iibise pesast

Thursday, February 5, 2009

Lubamatu muretus

Mis on linnukesel muret, küsiti kenasti.

Kunagi, ehk nii seitse-kaheksa aastat tagasi oli ühel magusatootjal kampaania: täidame su salasoovi! Ja eeldatatavalt olid need siis stiilis: olen eluaeg unistanud modellitööst, kuid pole seda kunagi proovinud. Mille peale mõni õnnelik neiuke löödi kõigiti lille, tehti pilte ja pandi ajakirja reklaamipinda ehtima. Mul oli tol ajal küll salasoov. Nimelt oli meie eelmine kass Loori peale Kõrrekese sündimist hakanud usinalt oma territooriumi märgistama. Ja tubase kassina oli tema territoorium teadagi kus. Minu suur soov oli, et kass ei pissiks enam toanurka. Kes teab, võib olla olekski pidanud soovi kirja panema ja kommivabrikule lähetma? Ehk olekski soov täitunud, ning kassi piltki ajakirja pandud?!

Aga mured praegu?

Ma ei teagi nüüd, mille üle ma nüüd muretsema pean. Juhiloa sain üleeile. Nii et üks suur kivi on küll kandamist maas. Aga tundub, et mu ema võttis selle kohe kärmelt enda kanda, sest tema muretseb nüüd minu pärast jälle rohkem... Tema tundus küll mu õnnestunud sõidueksami järel tõesti väga murelikuna.

Kehakaal? Noh, näidake mulle naisterahvast, kes ei leiaks, et ta ei võiks viis kilo vähem kaaluda? Ehk olengi ses suhtes lubamatult muretu, otse kerglane?! Kuigi, viimane sõna oleks ehk tõesti sobilikum kasutada peale viit mahavõetud kilo...

Eksistentsiaalsed mured? Kui lugesin kusagilt, et viimasel ajal kasutavad potentsiaalsed tööandjadki taustauuringuteks Orkutit, siis minuga on lood kehvad. Olen vist viimane eestlane, kellel seda ette näidata pole. Nii et nõnda võibki ehk mõnele personalispetsialistile tunduda, et minunimelist isikut ei eksisteerigi. Sarnaselt peaministrile pole minulgi ehk võimalik väita, et ma tulnukas pole. Taas lubamatu muretus?

Niisiis, kuna mul pole ette näidata ühtegi ausat muret, ei oska kaelasadanud meemipalli edasi loopida.

(Või peaksin vähemalt selle nimel, et julgeksin ka homme inimestele silma vaadata, siiski tunnistama, et muretsen Eesti majanduse pärast?)

Labels:

2 Comments:

At February 6, 2009 at 5:23 AM , Blogger Segasumma Saara said...

Näe, üks mure siiski leidus ;). (See Eesti majandus.)

Ma muretseks selle pärast ka, aga ei julge sellist hädaohtlikku mõtet isegi pähe piiluma lubada mitte. Seal on nii palju, mille üle muretseda, et kui see kuhi pähe kukub, siis vist kohe tükk aega ei tõuse enam.

 
At February 6, 2009 at 7:55 AM , Blogger Sehkendaja said...

On olemas inimesi, kellel ei ole orkutit, facebooki (no lausa suurem enamus mu tõelistest sõpradest), bloogi ega - jah, see tuttav on meil ühine - ka mobiiltelefoni. Sinul on vähemasti need kaks viimast, mistõttu klassifitseerud küll mittetulnukana:)

Kehakaalu suhtes - parandaksin. Mina tean inimesi, kes tahaks niisama kilo-paar maha võtta või konkreetset jalga trimmida vms, aga 5 kilo poleks enam kuidagi mõeldav, siis ei jääks inimesest midagi järgi. Aga jah, ise ma nende sekka ei kuulu - ikka muretsen. Ja pole isegi kerglane. No ka mitte raskejalgne muidugi.

Sinu emast saan ma väga hästi aru - see ju puht kõrgtehnoloogia, autojuhtimise värk. Õnneks on Viljandi, Tartu, Pärnu, Haapsalu (jt väikelinnad) enamjaolt päheõpitavad, kujuneb mingi rutiin sõitmises. Igatahes tervisi emale!

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home