...ja kaasas tasuta veidrikemagnet!

Pesamuna eile varakult magama pannud, sõitsin rattaga poodi.

Poes valisin pikema marssruudi, nagu mudilasvabalt ikka. Mängasjariiuli juures nägin seismas kedagi meest. Alguses oli ta seljaga, paistid vaid riided ja karvased sääred. Kui ta pöördus, naeratasin automaatselt (noh, sellisel kaaslapsevanemlikul moel või nii)... ja sain aru, et täiskasvanud mehe kehas vaatasid mulle otsa lapse silmad. Aru nende taga oli napimalt kui mu nooremal, peatselt kolmeseks saaval pojal. Need silmad olid mu naeratuse ja ilmselt hormoonide mõjul kahtlaselt särama löönud. Kuni laps mehe kehas nähtavalt sõnu otsis, põikasin käruga kiirelt kõrvale ja liikusin puuviljaosakonda.

Virsikud valides põrkasin kokku naisterahvaga.

Vabandust! kostus mõlemast suust korraga.

Naine oli nooremas keskeas, tüsedam ja poisipeaga. Ning tema vabandust saatis millegipärast ta käsi, mis liikus mu käeselga silitades alla. Kui ma sain aru, et vabanduse sõnatut osa kavateti korrata, põgenesin olemasolevate virsikutega kassa suunas.

Istusin rattale ja väntasin kiiresti koju tagasi.

Hei, neiu! hüüti mulle järele ühest hoovist.

Ausõna, ma isegi ei vaadanud tagasi.

(Vaat mis juhtub, kui käid umbes kord poole aasta jooksul juuksuris!)