iibise pesast

Friday, August 21, 2009

Väikevenna visiit. Ja muud kasvatuslikku

Kuidagi ootamatultki on need kolm kodusoleku-aastat lõpule jõudmas. Täna käisime siis Pumpernickliga (ja vabatahtlik auvahtkond vilistlastest õe-venna näol veel lisaks) tema lasteaias.

Meid juhatati rühmaruumidesse, kus nukunurgakeses vaibakese peal mängis heledalokiline piiga. Vaikselt, omaette.

Õpetajaks oli keskeas rangeilmeline daam.

Pumpernickel asus kohe mänguasju uurima.

Ei-ei, ära seda võta! (Minu lapsepõlve ajast pärit konstruktori kohta.*)


Ütlesin kasvatajale, et meil on väga tegus ja aktiivne poiss.

Ei, mul pole aktiivsete laste vastu midagi! Muidugi kui nad on hästikasvatatud!


Oskasin vaid kohmetult pomiseda nagu Väikevenna ema Majasokule Karlssoni-lugudes.

Et, eee... ma ei tea öelda, kui hästikasvatatud meie Väikevend just on...


*
Tegelikult ma ei teagi, mis see hea kasvatus siis on. (Või kuidas seda teostada, oleks ehk täpsemgi.)

Olen mitu korda üle lugenud Sjgelle lugu oma vanaemast. Ei, lugu oli hea ja kujutluspilt tugevast sirgeselgsest prouast ja tema reeglitest andis palju (edasi)mõtlemisainet. Nagu ka tema hinnang, et lapsed pole kasvatatud sõnakuulelikuks, sest peab mitu korda käskima, enne kui teevad!?

Meenus ka üks teine väga hea, õigupoolest lihtsalt suurepärane lugu Aino Pervikult. Eriti fraas tema oma laste kasvamise ajast (võrrelduna siis ühe Soome pere praktikaga): kõik lapsed kuulasid sõna, sest kõik lapsed kuulasid sõna.

Minu lapsed ei kuula alati sõna. See, et mitu korda tuleb öelda, on päris tavaline. Mõnikord kuulatakse sõna demonstratiivse vingumise või enesehaletsuse saatel. Mõnikord ei kuulatagi sõna. Noh, eks lõpuks ikka kuulatakse ka, sest teatud hüved on teatud tegemistest/tegematajätmistest otseses sõltuvuses. Aga vaidlemist ja kauplemist on ikka palju.

Eks see ninatarklemine ole kõrvalt vaadates ju teinekord vahva ka, noh, näiteks Lindgreni raamatutes. Või oma laste puhul tagantjärele.

Aga mitte siis, kui jonn või vaidlus on parasjagu käes.

Olgu siis tegu peaaegu-kolmesega, kes üritab õhtul kõrvulukustava kisa saatel voodist välja loopida oma voodiriideid.

Või kaheksasega, kes kuhjab oma taldrikusse tohutu hunniku pastat (meil on reegel, et ise ette tõstetud toit tuleb ka ära süüa) ja siis, vaevalt poolgi taldrikutäit söönuna, teatab tigedalt, et tema rohkem ei taha ja antagu nüüd magustoitu.

Või üheksasega, kes nõuab rangelt kõigilt, et tema tuppa sisenedes koputataks, kuid ei pea samas tarvilikuks oma ema toas tekitatud kaost enda järel koristada.**

Tore oleks nüüd lõpetada sellise ilusa, meeldejääva ja enda hakkamasaamist vääramatult tõendava lausega. Aga ma ei oska. See kasvatuse värk ongi üks lahtiste otstega lugu.


Aga noh, vähemalt väikevend ise võttis telefonitsi isale päevasündmustest rääkides visiidi kokku sõnadega oli tole.

*Muuseas, konstruktor võibki pärineda sõna otseses mõttes minu lapsepõlvest, kuna olen ka ise sellessamas lasteaias käinud.

**Ah et mida ma ikkagi teen?

Räägin. Räägin. Räägin. (Või ignoreerin ja räägin pärast, näiteks toiduahnitseja puhul.) Ja tunnen end mõnikord saamatuna. Mõnikord võimetuna. Mõnikord kahtlevana.

