Emaksolemismuster

Kui ma olin laps ja meil jäi koolis mõni tund ära, järgnes sellele kodus alati tüütu küsitlus.

Miks jäi tund ära?! Kuidas ei teagi?!

Viimastel kooliaastatel võisin vist vabalt öelda, et ah, ei viitsinud minna. Ülestunnistus olematust popiteost tõi kaasa küll laitva pilgu, kuid vähemalt pääsesin tüütust aruandlusest.

Täna lõunalauas teatas Kõrreke, et tema läheb homme alles teiseks tunniks. Esimene tund jäävat ära.

Mispärast siis?, küsisin automaatselt.

Ei tea, kehitas Kõrreke õlgu.

Tõepoolest, niikaua kui mina mäletan, pole ükski laps huvi tundnud küsimuse üle, MIKS tund ära jääb. Isegi, kui seda klassile öeldakse, suubub see info üldisse rõõmusädinasse ja seletamisse.

Täna tabas mind ka teine sarnane äratundmine. Nimelt helistas Lõvipoiss peale tundide lõppu ja küsis, kas ta võib oma klassikaaslase poole külla minna.

Kui ta mõni tund hiljem koju jõudis, uurisin:

Kas te olite kahekesi?

Ahsoo, et vanaema ja vanaisa olid kodus.

Oma ema ja isa stampküsimust: kellena ta vanemad töötavad, siiski vältisin. (Umbes sama hea, kui lapselt küsida, et miks sul tund ära jäi...) Omal ajal tõesti tundus, et kui ma mõne uue sõbra külla kutsusin, oleks pidanud enne ankeedi laskma täita, et vanemate kogu uudishimu rahuldada. Nüüd saan mõnevõrra aru ka. Et kui sul on oma kodu, siis tahad ju põhimõtteliselt ikkagi teada, kes sulle vastu jalutab. Loodetavasti jagub siinkohal ikka piiripidamistarkust.

Aga mine tea. Ehk võtangi kümne aasta pärast mõnel karvasel ja sulelisel natist kinni ning küsin pedagoogitoonil: ja kellena su ema töötab?