Olla küll... aga kes? Sildistamine ja sisekaemus

Paar päeva tagasi, kui olin ametis ühe Kadunud Vidina otsimisega, tuli abivalmidusest pakatav Lõvipoiss ning pakkus: aga äkki viis tuul minema?

Nii et kui eelmainitud härrasmees minult küsis, kas ta pole just nagu Harry Potter, vastasin ma talle, et rohkem sarnaneb ta Joosep Tootsile. Noh kapsaraud ja rotid meenusid justkui iseenesest. Ja see polnud muidugi ainus ühendav lüli. Isegi mitte sarnasus koolikoti sisus pole siinkohal määrav (kuigi see on - kutsikas välja jätta - kah üsna sama). Krutskeid ja energiat voolab meilgi ojadena, nii et ehk pole ka mõisavalitsejaks õppimine päriselt mitte võimatu.



Kelle moodi mina olen? huvitus asjast Kõrreke.

Vastus tuli pea automaatselt: Luna Lovegood.
Hajameelne. Kontseptualist. Väga eriline.

Tulevik täis kortssarveliste snorkakide uurimist tundub täiesti usutav.


Aga Pumpernickel?

Sellele, et mu pesmuna sarnaneb Lärmisepa tänava Lottale, juhtis esmalt tähelepanu Anneli. (Sellisest pisiasjast nagu sugu ei lase me ju ennast siinkohal häirida.) Sama kangekaelne, iseteadlik ja vastupandmatu.

Pärast laste sildistamist sattusin aga paratamatult eneseanalüüsi karmi meelevalda. Kui ma peaksin kirjutma näiteks kirjandi (või blogipostituse) Lemmikangelasest kirjanduses, ei suudaks ilmselt valida Linka Perflingeri ja Elizabeth Benneti vahel. Samastada oma praegust olukorda eriti ei suuda, ning seda mitte ainult seetõttu, et Iibisepesa ümber ei tungle austajaid alates Hermux Tantamoqist ja lõpetades Fitzwilliam Darcyga. Tegelikult ma muidugi loodan, et ka Molly Weaslyni (mitte, et ta mulle ei meeldiks) pole asjad veel päriselt jõudnud...

Visuaalne pesakond pärit siit, siit ja siit.