viimane õpib hiljem arstiks). Ka selle romaani lõpus on stseen, mil selle poisi ja tema õdede ema palub poistel ette lugeda kirja ja pakub noil sõjaaegadel haruldast ehtsat kohvi. Kas tõesti tuleb kahelda minu rahvuslikus meelsuses ning pidada mindki varjatud kommunismi-ihalejaks*, kui see mulle filmi vaadates meenus?
Minu arvates oli Allikul õigus. On jah Wikmani poisid, Nimed marmortahvlil ja Gailit. Võib olla natuke Mälku ka.
Selle kohati kooliõpikliku ajalookäsitluse taustal on eriti naljakas tuulepealsete Vabadussõda. Osalejad: eestlased, venelased, sakslased ja hiinlased. Tegevus: moosivargus ja naistesebimine. Ja nii saigi Eesti seitsmesaja aasta järel vabaks.
Plusspunktid siiski pahategelase eest. Leo Solba pärinenuks kui Grimmi muinasjuttudest või mõnest Dickensi romaanist.
---
*Minu meelest on Vahtre rünnak Alliku suhtes mage nii seetõttu, et see puudutas Alliku vanemaid ning mitte seisukohti, kui ka sellepärast, et õigustab klisheesid ja kitshi. Samuti palun mind vabandada, kuid ma tõesti ei mõista, mida peab Vahtre antud kontekstis silmas, kui küsib, kas Allik oodanuks diskursuse dekonstruktsiooni. Missuguse diskursuse? Mis mõttes dekonstruktsiooni?
Labels: filmid
posted by iibis @ 8:11 PM
18 Comments:
Ma olen üsna samal arvamusel, kuigi viimaste seeriate ajal ma natuke leebusin ja hakkasin isegi kaasa elama.
Olen samuti nõus, et stsenarium on väga nõrk ja kasutab klišeesid. Sõna "plagiaat" ei tihkaks siiski kasutada.
See sini-must-valge tõmbamine Pika Hermani tippu üheks päevaks ja see sakslaste dialoog aknal oli nii võlts.
Samas oli jälk see vägistamise stseen.
Üldse tundsin ma tihti lihtsalt piinlikkust, et niimoodi on siis asjaga ringi käidud.
Mind (ajaloovõõrast ja eesti kirjanduse võõrast) ajas eriti viimases osas kangesti naerma ikka see lõke metsas. Juuni. August. Ikka sama lõke, keset päeva, keset metsa. Väike väljasõit grüünesse? Ja arvestades seebi sihtrühma (mulle jäi mulje, et sihtrühmaks oli siiski koolilaps, et kõik veidi lihtsustatult ja klišeedega edasi anti), oli tõesti ebaaus lasta kõigi lemmiknäitlejataril nii võikalt surra. Minu mees küll arvas, et no kuulge - kedagi peategelastest isegi ei küüditatud, kõik said põgenema. Et kellegagi võis ju siiski midagi juhtuda ka! Mina väitsin aga kaljukindlalt vastuseks, et Heino küüditati ära! :)
(Kuigi õnneks oli eile telekas Ruja ja lapsed said kinnitust, et TEGELIKULT jäi Pang ellu ja juba teise mehega voodis:))
Ma lootsin, et saan lastele selle järgi natuke ajalugu õpetada aga kõik oli nii lünklik, et endalgi oli arusaamisega raskusi. Ja viimast osa vaadates oli lapsed muidugi üldse õudusest kanged...
Noh Ulman ise kurtis, http://www.parnupostimees.ee/?id=61611
et tal oli kohutavalt kiire stsenaariumi kirjutamisega, sellest pealiskaudus ja muud vead. Näitlejate pärast ma ikka vahel vaatasin, Tõnu Oja oli lemmik :)
This comment has been removed by a blog administrator.
