iibise pesast

Wednesday, December 2, 2009

Tõlgendamisest. Ning kasvatuslikust algoritmist

Kui märkad,et su lapsel, kes on kooli minemas - ning võtnud seejuures veel korraks telefoni otsimiseks saapad jalast ära - et sellel lapsel on jalas kaks silmanähtavalt erinevat sokki, siis võib teha umbes sada erinevat järeldust.

Et su laps on kontseptualist ning ei lase end vormilistest (ega värvilistest) asjadest häirida.

Et su laps on hooletu.

Et su laps armastab puhtust ning tõmbab jalga pigem puhtad ja erinevad kui sarnased ja eilsed sokid.

Et su laps on kuhjanud tubli nädalajagu sokke voodi alla ning tal polegi kusagilt muud võtta.

Et su lapsel on hooletu ema.

Ja nii edasi veel umbes 95 varianti (mis alati teineteist ei välista.)

Tegelikkuses lased mustade sokkide kuhja omaenda valvsa pilgu all mustapesukasti viia - vaatad kella - paned veel pesumasina tööle - ning igaks juhuks õhtul veel ka toidupoes lindile kolmese sokipaki.

*
Aga mida teha siis, kui su laps unustab. Noh näiteks unustab minna peale huvikooli hambaarsti juurde, mis tähendab, et sul jääb endal ära mitme päeva eest hoolega ajakavva sobitatud trenniskäik. Sest sa ju võtad autovõtmed ja viid lapse ikkagi kohale - õnneks autoga veel jõudis. Millalgi peaks ju siis lapele ütlema: nüüd võtad telefoni, helistad hambaarstile ja selgitad, miks sa ei tule. Seejärel lepid kokku uue aja.

Millalgi peaks ju, kui näiteks laps teatab sulle hommikul ärevalt, et tal läheb täna koolis PVA-liimi vaja, ütlema, et mis parata, täna oled ilma. Ning mitte läbi keeruka valemi selle liimi talle ikkagi kohale toimetama.

Mul oli täna vaba päev, muuseas.

Aga ma ei tea, millal saabub see millalgi.

Labels:

11 Comments:

At December 3, 2009 at 7:27 AM , Blogger KR said...

seda PVA juhtumit kommenteerides. On olemas õpetajaid, kes panevad nn töövahendite puudumise eest 2-e.
Nii et lisaks saad veel süütunde, et rikkusid lapse veerandi hinde ära..:(

Mõni inimene vist ongi ja jääbki udupeaks, hajameelseks ja unustajaks. Ja see on armas (kuigi tülikas), aga enamik neist kasvavad suureks:)

 
At December 3, 2009 at 8:03 AM , Blogger Sehkendaja said...

Jah, ega muud vist polegi, kui leppida, et laps on selline ja ikka armastavat ema edasi mängida. Ja tuua PVA. Ja sõidutada hambaarstile. See jääb lastele lõpuks meelde (et vaatamata nende udupäisusele oli ema siiski nii hoolitsev, et suuremad jamad sai tema abil kaelast ära). Kui väga kasvatama hakata, jääb pigem meelde, kuidas ema ei suutnud mõista, et "ma olen lihtsalt selline" :)

Mõni õhtu katsun Antonit korrale kutsuda ja mitte miski ei mõju. Üks huilgamine, teiste kiusamine, kraaksumine, kõõlumine, hüppamine ja müramine käib. Lõpuks küsin, et "miks sa seda teed?" ja kui asi on tõesti juba tunde kestnud ja Anton ise ka väsinud või solvunud korralekutsumisest, vastab: "Ma ei tea, miks ma seda teen" või "Ma ju ütlesin sulle, et ma ise ka ei tea, miks ma seda teen." Esimene kord kohe kutsusin ta enda juurde ja lohutasin, hiljem olen öelnud, et sellegipoolest on tema enda võimuses seda muuta - mitte minu võimuses:)

Ja meelde jääb ikka see, kuidas emmele ei meeldinud kisamine-karjumine ja kuidas ta ei mõistnud, et laps, vaeseke, ei saa sinna ise midagi parata.... :)

 
At December 3, 2009 at 10:47 AM , Anonymous Paula said...

Hea Iibis!
Mina esindan seekord eelkõnelejatele vastupidist leeri. See hetk, mil sa ütled, et see on sinu (lapse) vastutus ja kohustus oma asju meeles pidad on täpselt siis kui sa nii ütled. Ema saab aidata, aga ei või võtta laste eest vastutust. Kui liime ie tulnud õigel ajal meelde, siis ongi liimita ja saab aru, et võimalik kaks on tema tegematajätmine, mitte ema vastutus ja tegematajätmine. Me saame aidata lastel asju meeles pidada, aidates teha nimekirju, mille järgi asju kontrollida või aidates panna õigeks kellaks meeldetuletuse lapse mobiili, aga me ei tohi võtta ära vastutust tegude või tegematuse tagajärgede eest. Ilma vigadeta ei õpi. Muidu jäävadki lapsed elama teadmisega, et ema või keegi teine peab nende jamasid klaarima ja nemad ei vastuta millegi eest. Kui sokid ei lähe mustapesukasti, siis käiakse erivärvilistega või ollakse üks hetk ilma ja kui teised naeravd, siis ehk jääb meelde. Meil muide jäi.
Tervitustega
Paula
PS Ilmselt on mul ülitundlikkus vastutusvõimetute suhtes :) ja mei taha enda lastest süüdimatuid kasvatada

 
At December 3, 2009 at 1:22 PM , Blogger Emmeliina said...

seepole nüüd küll päris see, aga abiks ikka. Nägin müügil uudistoodet. Sokinäpitsad vist vidina nimi. Vidin ise nagu plastmasssist pesulõks. Saab panna kaks sokki kokku, masinasse, kuivama ja kappi. Säästaks närve ja aega, sest need musta värvi sokid on ju kõik musta värvi :D

 
At December 3, 2009 at 5:18 PM , Anonymous Anonymous said...

