iibise pesast

Friday, January 23, 2009

Väga jube lugu

Mu tütar Kõrreke istus täna umbes kell 17.45 oma isa auto peale. Isa pidi ta viima mööda sõites raamatukogu juurde. Täna oli raamatu tagastustähtaeg. Raamatukogust koduni on kümne minuti tee. Mina panin kodus parasjagu ahju juustupiruka.

Kui kell sai 18.30, hakkasin mõtlema, millal mu tüdruk kodust välja läks -- ja et õigupoolest võiks ta juba kodus olla küll. Juustupirukas oli valmis.

Umbes kell 18.45 laekus korvpallitrennist Lõvipoiss. Helistasin Kõrrekesele. Telefoni vastu ei võetud. Hakkasin muretsema. Raamatukogu ja kodu vahet on põhimõtteliselt üks pikem tänavalõik, ei mingeid poode ega muid kohti, kuhu laps võinuks minna.

18.50 helistan uuesti. Endiselt ei võta keegi vastu.

18.55 otsisin välja raamatukogu telefoninumbri ja helistasin sinna.

Tere, mul on mure. Olen ühe väikese tüdruku, Kõrrekese, ema. Ta läks juba rohkem kui tunni aja eest raamatukokku, kuid pole ikka veel koju jõudnud.

Jah, ta käis küll. Minu meelest laenutas ta ühe plaadi ja ühe raamatu ja läks juba tüki aja eest. Ma vaatan igaks juhuks lugemissaali. -Ei, siin teda pole.

Tõmbasin kiiruga mantli selga ja läksin last otsima. Tänav oli lumine ja vaikne. Ei inimesi ega sõitvaid autosid. Paar haukuvat koera. Helistasin üha uuesti, ei mingit vastust. Kuni ühel hetkel kostis telefonist kinnine toon.

Raamatukoguni jäi veel ehk nii 50 meetrit, kui helises minu telefon. Kõrreke.

Laps, kus sa ometi oled?!

Raamatukogus, hakkan kohe tulema.

Ja sealt ta tuligi.

Tume mantel, heledates sukkpükstes peenikesed jalad. Süüdlalikult kühmus.

Emme, anna andeks, ma jäin lugema ega märganudki, kuidas aeg läks... Ma oli ülemise korruse lugemissaalis... Kuni tuli raamatukogutädi, mind nägi, ja käskis kohe emale helistada... Mul oli vist telefon hääletu peale jäänud.


Kallistused. Vastastikku pühitud pisarad.

Mööda vaikset lumist tänavat läksid nüüd kaks tumedat mantlit. Käest kinni.

Alles kodu juurde sisse pöörates tuli pähe küsida:
mida sa siis lugesid?

Kleopatra päevikuid. Nii põnev oli.

Kodus ootasid juba vennad ja jahtunud juustupirukas.

Labels: ,

2 Comments:

At January 23, 2009 at 8:55 PM , Anonymous Anonymous said...

..ja elus kui muinasjutus ..

/vari

 
At January 24, 2009 at 10:14 AM , Blogger ritsik said...

Nii tuttav tuleb ette!

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home