iibise pesast

Wednesday, January 28, 2009

Jurassic Park. The Lost World


Kaks päeva tagasi sain telefonikõne, mis mind meie linna praeguses lasteaiakohtade defitsiitsuse tingimustes rõõmustas. Helistas nimelt lasteaia juhataja. Ja mitte niisama lasteaia, vaid Lasteaia, kus olen käinud ma ise ja mu kaks suuremat last. Ning nüüd siis sügisest läheb sinna ka väikevend. Kutsuti tänaseks hommikuks lepingut sõlmima.

Kokkulepitud ajal koos Pumpernickliga kohale purjetades selgus aga, et juhataja ise oli läinud ootamatult Tähtsale Koosolekule haridusosakonda. Aga avalduse lubas vastu võtta sekretär. Ehk nii kuuekümne kandis tädi.

Seda ta tegigi. Kulutades umbes kümne lünga täitmisele tund aega. Ikka ühe sõrmega ja tähti otsides. @ märgi tegin talle mina. Aadressi toksis kolm korda täht- ja numberhaaval, iga kord üle küsides. Numbrit ta päitsisse panna ei osanudki. (Õhtul helistas juhataja ja palus lepingu esilehe ümbertegemiseks uuesti kohale tulla.) Igavlev Pumpernickel elustus momentaalselt, kui kuulis koputust uksele.

Oi! Dinosau'us tuleb!
hüüdis ta lootusrikkalt.

Ei, dinosaurus ei tulnud. Ta oli juba ruumis sees ja istus arvuti taga.

*
Tjahh, miltonfriidmänlik filosoofia väidaks muidugi, et tädi koht ei olegi sekretäritööl. Et leidku enesele jõukohane töö või kudugu kodus sukka. Ja et inimene oma elukogemusega, olgugi ta peatselt penioniikka jõudmas (ja seega lahkumas nii ehk nii), ei ole väärtus iseenesest. Et praeguse tööpuuduse tingimustes oleks kindlasti sellele kenale tubasele tööle võimalik leida ka mõni pädevam tegija.

Minu ema, kes veel mõni aasta tagasi oli ühe huvikooli õppealajuhataja, tegi samuti kõik oma tunniplaanid käsitsi. Tema teadis alati täpselt, kust mida leida ja kõik info oli alati käepärast. Ja eriti uhke oli ta selle üle päeval, kui direktori arvuti kokku jooksis ning kõik andmed tuli ikkagi leida ema paberitest.

*
Filosoofia, mille järgi the-winner-takes-it-all on jõudnud juba kurioosumiteni, Lugesin uudist, kus vanavanematel ei lubatud adopteerida omaenese heroiinisõltlasest tütre lapsi, kuna ühel vanavanematest on diabeet ja teisel angiin ning seega ei suutnud nad konkureerida (ilmselt siis noorema ning tervema) geipaariga.

Mõjub õõvastavalt. Ei, geide vastu pole mul midagi. Ega ka mitte nende adopteerimisõiguse vastu iseenesest. Uudis mõjuks minu jaoks samuti ka siis, kui tegu oleks mehest ja naisest koosneva noore perega.

Ilmselt olen ka mina siis juura-ajastust.

Labels:

3 Comments:

At January 29, 2009 at 9:02 AM , Blogger ritsik said...

Ma ei tea oma linnas ühtegi lasteaeda, kus sekretär oleks, juhatajal on abiks pigem majandusjuhataja, juhataja asetäitja kasvatustöö alal ja nn tervisetöötaja võtab ka vahel telefoni vastu. Meie lasteaias on küll asetäitjad väga krapsakad :D
Iibis ära pahanda, aga ma ei jaksa su saadetud meemi teha ja edasi saata. Kevadväsimus..

 
At January 29, 2009 at 1:35 PM , Blogger triinu said...

mis puutub vanavanematesse, siis hiljuti nägin oma läheduses olukorda, kus ema suri vähki ning lapse pärast, kes koos ema ja vanaemaga elas, asus võitlusse tema lihane tädi. tädi nimelt otsustas, et ta ema on lapse kasvatamiseks liiga vana. 10-aastane laps, kes oli just ema kaotanud, tahtis jääda oma koju koos vanaemaga, kes oli teda ju viimastel aastatel kasvatanud. lastekaitse töötaja oli normaalne, pean ma ütlema ja läks nii nagu pidi.

 
At January 30, 2009 at 10:07 AM , Blogger iibis said...

Täna oli juhataja suust kuulduna tädikese ametinimetuseks koguni "infospetsialit" (?) Nii et unustage pilt "patsiga poisist". Selle asemel kujutage ette kuuekümne tuuris tädi pruunis kleidis...

Triinu, ma loodan kah, et meil veel lapsi riigihanke põhimõttel laiali ei jagata...

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home