Ma ei näinud kogu sarja, vaid väga tükati. Aga mulle meeleolult väga meeldis :) Vanaema räägitud jutud "Eesti ajast" tulid meelde...
Sehkendaja väljatoodud tõigad olid küll kummalised - ma ka silmanurgast muude tegemiste kõrvalt kiikasin, et no ikka istuvad lõkke ääres, kas nad varsti midagi tegema ka hakkavad? Süüa tegema, või onni ehitama?!
Vägistamise osa näidati siiski suhteliselt napis ja varjatud vormis. Samas saan aru, miks üldse - see oli ju osa selle aja õudustest. Seevastu kummaline, et kedagi osalistest reaalselt nagu ära ei küüditatudki, see võinuks ka olla...
Küllap selle tegemisel teatavat lohakust siis oli, aga ma arvan, et hinnangult kindlasti tubli 4 minu silmis. Hea siiski, et lapsed viimast osa ei vaadanud - lisaks vägistamisele räägiti ju ka "jõuluvanaks käimisest" ja "jõuluvanausu kaotamisest", see oleks küsimusi tekitanud :)
Minu arvates siiski kena, et selliseid sarju tehakse. Ja filme nagu "Detsembrikuumus" jt.
Minu lemmiknäitleja sarjas oli väikese Leili osatäitja, Sonja Nüganen :)
This comment has been removed by a blog administrator.
Kommentaar Janari sõnavõttude kustutamisele: minu blogis olete Te minu külaline. Solvamine ja lahmimine pole siin teretulnud, erinevalt argumenteeritud arvamusavaldustest.
Veel: sarjas oli põhimõttelisi vigu ikkagi lubamatult palju. Nt kui Päts olnuks Kallastete laste ristiisa, pidanuks Kallasete näol olema tegemist õigeusklikega. Ja minu teada õigeusklikud ei jõuluvanata, nagu viimase osa õdede jutuajamisest selgus (Vähemalt ei tehtud seda enne II ilmasõda). Sellises "esindusseebis" oli taolisi möödalaskmisi siiski lubamatult.
Alliku ründamise puhul oli matslik tema vanemate mängutoomine. Rünnatagu seisukohti, mitte inimest, saati siis veel tema vanemaid.
Sonja Nüganeni osas olen küll Elsaga nõus.
Kusjuures "Detsembrikuumus" mulle päris meeldis. Mul pole tõesti midagi isiklikult ei Vahtre ega Ulmani vastu, aga see töö oli lubamatult lohakas ja taotletud eepilisust välja ei kandnud.
Seep ei ole halb asi. Aga selle sarjaga seoses ma seda sõna ei kasutaks.
Küsimus ei ole sarja osade detailides. Sarja mõtet ründas kallis kultuuriinimene. Kes ka peale seepi ja traatharja puhtaks ei saa. Kahjuks. Sest ta on kasvanud ja elanud hoopis teiste väärtushinnangute toel.
Sarja mõte ju joonistus kenasti välja. Me ise tegime. Omaendi tarvis. Vahva ju. Mis seal valesti oli tehtud? Milleks olla nõus ühe toreda härrasmehega, kes ise ka aru ei saa, millest ta räägib?
Vägistamine ei ole stseenina "jälk"- see on lihtsalt jäle. Aga mul on hea meel, et neid kõiki ära ei näidatud. Saaksime ikka pika-pika filmi. Hoopis muu pealkirjaga.
Ise tegime, iseendi jaoks.
No on ju mõistetav, et tuleb kasutada tuttavaid sisendeid? Või õpetame lastele midagi muud?
Ma küll tahaks, et mu poeg tuleks minuga Narva jõe äärde kaasa. Kui vaja peaks minema. Ise tuleks, mitte sunniga. Kui seda sihti silmas pidada, siis oli see ikka korralikult tehtud asi.
Ja kultuuripoiss eksis. Aga pidigi. Kuidas ta teisiti oleks saanud?
