Miinus üks laps

Sel suvel on kujunenud nõnda, et kaks suuremat last on sageli vahetustega kodust ära - laulupidu, spordilaagrid. Nõnda et mina olen siis, noh, vähemasti tatiste ninade pühkimise ja kasimise, pahandamise ja kukliteküpsetamise (kui kasutada Soolavarese Malini kuldset kirjeldust), et ses mõttes olen ma siis periooditi kahelapseline.

Iga kooslus tekitab uutmoodi meeleolu ja värvid.

Kui eemalviibijaks on Lõvipoiss, on lärmi vähem. Komme ei sööda salaja ära. Räägitakse pisut rohkem naistejuttu. Loetakse rohkem raamatuid. Süüakse rohkem köögivilja. Parem, kui hommikuti putru ei pakuta.

Lõvipoiss ise tahab alati kõike jagada. Kordaläinud või ebaõnnetunud jalgpallilahing, tüli sõbraga või seljakotti kaduma läinud hambapasta, kõigest antakse kohe teada.

Kui eemalviibijaks on Kõrreke... on ootamatul kombel samuti lärmi vähem. Klaasid ja kausikesed ei kao ülakorrusele. Raamatud ei vedele pakkide kaupa kõigis mõeldavais ja mittemõeldavais kohtades. Telekas mängib spordikanalitel. Hommikuks tuleb keeta kaerahelbeputru.

Kõrrekesele helistasin täna ise. Ta oli väga rõõmus. Tema toa all on tuletõrjeredel, tal on viis toakaaslast ja ta ootas parasjagu tubade kontrolli.

Iga äraolemine tekitab igatsust.

Tagasitulekus on väsimus, lõppematu hunnik musta pesu. Viimase sendini ära kulutatud taskuraha.

Palju muljeid.

Ja rõõm.

Kuigi, ega täpselt ei teagi, oli see kojujõudmiseufooria või tühi kõht, mis Lõvipoissi möödunud reedel kapsaid hakklihaga kiitma sundis.

Emme, nii head on!

Tavaliselt ta neid ei söö.