Väikestest reisidest. Kulinaarsete ning emotsionaalsete aktsentidega. Vol 2

Voljüüm kahe võimalus tundus mulle ootamatu. No kuidas siis nii? Et mina lähen kodust ära? Kes viib Lõvipoisi spordilaagrisse ning käib Kõrrekesega arsti juures? Kuidas Mamma jaksab? Kas tal on ikka meeles, et tema aias on bassein ja et ravimid tuleb kõrgele ära panna?

Loomulikult kõik lahenes. Kena sugulane transportis lapskonda, kuhu tarvis. Mamma oli nõus. Nõnda et pakkisingi kokku riided ja raamatud ja sõitsin üle mere.



Laevareis oli tore. (Ka kulinaarses plaanis, mmm...) Ja sissesõit Helsingisse on ju lihtsalt muinasjutt. (No kas keegi usub, et sellised majad ja saarekesed on päriselt olemas?)

Väike paus pealinnas. (Esimene pakk lagritsat, loomulikult.) Hiljem sain ka esmakordse kiirteesõidukogemuse. Ja pean ütlema, et sajaneljakümnega Soomes oli hirmu vähem kui üheksakümnega Tallinn-Tartu teel.

Juba bensiinijaamapeatustega meenus, et korralikku kohvi sealmail reeglina ei saa. Tilgaga masinast, plaadil soojas, palun väga. Cappuccinosid kattis vahu asemel minu arusaamist mööda lihtsalt rammusam koorekiht.

H väikelinna pärale jõudes sain tõesti aru, et olengi kohe puhkusel.

Mida sa seal teed? küsis tütar Kõrreke telefonitsi.

Puhkan ja mängin, vastasin.

Nii oligi. Kaasavõetud kolmest raamatust sain läbi kaks. Ühe lahtrist vanad lemmikud ning teine raamatukogust võetud krimka.

Elukohast sadakond meetrit eemal oli valgustatud rajaga järvesilm.

Hetk enne öist suplust, saatjaks väike vihm.



Kahe euro eest päevas oli minu käsutuses punane jalgratas. Sellega sõitsin siis ringi, raamat ning ujumisasjad kotis.

Hommikupoolne turg. Maasikad ja akordion. Kas saab veel enam Soomemaks minna?



Idüll sealsamas turuplatsil kohvikus, seltsiks varblased ja Soome pensionärid.



Metsmaasikad, mida kasvas suisa ohjeldamatult kõigis kraavipervedes ning metsatukkades.



Kukeseened. Neid nüüd ohjeldamatult polnud. Ja kukeseenetunnetus Eesti moodi võis vahepeal natuke ka alt vedada. Kaljud lõikavat kuuldavasti läbi niidistiku ning nii võib juhtuda, et kohas, milletaolises peaks raudpoltkindlalt kukekad kasvama, neid lihtsalt pole.



Raudteeromantika, kahjuks muidugi ei olnud just sel hetkel, kui nägin päikest sääl loojumas, fotokat kaasas, see pilt on tehtud uduvihmasel hommikul.



No mida toob üks Eesti turist Soomest kaasa. Metsmaasikad, kukeseened, vanakraamipoest ostetud dinosaurusekruus. Veel ninni-nänni lastele. Lagritsat. Punane jalgrattakiiver iseendale. Hea tuju.



Laeva peale oli kiire. Tahtsin veel lapi leibu kaasa osta, see võttis veelgi aega.

Väikeses tiiburlaevas ostsin oma elu kalleima võileiva, kallist ja halba kohvi soome moodi... ning vähem kui tunni aja pärast leidis kogu kallis kraam oma lõpu tualettpotis. Panin raamatu kotti, istusin näoga sõidu suunda ning olemine läks natuke paremaks.

Eilsel hommikul lastele ema juurde järele minnes oli kõik muidugi parimas korras.

Lõvipoiss on reedeni spordilaagris. Kõrreke oli rõõmus. Pumpernickel ei huvitunud esiotsa isegi kallistamisest, vaid seletas, et kui ta riidesse paneb, pidi Mamma käest kommi saama.

Basseini polnud keegi kukkunud. Ravimid olid kõrgel kapis. Ainult maganud oli pesamuna vahepeal vähe ja halvasti.

Mamma tegi presskannukohvi, sõime minu kaasa toodud lapi leibu.

Kodus, peale ühist ratastel tehtud turul- ja poeskäiku, tekkis ootuspäraselt pingelangus ja jonn. Ning õhtul, kui ma muru niitsin, ronis Pumpernickel aia otsa ja kukkus sealt alla. Huul oli katki ja otsaesine marraskil.

(Ja juba varsti tuleb koju Lõvipoiss!)