iibise pesast

Monday, February 2, 2009

Mis värvi on esmaspäev?

Tänane varahommik algas väga tigeda Kõrrekesega. Kes oli tige terve maailma, eriti aga oma ema peale, kes eile õhtul sauna ees vedelenud rõivahunniku oli pesumasinasse pannud. Mingil teistele mõistetamatul põhjusel olid need ja ainult need riided ainsad kooliminekukõlbulikud ihukatted.

No tõesti, mida sa ikka loodad päevast, kuhu kohe hommikuks on vääritimõistmist välistavalt kirjutatud: HAMBAARST. Ja oleks siis veel minu enda hambaarst, kes on ilus ja lahke ja tore. Ei, muidugi saan ma igati aru, et just sellised inimesed peavadki oma geenid põlistama. Aga igal juhul olin ma ka täiesti isekalt mõnevõrra kurb, kui kuulsin, et minu hambaarst on jäänud sünnituspuhkusele... mis muidugi ei tähendaks et ma talle tegelikult kõigiti õnne ei sooviks... *

Oma lapsepõlvest mäletan ma mitut kurja hambaarsti. Ühte linnapolikliinikus ja teist koolis. Kooli oma oli pisike, punapäine ja tedretähtne. Ja väga tige. Nii et mingist ajast alates ma lihtsalt keeldusin suud lahti tegemast ja lõpuks ta jättis mu ka rahule. (Teil ei maksa kangekaelsuses minuga praegugi võistelda, ja lapsena olin ma veel kangekaelsem.)

Ei, tänane tohter polnud iseenesest tige ega hirmuäratav. Suu tegin ka kenasti lahti. Mulle tundus algul, et hambaarst pöördub tõe leidmiseks mingite kummaliste, kusagil paremast õlast kõrgemal asetsevate kõrgemate jõudude poole. Aga pärast selgus, et tegemist oli kaameraga. Vot nii peenelt käivad asjad tänapäeval! Arve oli 890 krooni. Peale oma hammaste digitaalset demonstratsiooni hambaarsti poolt, kes näis murelik kui mormooni misjonär, panin kohusetundlikult märtsiks kirja ka uue aja.

*
Täna oli peale poolenädalast pausi taas võimalik ujuma minna. Pesamuna oli nagunii Mamma juures ning koolist naasjad sai kah sujuvalt sinna suunatud. Kõige väiksema murena tundus mulle trikoo, mis eelmisel neljapäeval ujulasse ununenud. Tegemist oli iidvana, juba parandatudki rõivatükiga, mis mind lugematu hulga aastaid ausalt oli teeninud. Ujula unustatud asjade kast oli küll trikoosid täis, kuid minu oma seal polnud. Isegi kusagil Aura salapärastes sügavustes käidi küsimas -- aga mida pole, seda pole.

Mis siis ikka. Uue trikoo leidmine ei ole lihtne kunst. Üldiselt tuvastasin trikoonduses kaks äärmust. Spordipoe omad on mõeldud väga trimmis kehadele, pesupoodide omad on aga täis polstreid ja voodreid. Ausalt öeldes mina küll ei saa aru, miks on ujumiseks mõeldud trikool võimas pušš-appiv kiht. Rinnuliujumine omab püsivamat mõju. Ja vattide vahel on seda ju ebamugav teha. Sellist trikood, mis oli nagu minu vana, ei olnudki. Lõpuks jäi valik pidama ühele mittepolsterdatud isendile pesuosakonnas, võib olla ka seetõttu, et ei viitsinud enam spordipoodi tagasi minna (seal oli kah täpselt üks, mis sobis!). Aga üldiselt on trikoo-ostmine talvel võrdlemisi tülikas ja aeganõudev tegevus.

Ujuma ma täna ei jõudnudki.

*
Õhtul selgus muidugi, et Lõvipoisil oli kooliks õppimata. Inimeseõpetus ja kirjatehnika. Ja, tore-tore, tööõpetuseks oli tarvis väikest jogurtitopsi ja paela. Ma ei osta tavaliselt üldse jogurtit väikestes topsides! Siis meenus õnneks roheline kilekott ning asjaolu, et paar nädalat tagasi, kõhuviiruse aegu, sai tõesti vist mõned pudingud ostetud. Sellised õhtused (ema)rõõmud siis.

---
*Kui see juhtus mõned aastad tagasi esimest korda, teatas mu kolleeg mulle, et tema eluaegne juuksur näiteks suri ära -- ja see on juba tõesti tõsisem juhtum. Sest ilus, lahke ning tore hambaarst naaseb ju loodetavasti paari-kolme aasta pärast...

Labels:

6 Comments:

At February 3, 2009 at 8:05 AM , Blogger Sehkendaja said...

1. Mina tegin suu lahti, aga sain alati pahandada, et keelt liigutasin. Keelt aga liigutasin sellepärast, et püüdsin seda meeleheitlikult paigal hoida, kuna enne mind tema toolis istuv PM sai kogu aeg keele liigutamise eest pahandada.

2. Siis tuleb muidugi eraviisiliselt küsida, et kus on selline peen hambaarstivarustus ja üldse... mina käisin viimati hambaarstil 2005, ja siis ka hammast välja tõmbamas.

3. Kas Auras ei müüda trikoosid? VÕi on need ka äkki liiga standardsed (võib juhtuda küll)?

 
At February 3, 2009 at 9:03 AM , Blogger ritsik said...

Loe ja imesta-kaamera hambaarstitoolis? Et võimalikke kohtussekaebamisi vältida?
Jogurtitopsi otsimine kell 22 õhtul on suht tavapärane tegevus, raskem juhus on, kui samal kellaajal teatatakse puuduvast abijoontega vihikust või korvitäiest kastanimunadest :D

 
At February 3, 2009 at 2:31 PM , Blogger iibis said...

Mulle tehti suusõnal märkus, et mormoonid ei olevat murelikud. Aga ausõna, mina nägin laupäeval väga murelikku külmetavat mormooni Tartu raeplatsil. Ta oli Californiast ja tal oli tõesti väga külm, -16°C pole naljaasi kui sulle ka taevased jõud hingesooja annavad!

*
Peenelt varustatud hambaarstid resideerivad Tukla uulitsal.

*
Auras olid müügil trikood suruses 42 ja 36. Üks ei sobi õnneks ning teine kahjuks...

 
At February 3, 2009 at 9:04 PM , Blogger :) said...

Pisut väiksemana, kui veel hambaarsti juures käisin (see juhtus vist viimati, ee... 3 aastat tagasi?), tegin mina küll suu ilusasti lahti, aga kohe, kui kenad hambaarstid enda käed mu suhu panid, sulgesin ma nii lõuad kui ka teravad hambad väga tugevalt... Mnjah. :D

 
At February 3, 2009 at 9:24 PM , Blogger iibis said...

Oh, paneb ikka imestama, et mõni inimene nii elukardetava ameti valib. (Või nagu need imelinnukesedki krokodillide lõugade vahel raasukesi noppimas...)

 
At February 4, 2009 at 8:27 AM , Blogger Sehkendaja said...

Oh issand, nii tuttav teema täna lehes: http://www.postimees.ee/?id=77811

Kas tõesti koolides veel oma hambaarstid????

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home