Kõik algas mandariinidest

Lõpetame õhtusöögi mandariinidega. Mõnusad pisikesed. Väga head on. Lõvipoiss ütleb, et tema sööb ära kaheksa mandariini (ja sööb ka).

Meenutan, et kunagi ammu, kui Kõrreke oli päris pisikene, sai ta kiiresti mandariinikoorimise selgeks ning ei lõpetanud enne, kui suur kausitäis oli ära kooritud.

Ülejäänud pere pidi siis muudkui sööma.

Jah, mina ka sõin pallu mandalliine, meenub kohe Väikevennale.

Ei, sind siis veel ei olnud.

Kus mina siis olin? küsib Väikevend.

Sind ei olnud siis veel olemas.

Kas ma olin emme kõhus?

Ei, venna oli siis emme kõhus.

Väikevend mõtleb.

Mina olin olemas ja venna oli oopis emme kõhus! taipab ta peale mõningast mõtlemist.

Kõrreke selgitab: Kõik me oleme emme kõhus olnud. Kõigepealt mina, siis Lõvipoiss ja siis sina.

Väikevend mõtleb järele: kas issi ka?

Kõrreke: Ei, issi oli vanaema kõhus.

Proovin resümeerida: Jah, igaüks on kunagi oma ema kõhus olnud. Isegi issi.

(Ning lisan tahtmatult: Mitte et see nüüd eriti usutavalt kõlaks.)

*
Õhtul enne magamaminekut, küsib Väikevend üle: Emme, mina olen sinu pojakene?

Jah.

Nüüd on kindlus käes.

Mina olen sinu pojakene. Mina olen väga ilus! Mul on nii ilus pluus!