Ilmselt nähakse sarjas lihtsalt täiesti erinevaid asju. Kes peab seda vahendiks, et ta "poeg temaga Narva alla kaasa tuleks", kes näeb ebaõnnestunud ja vigaderohket teost.
Mina ei soovitaks sarja oma lastele ei ajaloolasena ega emana.
Küll aga soovitaks lugeda "Wikmani poisse", "Nimesid marmortahvlil" ja Gailitit. Samuti elulugude kogumikke.
Nt http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?3371.
Ja need ei ole lugemata. Ja poisil ka ei jää. Täna huvitavad teda lihtsalt teised raamatud.
Ajaloolase ja emana- võin nõus olla. Üks otsib tõde ja teine kaitseb poega.
Aga sarja idee ju jõudis teile pärale? No ei olnud ebaõnnestunud "teos".
Janarile vastates: sarja idee ei jõudnudki hästi kohale:) Minu jaoks oli ideeks pigem ilusad pildid, toredad näitlejad. Kui mõte oli "eestlased on kõige parem rahvas ja venelased paha", siis jõudis see vist ka nähtavasti kohale. Mina olen lausa mures, miks lapsi õpetatakse kõiki venelasi nüüd vihkama:) Ajalooliselt oli ju pisut vildakas (tõesti oodanuks, et sellises juubelisarjas on pisiasjad ka paigas), näitlejad ei vananenud minu arust ka. Ise vaatasin tegelikult rõõmuga, aga ma ei vaidleks samas ka Iibisega - tema öeldu tundub vägagi põhjendatud. Kuigi mu lapsed vaatasid ka. Nüüd peab veidi siluma, eriti just seda viha venelaste vastu. Sest seal olid tõesti KÕIK venelased a priori pahad.
Venelaste vastu see sari küll ei olnud. Ja veneviha sealt välja ei kumanud.
Kahjuks on tõde aga see, et normaalsed inimesed läksid peale revolutsiooni Venemaalt pakku. Alles jäid tiblad.
Aga kes neid sallima peaks?
Janar - mul on tunne, et oleme kuidagi erinevat sarja vaadanud. Sihtrühm ehk lapsed on väga kindlalt nüüd programmeeritud, et vaenlane on venelane (kuigi esimestes osades kohtasime ka viisakat Veerat või Leenat, kelle tema paha mees üles poos. Ja see tädi luges ka raamatuid, ses suhtes väike vihje muidugi on võimalusele, et venelased ka loevad raamatuid ja ei sõdi kogu aeg). Mina pean poisile selgitama, et nii must-valge see pole, sest tema mängudes ei saa õeke isegi Venemaal elada ("Mis maal sina elad?" "Venemaal" "Seal ei saa" jne).
Mis mõttes peale revolutsiooni läksid normaalsed inimesed Venemaalt pakku? Äkki läksid normaalsed inimesed Nõukogude Eestist ka pakku ja meie siin kõik puhta tiblad? Kas selline tõde jäi kuidagi sellest seeriast kõlama? Minu arust ei näidatud seal ühtegi normaalset venelast (no see väike episood venelannaga välja arvatud - aga tema oli ju ka maanaine. Miks mitte - mõni "normaalne" oleks võinud ju Venemaalt Eestisse põgeneda ja kuidagi perek. Kallastega kokkupuutes olla - et oleks jõudnud see hirm ka veidi enne kohale.
Ei, mina ei hakka siin stsenaristile ettepanekuid tegema, nii tark ma pole. Aga ka Ulman ise tunnistas, et väga lühike aeg jäeti kirjutamiseks.
Enne seda, kui elukutelised ussid ja röövmõrtskad Eestimaa ära jagasid ning meile ora ihusse pistsid, õitses Maarjamaal õnn. Oli Eesti Vabariik. /.../ kuldsed päevad, mil igal ööl kostis Kuu pealt viiulihelisid ning isegi kase otsas kasvasid õunad.