Labels:

12 Comments:

At August 22, 2009 at 9:13 AM , Blogger ritsik said...

Minu meelest on see ebanormaalne, kui lapsed oma elu nagu viiburi sõjakoolis elaksid. Kohusetundlikkust, hoolivust ja muud vajalikku saab teiste meetoditega ka õpetada, mitte- käsk- sooritus või käsu eiramisel 20 kükki või kartsaminek.
Lihtne see muidugi pole...
Teine äärmus on "Lapsed tähtedelt" või indigo- ja kristall-lapsukeste teema. Ega indigolaps ka kõike ikka teha ei võiks, mis talle parasjagu pähe tuleb. IMHO :P

 
At August 22, 2009 at 9:29 AM , Blogger iibis said...

Nojah, seda minagi, et sõnakuulmine ei ole eesmärk omaette. Ehkki väga mugav vahend, seda ei saa salata!

 
At August 22, 2009 at 10:42 AM , Blogger sille said...

eee, aga MIKS on lasteaias mänguasi, millega mängida ei tohi??? :O
miks seda siis ära pole pandud? see kasvataja tekitas minus küll "nostalgilisi" tundeid enda lapsepõlvest :)

sõnakuulelikud lapsed on toredad küll, aga ma pole oma elus selliseid küll kohanud (vist). vähemalt hetkel ei meenu.

 
At August 22, 2009 at 8:15 PM , Blogger iibis said...

Konstruktorit ei tohtinud ilmselt seetõttu võtta, et oli reedene õhtu, rühma jäänud vaid üks laps ning ruumid olid ilmselt korrastatud.

Aga kõigest hoolimata selgus eilseks hilisõhtuks, et lasteaiast ei naasnud me tühjade kätega, vaid nohu õnnestus ikka ära tuua.

 
At August 23, 2009 at 5:18 PM , Blogger Sehkendaja said...

Kellegi "sõna kuulamine" on väljendina selline kahtlane - eile läks Anton just ühe üheksa-aastase poisiga (kes oli muidu üliviisakas, "hästi kasvatatud" ja tõesti meeldiv laps, nohik ka ei olnud onju) vaidlema. Üheksa-aastane väitis, et emme ikkagi ütleb, mida tohib teha ja mida ei tohi. Tulin poole vaidluse pealt (kuna see läks tuliseks) ja küsisin, et mille üle konkreetselt teil vaidlus käib siis (=mida siis lubada või mitte). Selgus, et vaidlus käiski lihtsalt selle teema üle abstraktselt - emmed ütlevad, mida tohib ja mida ei tohi. Ja ses osas küll olin seda meelt, et pigem peaksid lapsed ise ka ikka mõikama, mida tohib ja mida mitte :)

No ja vanemate sõna kuulamine ongi umbes sama - et kui on põhjust hakata selgitama, et antud käitumisviis nagu laiemalt ühiskonnas ei sobi, siis on tõesti põhjust "kuulata" ja kõrva taha panna. Muus osas aga peaksid lapsed (nagu ka teised inimesed) võimaluse korral ikka kuulama, mis teistel inimestel rääkida on. Nende palveid täita - kui keegi midagi palub.

 
At August 23, 2009 at 6:43 PM , Blogger iibis said...

Mingites küsimustes esinen mina küll stiilis, et praegu-teed-nii-nagu-mina-ütlen-(pärast-räägime). Ja on küsimusi, mille üle lihtsalt ei vaielda. Noh, üldised asjad. Näiteks, et külas kapiuksi lahti ei tee; mänguväljakul küsimata teise asja ei võta; enne koduste ülesannete tegemist arvutisse ei saa, jne. Näited pole ehk kõige olulisemad, lihtsalt tulid hetkel pähe.

Aga samas on ka asju, mida mina mäletan enda lapsepõlvest teistsuguse rõhuga. Et kui mulle öeldi, et laps täiskasvanu jutule vahele ei sega, siis mina ütlen, et teise inimese jutule ei sega vahele. (Või segad vabandusega.)

