iibise pesast

Wednesday, December 17, 2008

Lapsed ja telefon

Ma arvan, et ma käisin siis algklassides. Igal juhul ei tulnud ei mulle ega ühele mu klassiõele ühel õhtul -- käisime siis õhtupoolses vahetuses ja tunnid lõppesid kusagil seitsme-kaheksa vahel alles -- igal juhul polnud mulle ja mu klassiõele isa järele tulnud. Võib olla oli mõni tund ära jäänud. Kes seda enam mäletab. Igal juhul oli lumine ja külm talveõhtu. Ja siis otsustasime meie, kaks ehk üheksa-aastast plikat, hakata (oma keset Tartu linna asuva) kooli eest koju hääletama. Auto peale me saime ja koju samuti.

Olen päris huviga jälginud seda lapse ja telefoni juttu Postimehes ja ka kommentaariumi. Üldiselt on muidugi sellised meie-omal-ajal-jutud mõttetus. Sest asjade vorm muutub niikuinii.

Ja seda, et lapsel, kes käib üksi bussiga trennis või huviringis, läheb telefoni tarvis, ei vaidlusta ilmselt keegi. On juhtunud, et buss on meie peatusest peatumata mööda sõitnud ja laps ei ole osanud koju tulla. On juhtunud, et laps on vale bussi peal. Või kutsub mõni klassikaaslane peale kooli külla (või vastupidi, laps helistab ise, et küsida, kas võib mõne sõbra meile kutsuda). Kõrreke vahetas oma pinginaabriga suvevaheajal sõnumeid. Mis oli väga armas mu meelest. Ning loomulikult on tulnud ette, et lapse telefonilt helistab hoopis kooli garderoobitädi või meditsiiniõde. Või hoopis muusikakooli valvelauaproua. Telefoni oleme ikka alati kätte saanud. Kõige pikemalt oli kadunud Lõvipoisi telefon, mis tuli vaigistatud olekus lõpuks välja Mamma diivanipatjade vahelt.

Aga telefon sulgeb ka mingid meeled, millele ehk nimegi anda ei oska. Kõrreke sai oma esimese telefoni detsembris aasta tagasi. Ja üsna vahetult enne seda, kui ma tegelikult enam ammu tal koolis vastas ei käinud, tundsin ühel pealelõunal, et vot täna ma PEAN lapsele vastu minema. Ja nii kui ma kooli juurde jõudsin, jooksis mu juurde üks ta klassiõde ja hõikas: Kõrrekese ema, Kõrreke istub rõivistus ja nutab ja tal on suur mure. Lapse mure -- vahetusseläinud koolikott -- sai muidugi lahendatud -- otse loomulikult telefoni abil. Ja peatselt sai laps ka ise telefoni.

Labels:

6 Comments:

At December 17, 2008 at 6:10 PM , Blogger Sehkendaja said...

Igati nõus.

 
At December 17, 2008 at 8:18 PM , Blogger Hundi ulg said...

Mõistliku lapsevanema kõige suurem mure - kuidas toimida siis kui kõigil on aga minu lapsel ei ole (isegi kui seda asja tegelikult vaja pole).

Paraku see on tühiasi võrreldes selle murega, et lapsel on küll mobiil, kuid see on välja lülitatud. Ning mingis vanuses nad hakkavad seda tegema... et vanemad neid ei segaks.

 
At December 17, 2008 at 10:03 PM , Blogger kukupai said...

Ajad on muutunud, eks.
Aga kui lapsel peab telefon olema, tasub talle võtta mingi suht odav, ei pea väike laps saama muusikat kuulata ja pilte klõpsida, aitab helistamisest ja sõnumitest küll. Siis õpib, et telefon on eelkõige tarbeese. Kui juba mõistust enam, eks siis asjad ka keerukamad.
Aga muidugi on ja jääb alati olema vanemaid, kes lapsukese igale kapriisile järele annavad...

 
At December 17, 2008 at 11:06 PM , Blogger iibis said...

