Igapäevane telg

Inimese elul võivad olla kõrgelennulised eesmärgid. Võivad olla innustavad orientiirid. Või võib tal olla mitu huviringides käivat last.

Ei salgagi, et eelmisel aastal pojale trenni valides oli üks tingimus, et laps saaks sinna ise bussiga mindud-tuldud. Iseenesest oleme rahul. Aga paraku üürib antud spordiklubi sel aastal saali mujalt. Bussiga sinna muidugi saab, teoreetiliset. Aga praktikas tähendaks see alustuseks bussitrenni. Ja vastu tuleks minna nii või teisiti, sest lõpp on suhteliselt hilisel ajal, või vähemalt nii hilisel, et buss meie kodu juurde käib kord tunnis ja lähimast peatusest sõidab läbi samal minutil, kui trenn lõppeb.

Nii kuluski minu tänasest ajast pea kaks tundi. Ka lasteaiast tulnud väikevend loksus selle aja autos. Kursil kodu-tipptunnine kesklinn.

Kaks tundi kolm korda nädalas.

Kõrrekese muusikakool ja trenn asuvad õnneks endises, bussiga hõlpsalt liginetavas paigas. Ainult et... kui buss sõidab kord tunnis, tuleb ikkagi õhtul autovõtmed välja otsida.

Vägisi kipub toon sõjaveterani kombel moraliseerivaks ning tahaks öelda: kui meie omal ajal...

Oi jah. Vähemalt ülehomsed kaks tundi on küll sisustatud. Sest Pumpernickel osutas täna oma jalavarjudele ja kaebas: Mul on kummitused täitsa katki!