*
Koukisin laua pealt pudeli ja piserdasin lontrust sellega. Olevus ajas kohe koivad sirgu. Käisin kogu korteri läbi ja pritsisin mürki igasse nurka. Küll oli minu juurde NKVD-lasi siginenud! Nüüd langesid kõik rabinal põrandale, silmad pahupidi. Riidekapi tagant leidsin terve pesa, nuhid olid seal soojas kohas koguni poeginud ja tillukesed NKVD-lased, kellel alles roosa saba taga lohises, roomasid mööda tapeeti nagu lutikad. Ja kui palju musta nad olid teinud! Küürisin kogu elamise märja lapiga üle, pühkisin NKVD-lased kokku ja viskasin prügikonteinerisse. Pärast oli toas kohe puhtam õhk.
*
Kuuldus minu vankumatust põlgusest tiblade suguseltsi vastu levis kaugele. Kõikjalt üle Eestimaa hakkasid minu juurde saabuma inimesed, kes olid otsustanud pühendada oma elu kommunismivastasele võitlusele.
Tuli üks mees, kes haises nii jäledasti, nagu jalgadega peldik.
"Teile on punahüäänid vist küll hirmus palju halba teinud," ütlesin mina. "Kas nad tõesti leotasid teid virtsavees?"
"Hee!" tegi mees. "Pole mind keegi kusagil leotanud. Mina olen lihtsalt nii range inimene, et ei võta enne riideid seljast, kui viimane tibla üle Eestimaa piiri tagasi kantakse."
"Ivan Orava mälestused"
Tundub, et minu uus stammkommentaator on Ivan Orav isiklikult (kuigi varjab end tiblade eest kaitseks pseudonüümi taha)?
Iibis :D
Tegelikult ma saan aru, kuidas võib valu vinduda kaua-kaua, kui pahategusid avalikult pahaks ei tunnistada. On minu suguvõsa liikmed ka selles sõjas saanud kannatada nii ühel kui teisel pool...
Samas ei toeta ma absoluudil põhinevaid avaldusi - kõik, alati, mitte kunagi... Kõiges on erandeid. Nii meil siin kui üle piiri. Sellised absoluudiga lahmimised on enamasti vastaspoolele ka kõige solvavamad :)
Kui paljud eelkõnelejad on siin humanitaarse põhjaga, siis mina võin meenutada matemaatilise loogika loenguid, kus absoluutväiteid lükati ümber stamplahendusena nii, et näidati vähemalt ühe antud väitega vastuolus oleva elemendi olemasolu. Ja ma usun, et leidub ka Venemaal see üks normaalne inimene. Tõele au andes tean seal isiklikult enam kui ühte :)
No hea küll. Tunnistan viga ja alustame otsast peale.
Esimest otsa ma ei tahagi kommenteerida- Sa ise tegid seda piisava põhjalikkusega ning ma olen täiesti selle lahendusega päri. Isegi tänulik tegelikult.
Ja Venemaal elab kindlasti ka täna toredaid inimesi. Ja üldse ei ole asjad maailmas must-valged.
Aga sini-must-valged asjad on olemas.
Ja see sari oli üks neist. Mul on siiralt kahju, et pidime seda sarja 20 aastat ootama. Sest valu ei lähe ära, kui keegi andeks ei palu. Ja sa isegi ei saa andeks anda, sest sul pole kellelegi andeks anda. Sa ei tea, kellega sa rääkima peaks.
Ja Ivan Oravaga võrdlemine teeb mulle suurt au. Loodan, et Andrus ka siia vahest ära eksib. Aga Oravani on mul veel pikk tee käia. Ja aeg annab vastuse, kas ma üldse kunagi sinna lähedalegi jõuan.
P.S. Ja kui minu anonüümsus häirib, siis küsi mu nime :-)Mul ei ole midagi varjata :-)
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home