Ja riietusküsimuses olen vajadusel ka täielik türann ja nõuan froteesokkide ja tossude väljavahetamist, kui seljas on ülikond jne. Selgitan muidugi küll, aga eks see selgitus olegi rohkem väide, et nii lihtsalt ei sobi.

 
At August 24, 2009 at 12:23 PM , Blogger epp said...

Ma olen neis küsimusis muidugi algaja, aga mullegi tundub, et aeg-ajalt on "sest-mina-ütlen-nii"-argument täiesti omal kohal. Noh, kui üldiselt on teada, et lapsevanem ilmaasjata ei lahmi - kui öeldakse, ju siis on mingi põhjus.
Autoriteet ainult tuleb enne vist välja teenida. Ilmselt sellepärast mind veel keegi ei kuulagi :)

 
At August 24, 2009 at 1:55 PM , Blogger Segasumma Saara said...

Ehh, ma olen ilmselt üks mitte eriti eeskujulik sõnakuulelikkuse kasvataja - ehkki mingid indigod pole meie majapidamises ka mitte teps teretulnud. Põikpead ikka vaidlevad minuga aeg-ajalt, ja mina nendega. Ja vahel röögatab juba üsna täis tilkunud kannatusekarikaga emme oma teises toas kraaklevatele ja kriiskavatele järeltulijatele lõukoera häälega: "Vaaaaiiiiittt!!!!" (tähenduses "mina-ütlen-ja-nii-sündigu!"), mispeale asjaosalised kähmlemise mõneks ajaks katkestavad ja ruttu vagurate nägudega voodiveertele istuma kaabivad. Aga neil läheb varsti meelest ära jälle. :( (*nuriseb)

 
At August 24, 2009 at 10:57 PM , Blogger iibis said...

Seda minagi, Epp, et ei saa ju nt liiklustihedal ristmikul hakata kahesega pikalt arutlema, kas autoteele tormamine on mõistlik. Aga tont seda teab, kuidas on lood siis, kui näiteks kaheteistkümnene internetti bikiinipilte riputada tahab. (Ja kas vanemlik autoriteet selles üldse enam aimu saab.)


Minu lõukoera häälele reageeriti täna nõnda, et noorim hakkas lohutamatult ning vanim solvus samuti pisarateni. Ju ei tabanud õiget tooni...

 
At August 25, 2009 at 9:34 AM , Blogger Segasumma Saara said...

Või hetke :). Eks sellega peab kah ettevaatlik olema.

Aga minu kaheteistaastane on parasjagu staadiumis kus ta igasugustele soovitustele - näiteks nagu "ole ometi vakka (ja lase mul tööd teha)!!" või "Mine pese oma jalad ära!" - reageerib "Ole ise!" või "Mine iseg!"-ga. Mitte tigedalt, aga sedasi ninakalt. Muidugi ma ajan silmad punni ja küsin, et mis see nüüd õige olla tahtis... Siis tal hakkab väheke piinlik ja väldib mu pilku... Aga üldiselt, eks selle sõnakuulmisega on kahjuks jah nagu on.

Minu kolmeaastane sibas ka töinates issile kurtma, kui ma talle eile närviliselt käratasin, et mingu köögist ära, sest seal on kitsas ja ta on mulle juba kaks korda valusasti varvastele astunud. Tema igatahes solvus väga - oli ta ju püüdnud kõigest hingest nõudekuivatamistegevuses ja emme tuju üleval hoidmises abiks olla. Mul oli väheke piinlik takkajärele... (ehkki varbad tol röögatuse hetkel olid valusad) :(:).

 
At August 25, 2009 at 9:35 AM , Blogger Segasumma Saara said...

'ise', mitte 'iseg' muidugi :).

 
At August 25, 2009 at 12:24 PM , Blogger epp said...

No minu kolmeaastane reageeris üleeile näiteks vanaema soovitusele tuppa tulles porised ketsid jalast võtta sõnadega: "Unusta ära!"

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home