Tõllakuuri kroonikad

Papa jaoks olid asjad ikka mitte niisama-asjad, vaid Lugudega. Paraku kadusid need lood paljuski koos mu isaga. Omaenese tõlla loo asjus helistasin täna Mammale. Tema mäletas vaid, et oli välismaine, vist Zekiwa vanker. Mul endal oli isalt rohkemgi meeles - näiteks see, et pärast oli tõld edasi müüdud minu nimekaimule.

Kõrrekese tõld oli tumesinist ja valget kirja Roan. Paraku oli tal kaks olulist miinust. Esmalt, tal puudusid turvarihmad. Nii et tänu sellele õnnestus mul ühel kevadel sooritada efektne etteaste ning püüda kinni oma tütreke, kelle kübaraserv oli juba asfalti puudutanud, nagu kirjeldas tunnistajaks olnud sõbranna. (Kahjuks ei olnud tema enda reaktsioon sündmuse väärililne ning fotojäädvustus minu imepärasest osavusest puudub). Kõrrekese tõlla teine ja fataalne miinus oli asjaolu, et ühel päeval, kui ma olin parasjagu vankriga suundumas Ülikooli Raamatukokku, murdus vankrisang lihtsalt pooleks. Vankrikorv leidis siiski veel rakendust, kui Mamma tookordsel kassil nimega Kiti pojad sündisid.

Kuna uue kõrgeususe saabumine oli vaid mõne kuu küsimus, oli tingimata tarvis ka uut tõlda. See saabus meile kataloogi vahendusel ning oli uhkemast uhkem. Praeguseks võin kinnitada, et ka parim kõigist vankritest, mida mul on juhust olnud lükata. Teenis meid ausalt kuni Lõvipoisi vankrieast väljakasvamiseni, seejärel müüsime edasi ühele Väga Noorele Noorele Isale.

Pumpernickel sai niisiis oma isikliku tõlla, ning selle ette rakendus sageli koguni kolm hobust. Viimased poolteist aastat leidis uhke sõiduriist siiski võrdlemisi vähe kasutust. (Ehkki veel viimaselgi talvel, külluslike lumeolude korral, oli see siiski asendamatu.) Kuid jah, vankriaeg oli saanud nüüdseks läbi mis läbi.


Olin ise sisustanud tervelt kaks nostalgilist pealelõunat, püüdes teha fotosid Pumpernickli tõllast. Muidugi, kas tulemus jäi minu kesiste fotograafivõimete, tõlla hingematva (ning väljaspool jäädvustatavuse piire asuva) kauniduse või segajate rohkuse taha, kes seda teab. Ka oma virtuaalset fotokarpi sobrades leidsin üldse vähe fotosid, kus pesamuna oma vankris istub. (Ega ta, tõtt öelda, ei armastagi ühe koha peal istuda!)

Lisaks küttis vaatajaskonda üles küsimus, kes siis ikkagi istub näitlikuse mõttes tõlda. Kõrrekese nukk Kirsi jäi castingul omaniku kurvastuseks muheduselt ja mõõtmetelt alla kass Dumbledore'ile. Ka tõllaomanikul enesel tekkis ootamatult tugev omanikutunne, mille ajel roniti sisse ning nõuti jäädvustamist.

Lõpuks sain siis eile öösel asjad nii kaugele, et umbes kella kaheks (öösel siis) oli mul olemas kasutajakonto temaatilises portaalis ning kuulutus üleval. (Pikalt ja mitmes valguses ja erinevate modellidega tehtud fotosid ei õnnestunud ühtki kuulutusele lisada, kuna selgus, et nende maht oli liiga suur.)

Kell oli kahksa läbi, kui kuulsin läbi une helinat. Telefonihelinat.

On teil vanker ikka veel olemas?

Tõdesin, et öösel pole keegi veel ostmas käinud.

Me hakkame kohe sõitma!

Tjah, pooleteise tunni pärast oli imekaunis noor pere Iibisepesas ja Pumpernickli tõld vahetas omanikku.