... just another brick in the wall...

...või kuidas sel mu lapsepõlve lemmikbändil need sõnad kõlasidki. Täiesti nõus! Lugesin eile kolleegi blogi - jällegi täiesti nõus! Ja näidake mulle üldse midagi, millega ma nõus ei oleks!

Esmaspäev. Lõvipoisi piraadipidu. Võib vist juba traditsiooniliseks lugeda. (Jääme huviga ootama aastat, mil viieteistkümnele mehele lisandub pudel rummi.)

Teisipäev. Hommik. Pesamuna lasteaeda, suurematele lilled. Ise aktusele, mille poole pealt helistada koju, et Lõvipoiss õigel ajal kodust välja saaks. (Kõrreke avastas hommikul, et tema tukk on kooliminekuks liiga pikk ja läks veel enne avalööki juuksurisse.) Minu kahtlused, et maailm lõpetab pöörlemise koos minu töölenaasmisega, osutusid õigeks. Lõvipoiss läks kooli ning unustas maha koolikoti. Hiljem sain voltida lausa lugematul hulgal ümbrispabereid.* (Hea, et mul kolmikuid pole!)

Kolmapäev. Pidanuks mööduma sulnis töökavade koostamise meeleolus. Tegelikkuses pesin pesu. Tegin süüa. Koristasin. Mõningatele tööfailidele panin koguni pealkirjad.

Neljapäev. Töö. Trenn. Söök. Lapse trenn. Ostsin endale ilusa punasekirju salli. Õhtul suutsin unega võideldes vaadata õppeotstarbel kasutusele tulevat filmi.

Reede. Töö. Kodune lõuna koos suuremate lastega.

Kõrrekese tabav sõnavõtt: imelik on süüa ilma Pumpernicklita. Punane kott** viitab samuti muutustele meie elus.


Lapsed hambaarsti juurde. Kõrreke edasi muusikakooli. Lasteaeda. Pumpernickel tundub seal päris rõõmus ja tahab veel kiikuda ja lompe mööda kõndida. Koju. 18.35 kõne Kõrrekeselt bussipeatusest. (-Emme, järgmine buss tuleb 19.30.) Uuesti muusikakooli juurde.

Mida te täna tunnis tegite? Kas sa midagi kodus harjutama kah pead?

Kõrreke, kes on vahetanud oma puidust pilli hõbedase vastu: Jah. Kodus peab harjutama pilli kokkupanemist.

Kuhi tööd ootamas.

Hunnik pesu diivaniserval. (Milline õnn on mõelda, et tänu mittetriikimisrežiimile üleminekule kõigest sorteerimist ning mitte triikimist vajav.)

Aed täis õunu ja niitmist vajavat muru.

Silmis uni.

(Aga noh, tegelikult oli kõik tore!)

*See tuli jutuks ka Kõrrekese muusikaõpetajaga. Minu mõtteavalduse peale, et lapsed peaksid sündima selise intervalliga, et eelmine oskaks juba ise õpikule paberit ümber voltida, ütles tema kogenumana, et tema pani neid oma poisile neid põhikooli lõpuni (et kooli ees piinlik poleks). Tütrega olevat siiski lootust.

**Tõepoolest, tööl käiv ema vilistab daamikäekotile ning on otsinud välja vana, auväärselt mahuka isendi. Trepialusesse panipaika rettu saadetult tuli ta esmalt sõna otseses mõttes ämblikuvõrgust puhastada. Kotist tulid välja paar pastapliiatsit, poolik pudel rasedusaegset meelislõhna ning mõni münt. (Ava nagu jõulukinki!)

PEE-ESS! Käesoleva postitusega palun lugeda end vastutervitatuks kõigil, kes meid esimesel koolipäeval sõnumi või E-kaardiga meeles pidasid. Võib olla saate jõuluvaheajal vastused, aga kindlalt ei julge lubada.