Olla poegade emaks. Või ka: mammutiküttide kasvatamisest

Olin just lahkumas pangaautomaadi juurest kõigi oma kolme lapsega kui mind takistas ehk nii viiene poiss. Nihverdades ennast korduvalt Pumpernickli tõlla ette nõnda, et vankrit oli võimatu lükata. Otsisin pilguga ema. Natuke eemal ta seisiski. Üks päris pisike pojake süles, teine (või siis kolmas, kui Nihverdist kah lugeda) käekõrval. Pilgus oli väsimus. Ei hakanud midagi emale ütlema. Naeratasin Nihverdisele - see oli tema jaoks ootamatu -- tegin järsu pöörde vaskule ning saimegi minna.

Et kas siis ema midagi ei märganud? Tõenäoliselt vist mitte. Ja kui ma oleksin lastetu või näiteks kasvõi kolme malbe piiga ema, oleksin olnud väga nördinud. Aga jah, ka Iibisepesas kasvab ühe tütrerosina kõrval kaks testosterooniga õnnistatud inimesehakatist.

Ma ei ole loomulikult sedavõrd stereotüüpide küüsis, et eitaksin võimalust, et kusagil kodus kasvab näiteks noorhärra, keda häirib lärm, kuna see segab ta raamatulugemist, maalimist ning mõtiskelu. Või mõni plikatirts, kes nuiab isalt korvirõngast, kus siis naabrilastega kogu suve palli loopida. Miks mitte. Ehkki: kui ma räägin naabrilastest, visualiseeruvad minul küll ikkagi naabriPOISID.

Lärmisepa tänava laste hüüdnimed on minu arvates ülisobivalt Suurmürts (Joonas), Väikemürts (Mia-Maria) ja Pisikisa (Lota). Meiegi perre passiksid samad nimed, ehkki laste sood ja vanusejärjekord pole täpselt samad. Kui kusagil on mõni kõvem kärgatus, hüüad automaatselt Lõvipoissi. (Kas mitte ka Lärmisepa tänaval ei tekinud kahtlusi, et majas ees aset leitnud autoavarii pidi olema tekitanud lärmi arvesse võttes Joonas?)

Minu arvates ei ole suurt vahet (või vähemalt ei olnud Kõrrekese ning Lõvipoisi puhul) soo mõttes ehk nii nelja-viie eluaastani. Mõlemad mängsid nii nukkude kui autodega, enamasti tehti seda nagunii üheskoos. Aga mingist east alates lõpetas tüdruk siiski teatud liiki rumaluste tegemise. Just selliste, millega käib kaasas nügimine, trügimine ja kõva kisa. Ja järjest enam tekkis selliseid vaikseid tegemisi: lugeda, meisterdada pabernukule riideid, joonistada, mängida väikenukkudega. Eriti ilmsed on vahed külaliste tulles. Kõrrekese sõbrannadega minnakse vaikselt oma tuppa, mängitakse omaette, tehakse omal algatusel kodused tööd. Kui majas on poisse, on võimatu seda mitte kuulda.

Piisab tegelikult ka vaid Lõvipoisist, Pumpernicklist ning pallist. Tavalise, kõva palli ma paningi ära (ega ma ise kah enam õigupoolest mäleta, kuhu siis), aga hiljaaegu leiti üles rannapall. Kuna potentsiaalsed kahjustused ei ole ehk kuigi suured, ei hakanud väärt leidu kofiskeerima. Aga ma ei saa just öelda, et suudan jääda rahulikuks ja sõbralikuks, kui taustaks on kostunud näiteks kaks tundi lakkamatuid pallipõntsatusi. Kui mitte muud, siis see väsitab. (Loomulikult kõrvalolijaid, mitte pallimängijaid.)

Igal juhul saan ma aru kolme poja emast, kes ei suuda enam ühel hetkel märgata poja koerust. Ja -- tegelikult saan ka aru koerast poisist. Keda kogu aeg keelatakse, püütakse seada emade ja tädide ja laiemalt vist üldse sellise tsiviliseerituse nööri järele. Mitte et see vale oleks. Ma ise püüan ju oma poisse enamasti sama nööri järele seada...

Kusjuures tegelikult on poisid see nõrgem sugupool. Kasvõi oma (emade ja tädide ja hiljem ka naiste jaoks) mõistetamatu ebaõnnestumishirmuga. Minu koolipoiss tuli hiljaaegu koju oma elu esimese märkusega. Mis oli muidugi ehmatav. Märkuse oli kirjutanud asendusõpetaja matemaatikatunnis ja see kõlas umbes nii: Käitus sobimatult esimese klassi õpilase kohta, kuna keeldus tulemast tahvli ette vastama. Ütles, et ei viitsi. Ülbuse taga, nagu selgus, oli hirm õige vastus (mida ta tegelikult teadis) valesti tahvlile kirjutada.

Ma arvan, et mu tütar oleks sellisel puhul lihtsalt pinginaabrilt (või ka õpetajalt) õigekirja üle küsinud ja vastuse tahvlile kirjutanud.

See ebaõnnestumishirm ei tule meie puhul küll kodusest kasvatusest. Nagu ei tulnud tõenäoliselt ka Nihverdise koerus. Tõepoolest, vist piisaks ka vähemast tekstist. Ehk öelda lihtsalt: poisid on poisid. Kes näeb selles märki ema ükskõiksusest, kes uhkusest, kes hoopis väsimusest või saatusega leppimisest...

Teise märkuse -- Lõvipoiss pole veel ikka aru saanud, et koolis kulli ei mängita -- kirjutet muusikaõpetaja poolt, võtsingi vastu vistiti siis saatusega leppinuna. Uurisin vaid, kas kullimäng oli tunnis või vahetunnis. Ning kui viimast, siis küsisin juurde, et kas keegi veel märkuse sai. (Ei olnud saanud.)

Ma usun, et mehed on bioloogiliselt determineeritud ajama taga mammutit kiiresti, osavalt ja tulemuslikult. Kui ma ka enne emakssaamist võisin jagada seisukohta soost kui sotsiaalsest konstruktsioonist, siis mu oma lapsed on selle praktikas ümber lükanud. -Aga teiselt poolt, tundub, et mingiks eaks tsiviliseeruvad siiski suurem osa mammutikütte. Mingi sotsiaalne ja ajastupõhine konstrueerimine (-eerumine?) näib siiski toimuvat.

Eks need mehed kui metsapullid enamasti tädide poolt ühiskonnakõlbulikuks lihvitakse. Enamasti.