Sokihäda vastu aitab ikka 10-20-paarine seeria, mis ühel hetkel lihtsalt minema tuleb heita ja uus asemele võtta.
Kuid Iibise murele see vist lohutust ei too.

AE

 
At December 3, 2009 at 10:03 PM , Blogger iibis said...

Mina kahestunud isiksusena toetan teoorias Paulat ja praktiliselt ajan vist asju sehkendajalikult. Andes endale iga kord sõna, et see on viimane kord.

Õppevahendite puudumise eest ei tohi ühegi hindamisjuhendi järgi negatiivset hinnet panna, äärmisel juhul "m" ehk "mitteesitatud" ning seda on võimalik 10 päeva jooksul vastata. Antud juhul oleks meisterdus päädinud ehk pinginaabrilt liimi laenamisega, sest vähemalt munakarp oli tal olemas.

Ausõna, edaspidi enam sellisel puhul liimi ei osta! (Ehk on kirjapandud lubadusel suurem kaal.)

 
At December 4, 2009 at 7:06 AM , Blogger Sehkendaja said...

Jah, ma ka teoorias pooldan tegelikult Paula seisukohti (on kohti, kust ei tohiks ehk edasi minna). Aga teades oma ümbruskonnas mitmeid tõeliselt udupäiseid inimesi, siis tean ka, et selliseid asju kasvatusega ümber ei tee (mingi piirini, onju). Ise olin lapsena väga korralik ja püüdlik, aga ikka juhtus, et loodusõpetuse töövihik või kehalise riided ununesid koju - ja mäletan siiani ühte korda vähemasti, kui ema mulle need joonistamisetundi järele tõi.

Ja see on ju tegelikult väärt mäletus ühe ema jaoks (kui ta seda teaks, et ma seda mäletan muidugi).

Lisaks mäletan, et õde tuli ka sageli paar tundi enne kooli või siis väga viimasel hetkel välja teadetega asjadest, mis tegelikult koolis teha tuleb - mõni asi tööõpetuses või mõni kirjand. Siis ka ema kargas appi ja mina olin hirmus löödud ebaõigluse pärast - mina tegin kõik asjad ikka õigel ajal ja ise. Õest on aga kasvanud väga vastutustundlik inimene, ei pea keegi teda poputama ega tema eest asju ära tegema. Kuigi unustamise vastu ei saa ta sageli ka praegusel ajal....

Ja mul on üks tuttav, kes tuleb kohtumistele näiteks rõõmsalt pool tundi või kolmveerand tundi hiljem - podisen juba kurjalt ja vihaselt oodates. Kui siis kohale jõuab, on selline rõõm ise, et ei oska nagu vihastada ega midagi. (Samas on need hilinejad üsna sageli muidugi ise väga kurjad, kui keegi teine nende aega sedasi hilinedes "raiskab").

 
At December 4, 2009 at 9:03 AM , Blogger Elsa said...

Mina toetan ka kõiki arvamusi ;)
Kuna ma ise olen seniajani kohati paras tuulepea (aga vastutusrikas töö ja elu üksikemana sunnib end pidevalt pingutama parema homse nimerl).
Õnneks on mu lapsed suhteliselt kohusetundlikud. Aga eks ikka ununeb vahel midagi, viimastel kordadel näiteks kehalise kasvatuse riided ja meisterdatud lumehelbed. Riietele ruttasin kohe pea kooliväravast koju järgi (kuigi esimene tund), aga lumehelbed kui mittekohustuslik asi jäid paremat meelespidamist ootama.
Eks ma käitun selektiivselt. Tegelikult on tore last rõõmustada, oleme ju ikkagi pere ja tiim! Aga sõnad loen ka iga kord peale ja ei jäta väljendamata, et ega see ootamatu käik mulle üleliia ei meeldi. Samas on ju tore, kui hädas minu poole pöördutakse? Nüüd ja edaspidi :)

 
At December 4, 2009 at 9:26 AM , Blogger ritsik said...

Mina ei saa midagi kooli järele tuua, sest ma olen tööl ja mul pole autot :D
Mitte et see situatsioon muutuda ei võiks...
Aga ma olen pannud tähele tõsiasja, et esimese lapse puhul püüdsin kõike hästi õigesti ja hästi teha alates konkreetsest lõunaune kellaajast kuni õhtul valmispakitud koolikotini, siis teise lapse puhul vaatan juba paljus läbi sõrmede ja kolmas kasvab üldse nii, nagu heaks arvab...

 
At December 4, 2009 at 10:03 AM , Anonymous Paula said...

Nojah!
Ega ma tegelikult ei ole nii karm. Ma katsun vahet teha, kas on õnnetu juhus, kus on tarvis vanemlikku abi või retsidiivne lohakus.
Kui on sada korda öeldud, et mustad sokid käivad mustapesukastis, mitte voodi all, siis hetkel kui sokid otsa said, mul küll kahju ei olnud.

 
At December 4, 2009 at 3:56 PM , Blogger iibis said...

Tegelikult on muidugi ka oma osa mõjuvas dramaatikas, mis meie kodus alati kasutusse võetakse. Peaksin sellega lõpuks harjunud olema.

Samas ma mäletan oma lapsepõlvest, et pigem sain koolis õpetaja poolt lohakaks tembeldatud kui kuulasin ema õiendamist. Viimast ma õigupoolest lihtsalt ei talunud, nii et olingi siis selline lohakas.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home