Kasvatusküsimus. Eesmärk ja abinõu

Hiljaaegu jahmatas mind kõnelus inimesega, keda arvastin hästi tundvat. Ta ütles, et sai lapsena sageli peksa ning tänu sellele sai temast ka inimene. Ja lisas: mida armsam laps, seda valusam vits.

Meenus üks teine loetud lugu. Ühest algklasside õpetajast. Silma jäi see mulle ilmumisest oluliselt hiljem, ühel päeval, kui olin võtnud ajalehe toiduvalmistamisele alla. Aga jäin hoopis lugema. Kuidas lugupeetud ajakirjanik räägib:

Esimene ere mälestus on pärit 1. klassi 23. septembrist. Sel päeval teenisin ma välja oma esimese kahe, sest mul ununes matemaatikas kodutöö tegemata./.../ Kindlasti aitasid kõik need õiglased karistused kaasa sellele, et minust pätt ei saanud.

Et lapse kasvatamise ülim eesmärk ongi see, et temast ei saaks pätti. Abinõudeks olgu nahatäis ja hinne kaks. Viimane siis kasvõi kolm nädalat koolis käinud lapsele (!).

Millegipärast meenub veel kolmaski loetud lugu. Mõneaastasest tüdrukust, kes kukkus kolmanda korruse aknast välja, kui isa kõrvaltoas peatäit välja magas. Isa oli nõutu: karistasime küll iga päev, aga ikka kukkus aknast välja...

Vägisi tekib paralleel (vene?) naiste tõdemusega: kui peksab, siis armastab.

Muide, huvitaval kombel on mu tuttav suur Astrid Lindgreni raamatute fänn. Meenutasin talle, et minu mäletamist mööda kartis Lindgreni raamatutes ainsana nahatäit hulkur Rasmus lastekodus.

Need olevat siiski ainult raamatud...

Jah, on küll ainult raamatud. Aga millegipärast on neis raamatutes maailmad, kuhu ei väsi sisse minemast väikesed ega suured inimesed. Ja ma arvan, et üks doos Lindgrenit on mõjusam kasvatus kui üks nahatäis.

Ja ma ei kahtle absoluutselt, et just kassisalu emilitest saavadki vallavolikogu esimehed.