Hundi ulu poolt kirjeldatud tulevikumuusikaga võrreldes on muidugi hetkemure ("mulle-tundub-et-sa-mängid-liiga-palju-ussimängu") tõeline nohu.

Aga jah, kukupai, mulle mõjus kah kuidagi kummaliselt ühe lapsevanema kommentaar Postimehe saidilt, et kuuenda klassi lapsele ostetakse igal aastal uus telefon... Põhjendusega, et hea ju lapsele peale trenni järele minna. Sellise kõne saab ju teha ka tavaliselt, ilma igasuguste edevusfunktsioonideta telefonilt.

 
At December 18, 2008 at 8:17 AM , Blogger Sehkendaja said...

Mina olen pigem mures, et neid lihtsaid paari funktsiooniga telefone ei ole enam. Ja ma kardan, et mu enda armas vana (ikka 2004.st aastast, aga tol ajal oli juba vananenud mudel) ütleb ühel päeval üles ja siis pean ostma sellise, mida ühel esimese klassi tüdrukul nägin - ja ma ei oskaks sellega midagi teha! Seal oli kõik nii teistmoodi, palju ikoone ja hoopis teiste nimedega kui mul...:( Kauaks neid vanu mudeleid enam üldse ongi. Kõige lihtsamalgi olevat nüüd muusikakuulamise funktsioon sees (mõtlesin, et lisaks kõnedele, kalendrile, sõnumitele ja kalkulaatoritele võiks mul ju olla ka fotokas ja mp3-mängija samas asjas ja ei peaks eraldi asju kaasas tarima. Siis selguski, et sellised funktsioonid olla juba igal tavalisemalgi moblal. Ma võin muidugi eksida, kuna ma ise pole turgu uurinud).

Aga lastele nänni lubamise koha pealt on vanavanemad vaat ei ohtlikum kategooria. Eriti kui on võimalusi.

 
At December 19, 2008 at 10:14 AM , Blogger Segasumma Saara said...

Meie poisil on suht eakas telefon. No mitte mingi päris lootusetu klots, aga ilma pildiklõpsimise ja muude minu silmis ülearuste funktsioonideta. Esiteks selleks, et poleks kahju, kui sellega ka midagi juhtub (kaob või katki läheb), teiseks, et ei tekitaks kelleski varastamisesoovi, kolmandaks lihtsalt et "Milleks ülemäärast bling-blingi?". Poiss ise teab ka, et selline see praegu on ja lugul lõpp. Helistada sellega saab, sõnumeid ka saata, mõned mängud on ka... käib küll. Samas olen tõesti oma koduõpilastelt näiteks kuulnud, et oh, õpetaja, aidake mõelda, kuidas ma oma telefoni ära saaks lõhkuda.. et olen teist maha visanud ja vanni uputanud ja puha... aga ta ikka töötab, kurinahk. Et tahan uut, aga ema muidu ei osta. Ausalt öeldes ei saa ma sellisest suhtumisest aru. Tundub, et vanemal on jäänud selgitustöö asjade ja töö ja raha väärtusest ning perekonna kui ühiselt toimiva majandusüksuse funktsioneerimispõhimõtetest tegemata, kui laps väiksepalgaliselt emalt mitmetonnist telefoni sedaviisi välja pressida soovib ilma vähimategi süümepiinadeta. Tundub, et muretu/õnneliku lapsepõlve garanteerimine viib vahel ülemäära muretute tarbimisahnikute kujunemisele.

Meie poiss teab: kui bling-bling telefoni tahab, kogugu ise vastav summa kokku oma taskurahast. Huvi tal on, aga püsivus tavaliselt kestab maksimum paar nädalat :P. Seejärel ostetakse mõnd aega kogunenud summa eest maiust ja muud... et siis jällegi õhinaga kataloogist uusi mobalmudeleid vahtida ja oma "suurt ostu" plaanitseda :P. Aga tüli meil selle üle tõusnud ei ole, et miks temal bling-bling telefoni ei ole. Ju suudab seda siis kuidagi ikka ka sõpradele ära seletada - pole märgata, et tal selle pärast ka mingeid suhtlemise probleeme kellegagi oleks.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home