Finale! Scena grandiosa!

Oo jaa, aeg kulgeb linnutiivul. (Kas pole originaalne mõttekäik?!)

Täna oli viimane päev lapsepuhkust. (Puhkust, ma rõhutan.)

Niisiis, äratus 7.30. Hommiksöök ja -jook. Lõvipoisile meenutada trennikellaaega. Pumpernicklile kotti sandaalid, õueriided ja vahetuspüksid. Lasteaiaparklas on täpselt pool vaba kohta.

Mahutume siiski. (Häda ajab ju teatavasti härjagi kaevu.) Pumpernickli jalgadest on jaks kadunud.

Esimene lasteaiapuder. Rühmas on korraga kuus uut ja kaheksa vana last. Üks pisike heledapäine poiss nutab lakkamatult, tehes pausi umbes iga kümnekonna minuti järel. Siis ta kogub ennast ja kinnitab: magan lõunaune ära ja siis tuleb emme!

Pumpernickel toob endale riiulist täheklotsid (mäletate, A nagu ANKUR, B nagu BANAAN), liiklusmärkide doomino (mäletate?) ja kolm dinosaurust. Ta laob need lauale ja seletab uudistajatele midagi. Võtta teistel esialgu midagi ei luba, siis tuleb üks poiss, kellega tekib vastastikune mõistmine ning talle ulatatakse kõige pisem dinosaurus.

Helistan Lõvipoisile, varsti on aeg trenni minna. Peale mõningaid läbirääkimisi nõustub Pumpernickel natukeseks ilma minuta lasteaeda jääma. Ootamatu vabadushetkega ei oskagi nagu midagi peale hakata. Ostan õhtusele küllaminekule mõeldes kommi. Selgub, et Lõvipoiss pole bussi peale jõudnud. (Ma ju teadsin, et maailm lõpetab pöörlemise, kui mind ei ole!) Viin ta trenni.

Lasteaeda naastes on seltskond õues. Minu pojake külitab igavledes pingil. Mind nähes tahab sülle. Heledapäine nääpsuke poiss nutab ema järele ka kogu õuesoleku aja.

Meil on plaan jääda lõunani. Tuppaminek sujub kenasti. Aitan ka teisi lapsi riidest lahti. Üks piiga sirutab koketselt punases ketsis jalakese ja kurdab, ilusa erriga: kurat, sõlme on läinud!

Kuni eestoas lauda kaetakse, toimub tegevus tagatoas. Pumpernickel tahab mängida autode loendamist ning on solvunud, kui teised tema rittalaotud autosid rallitamiseks võtavad. Kuna minu ja kasvataja sõna jääb peale, poeb ta solvunult laua alla. Kui teised asjad ära panevad ja sööma lähevad, tuleb minu poeg ning loobib karbitäie doomino- (liiklusmärkidega, mäletate?) ja teise täheklotse (mäletate, A nagu ANKUR, B nagu BANAAN?) laiali. Saan kasvatajaproua pika etteheitva pilgu osaliseks. Teised lähevad käsi pesema, meie korjame klotse kokku.

Söögilauas ühinevad ema järele nutva poisiga ka kaks tüdrukut. Üks neist ei söö praktiliselt midagi, istub kasvatajaabi süles ning nutab meeleheitlikult.

Pumpernickel ei ole nõus sööma magustoitu pesemata supilusikaga.

Koju jõudes algab jonn, mis väärib oma nime.

Ma ei taha lasteaeda!

Panen toidu pliidile sooja. Peale minu revisjoni läbinud käekotisisu kokkukorjamist põrandalt jonn siiski vaibub. Üritan lasteaiapoissi magama panna. Viimane vaev on asjatu.

Peale lõunasööki panen õunakoogi ahju ja lähen muru niitma. Ilusat ilma ei saa ju kasutamata jätta!

Pesakond vaatab filmi (Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses) ning muruniitmise ajal tuleb mul käia nelja (!) tüli lahendamas. Olen tige nagu herilane. Noh, täpselt see tunne, et üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksi rabama! Kook läheb ühest servast natuke kõrbema.

Natuke enne kella viit asume teele. Mingi ime läbi on kaks kolmandikku lastest isegi viisakalt riidesse saanud, ka Lõvipoiss paneb palumise peale vähemalt puhta särgi selga.

Sõidan teed, mida mööda olen kaassõitjana ikka hea hulga kordi sõitnud. Helistan veel täpsemaks juhatuseks üle ning sõidan enda arvates täpset õpetust mööda... kuni jõuame Mudanikku. Sõna otses mõttes. (Mis imepärased kohanimed ikka olemas on!- seda polekski ju teada saanud, kui õigest ristist ära oleks pööranud!)

Aga me jõudsime pärale, ja eranditult kõigil oli väga lõbus. Pumpernickel pidas end üleval mustermudilasena (peaaegu). Kõrreke mängis nii väiksemate lastega kui ka poistega (7/9 laste koguarvust). Lõvipoiss oli muidugi täiesti omas elemendis. Lõpuks meenutasime ka oma lapsepõlve mänge (värv, kapsas, haned-luiged, tulge koju!) ning vähe sellest, ka mängisime. Minu õunakook söödi kah pisukesest kõrbemisest hoolimata jäägitult ära.

Koju jõudes läksid poisid kohe magama, isegi Pumpernickel rahuldus vaid ühe unejutuga. Õhtu helgest meeleolust kantuna teatas ta voodist koguni, et tahab homme jälle lasteaeda minna.

Eks me näe.

Homsest lähen tööle.