Juhtub

Paar nädalat tagasi Väikevennale lasteaeda järele minnes avanes vaatepilt, mis võinuks pärineda mõnest õudusfilmi kaadrist. Väikevend istus nuttes lasteaiaõpetaja süles, seljas verest läbiimbunud särk (nagu sellistel puhkudel ikka, oli tegu loomulikult valge särgiga) ja nuuksus kaeblikult. Peas oli õmblemist vajav haav.

Kuidas see juhtus? Väikevend mängis palli. Partneriks seesama lasteiaõpetaja.... Poiss püüdis palli ja kukkus vastu radiaatorit.

Õmblus sai tehtud - Väikevend näitas seejuures üles märkimisväärset vaprust.

Loomulikult on see elustanud perefolkloori kõigist fotodel ja mälestustes talletatud traumadest.

Kõrrekese jalast. (Batuudi ohver.) Rohkem kui oma sidemes alajäset uurib piiga oma riietust: huvitav, ma nagu ei mäletagi seda kleiti... Igaljuhul on tollesuvisesest Haapsalus-käigust meeles just Kõrrekese kärutamine.




Otse loomulikult siiamaani pidevalt Väikevennale moraalilugemiseks kõlbav lugu Lõvipoisi käest.

Kuidas Lõvipoiss lasi pimedas pea ees käsipuult alla, kukkus ja pääses ilmselt hullemast tänu kõrvapidi treppitakerdumisele. Mütsud, mida mina oma toast tõeliselt väikest Väikevenda toites kuulda sain, olid väga hirmsad.

Lõvipoiss kogus end kiiresti. Kõrv sai plaasterdatud, aga kuskilt mujalt ei valutanud midagi.

Kui paari päeva pärast selgus, et tal on raske minna narivoodi teisele korrusele ja üle pea tõmmatavaid riideid ei saa samuti selga, selgus, et käeluu oli siiski katki.

Ja kuna tema uhkus ei lubanud lasteaias riietumisel abi paluda, oli ta ema ja väikevennaga kodus kõik need kipsis-käe-nädalad. Asjaosaliste ühiseks rahuloluks, nagu pildiltki näha.



Õpetlikku lugu võivad aga peategelase käest siiani kuulda kõik soovijad.