Heast ja kurjast. Tädi Rutt teab!

Seekordne filmisuvi on Iibisepesaliste jaoks jõudnud muidugi oodatud kõrghetkedeni. Vestlused Sigatüükast kestavad hilise õhtuni (- ja pole ka imestada, sest unejutuks on meil Surma vägiste lugu).

Nii et pigem tuleb tõdeda, et oleme Segaverelist printsi vaadanud AINULT kaks korda.

Esimene mulje on hea (Fööniksi ordu taustal pole ka imeks panna), olenemata mõningatest küsitavustest.

Et kuigi pealkiri viitab SP-le, on see rohkem ju ikkagi Harry ja Slughorni lugu.

Et milleks oli vaja sisse tuua Jäneseuru mahapõletamine? Mina küll sellest (sümbolist?) aru ei saanud. Ja väga ebausutav on see, et Ron sõidab järgmises episoodis rahumeeli rongiga kooli ja lobiseb häirimatult.

Ja et Daniel Radcliffe mängib Harry kuidagi juhmakamaks, kui raamatu järgi tundub. (Samas Rupert Grint läheb iga osaga paremaks!)

Aga meeldis film tervikuna. Ka see paika pandud hea ja kuri mõjus otsekui Tädi Rutt Tipi ja Täpi lugudes ise oleks kõik asjad selgeks teinud. Dialoog oli parajalt humoorikas, Kõrreke ja Lõvipoiss tsiteerivad mõningaid repliike koduski mõnuga. Ülilahe oli Bellatrix. Muidugi, Helena Bonham Carter ongi ülilahe. Meenutas kangesti olekult Rochesteri hullu naist Jane Eyre'ist. (Võiks vabalt oma autluki ja ätitjuudiga samas vaimus proua Rochesteri kehastada.)

Lõpustseenides esitatud iseenesestmõistetav headuse võit oli usutav küll. (Nähtamatuna tagaplaanil pisikestele vaatajatele selgitusi jagav Tädi Rutt.)

Pumperinickel tuvastas lisaks filmis ka pi'aadid ja dinosau'use luukele. Aga muidu pidas kaks korda kahepooletunnised kinoskäigud kenasti vastu (muidugi pidevalt omapoolsete kommentaaridega).

Kahe seansi vahele sobis hästi kolme põrsa ja hea hundi lugu. Tervislikel põhjustel jäi eemale Pumpernickel.

Väga hea! kommenteeris viimatinimetatud asjaolu pesamuna hoidma saabunud vanaema enda kohta tavatult emotsinaalse ja sisendusjõulise sosinaga. Ma nägin katkendit televiisoris ja ütlen, et see oli lihtsalt RÕVE! Rumalad sõnad ja... no olid küll põrsakostüümid aga..

Sellise eelinfoga läksime siis Jaama tänavale. Etendus oli lõbus, moraal selge. (Pебята, доваЙте житъ дружно!)Kõik said aru. Naispõrsas (Jekaterina Nikolajeva) laulis meeldejäävalt hästi veel pealekauba.

Aga tegu-tagajärg maailmas inimestele võib küll rõve tunduda. Üks põras ehitab maja, kaks löövad lulli. Lõpuks tungib aga hunt korstna kaudu majja ja kaaperdab maja kommuuniks. (No mida Unt ja Viiding küll mõtlesid 1972. aastal?)

Kas järgmiseks tuleb siis Kuri Harry Potter ja Hea Lord Voldemort?! Mida arvab asjast Tädi Rutt?!