iibise pesast

Wednesday, February 11, 2009

Teine päev peale luuvalu



Teisel päeval peale luuvalu käis vanarahvas ikka linnas poodlemas. Nii ka meie. Kohe hommikul. Laps soojalt sisse pakkida ja kärru.

Traditsiooniline algus, raamatupood, oli paljutõotav. (Tegelikult olime täna raamatupoes täiesti asja pärast, postkaarte ostmas.) Pumpernickli suurtest lemmikutest, dionosau'ustest, rääkiv raamat oli kenasti sooduspakkumise leitis. Tänu sellele õnnestus külastada toidupoodi õndsas vaikuses ning panna korvi vaid nimekirjas leiduv kraam.

Dinosaurustest jäi kahjuks aga väheks, kui olin võtnud parasjagu tassi kohvi, et postkaardile sobiv tekst kirja panna.

Sest olin istunud lennuki kõrvale.

Ebatavalises suuremeelsushoos vahetasin kõrvalasuvast poest lennuki tarbeks vajaliku mündi. Pumpernickel oli väga reibas. Sõitis üles ja alla ning rõõmu oli kahtemata kõigi viie krooni eest. Ja mina nautisin oma kohvi, kirjutasin kaardi ja mõtisklesin... kuni märkasin, et lennuk on täiesti lapsevaba.

Kas keegi on näinud väikest poissi?

Tormasin trepist üles, ja ennäe, teisel korrusel seisis teine kenasti klaasist kasti ees, mis oli täidetud värviliste plüüšloomadega. Siinkohal lõppes ka mu suuremeelsus, haarasin segamisest hämmeldunud lapsukese kaenlasse ning toppisin otsustavalt korrus allpool kärru tagasi.

Koju jalutades jäi Pumpernickel magama, ning ühel hetkel, kui teda kohendasin, nägin kaht paljast kätt. Magavana kindad kaotada on kahtemata meistriklass (NB! Täiesti parajad kindad olid!). Sellegipoolest panin oma kindad lapsele kätte (-10°C ikkagi!) ja seadsin sammud koduteele jääva poe poole.

Seal sai poodlus uue hoo. Kassalindile jõudsid nii kindad, joogiklaasid (no ikka läheb ju tarvis!) kui ka kelk. Viimane oli selline ilus, üleni puidust ning kaarjate jalastega. Ning kõigele lisaks ka nii odav, et isegi Maxima kassapidajale tundus see kahtlane ning ta kontrollis igaks juhuks järele... (Rege rauta suvel ja kelk osta veebruaris, eks ole.)

Kodusesse toiduvalmistamisse kaasasin koju jõudnud Lõvipoisi, viimasele meeldib nimelt tohutult hakkliha praadida (tegelikult üldse köögis toimetada). Kui söök söödud, siirdusime me Pumpernickli ning uue kelguga raamatukokku.

Algus oli paljutõotav. Lapsuke istus kenasti kelgus. Ema vedas kelku. Siis tuli aga vastu suur õde Kõrreke, kelle päev oli näidendiproovi tõttu päris pikale veninud. Senikaua, kuni väsinud ja näljast näitlejat kodus ootava toidu osas instrueerisin, ronis Pumpernickel kelgult maha.

Edasi liikusime vist tempoga minut ja meeter. Teel leidus mõndagi huvitavat. Näiteks katki-asi (mõne koera poolt pooleldi näritud kont), pooleldi teessejäätunud kommipaber, lill (härmatanud puuoksake), ja nii raamatukoguni välja. Sihtkohta lõpuks siiski päralejõudnuna kooris Pumpernickel end riidest lahti (algselt oli plaanis vaid plaatide ja raamatute tagastus), jäädes mõningase veenmise peale siiski sokkide juures pidama. Kuni pesamuna eakohase kirjavaraga tutvus, lugesin mina Eesti Naist.

Välajvalituks osutus kolmveerandtunnise eeltöö peale raamat Siilid teevad õunasiirupit.

Peale pikka juttu, kuidas õde ja vend meid kodus ootavad ja kuidas meil on kodus niii põnevad raamatud lugeda, õnnestus laps lõpuks riidesse panna. Kojuminek... nojah, vaata üle-eelmine lõik.

Kodus organiseerisin suuremad lapsed õppima. Pumpernickel, kes tundus pisut väsinud ja jonnine, ohkas ettelugemise peale mõnutundest ning soovis üha uuesti kuulda järgmist lõiku Dinosau'uste 'aamatust:

Mõnede teadlaste arvates põhjustas dinosauruste hävingu hiiglaslik vulkaanipurse. Purske ajal paiskus välja erakordselt palju vulkaanilist tuhka ja tolmu, millest päikesekiired ei suutnud läbi tungida ning maa vajus aastateks külma pimedusse.

Õhtu oli õnnis. Lapsed läksid oma isa ja vanaemaga uisutama ning Mängudžunglisse. Mina käisin ujumas. Pärast luuvalupäeva on ikka väga mõnus ühes kõigi oma kontidega pisut vees liguneda.

Magamaminek oli täna kiire. Vaid Kõrreke harjutas veel kohusetundlikult oma näidendit, kui poisid juba magasid. (Näiteks Pumpernicklil kulus uinumiseks täna ainult kaks juttu Jipist ja Jannekesest ning kolm laulu, ning juba ta uinuski.)

Siilide õunasiirup jääb nähtavasti homseks.

Labels: ,

3 Comments:

At February 12, 2009 at 7:52 AM , Blogger Sehkendaja said...

Nüüd võib ka sinu blogisse sattuda otsinguga "kuidas dinosaurused välja surid" :) Ma panin vastavasse peatükki ise ka vastavaid linke, et otsija kenasti õigesse kohta suunata:)

 
At February 12, 2009 at 9:51 AM , Blogger epp said...

Ploom nõudis terve eilse kodutee (käisime külas) ja koduse õhtu + tänase hommikupooliku papalt juttu sellest, kuidas tekib härmatis. Jutt oli (lühendatult) umbes selline:
"Oli imekaunis suvepäev. Puuokstele kondenseerus niiskus. Õhtupoolikul, tänu temperatuurikõvera langusele, ilm jahenes ning kondenseerunud vesi muutus jääkristallideks, mis edasise külmenemise käigus lõhkesid, moodustades sakilise struktuuri, mida meie nimetame ka härmatiseks."
Mispeale Ploom: "Tahaks veel seda juttu kuulata!"
Ja nii edasi.
Lõpuks väitis Ploom, et "telukalt" tema nakuk kardab seda härmatist.

 
At February 12, 2009 at 8:58 PM , Blogger iibis said...

Dinosauruste väljasuremine on köki-möki. Paar päeva tagasi vastasin näituseks kutsungile "hoidsin nokut pihus". "Pärasoolehaigused" on sagedustabelis kõigutamatult troonimas nagunii... Nii et kui vaja, pakun ka dinosaurusi. Kellele ning millal aga vaja.

Ning, nüüdsest ilmselt ka "kuidas tekib härmatis". Viimast lugesin ise samuti huviga.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home