iibise pesast

Thursday, July 30, 2009

Raamat. Koduse elu kurbi värve

Üks üsna tavaline koduse ema päev. Pesud kuivama. Põrandad imeda. Lasteüritus raamatukogus. Mänguplats. Kus püüad rääkida telefoni teel sõbrannaga, valvata iseenesest toreda kunstitelgi leidnud lapsi, siis põrkad ootamatult kokku oma laste isapoolse vanaema ning nende kaugelt maalt saabunud täditütrega. Poisid hakkavad kontrolli alt väljuma, lõpetad kiiresti telefonikõne, manitsed poegi ning lähed solvunult minema hakanud vanaema juurde. Siis kiiverdad lõpuks oma janu kurtva seltskonna, lubades neile teele jäävast putkast juua osta. Putkamüüa on läinud lõunale. Enne kojujõudmist siis poodi. Kodus supp soojaks.

Pärast tuled oma kohvi ja raamatukogust võetud raamatuga õue. Ja loed, nojah, mõnes mõttes ju kõigest sellest samast. (Ning märkad natuke liiga hilja, et osa su poegade magustoidujäätisest on millegipärast juustes.)

Ja äratundmine on natuke rohkem enesehaletsuslik kui mulle õigupoolest meeldiks.



Eks ole ta prantsuse keel suurepärane?
ütles Benedict.

Ta luges parajasti kirja plaadiümbrisel, mille fotol seisis Melanie Barth rannal, seljas roheline ballikleit, ja vaatas merele. Juliet ihkas ümbrise Benedictil käest kiskuda, selle lõhki käristada, hävitada, rebida Melanie koos tema võrratu prantsuse keelega ribadeks. Loomulikult oli tema prantsuse keel võrratu! Tema ju polnud pidanud veetma oma elu Benedicti eest hoolitedes, talle toitu ostes, tema riideid pestes, tema lapsi kandes ja neid kasvatades. Selle kõige asemel oli Melanie mõelnud endale: oli lihvinud oma prantsuse keelt ja läinud siis, ballikleit seljas, sinna mererannale.

Juliet ei tundnud end enam ülendatult. Ta oli hoopis vihane, pinges ja vihane ja morn, tihke nagu tinatükk.

Issi,ütles Katherine, tahaksid sa, et see ilus naine laulaks oma laulu sulle?

Benedict naeratas,naeratas veidi nukralt ja sasis tütre siidiseid juukseid.

See meeldiks mulle tõesti, vastas ta.

*
Ma tahtsin vaid öelda
, ütles Martin, et meie kodu pole koht, kuhu stiilne inimene tahaks kauaks jääda.

Kuidas sa võid omaenda kodu kohta midagi sellist öelda!

See on ju tõsi, jätkas Martin kangekaelselt. Ega ma ei taha öelda, et see on sinu süü. See käib lihtsalt kõigega kaasas. Lapsed ja stiilne elu ei sobi kokku. Igal pool vedeleb nende asju. Kuidas saaks keegi olla stiilne, kui ta peab alatsa istuma legoklotside peale või astuma mõne pooleldi söödud asja otsa, mille lapsed on põrandale vedelema jätnud, või peab televiisorist vahtima mingeid kummalisi elukaid, kellel on kõhus telekas?


*
Ja lõpp, kõigide nende paljude naiste lugude resümee, oli kuidagi üldsõnaline, kuigi pidi vist mõjuma õnnelikuna. Või vähemalt õnneliku lõpu võimalusena.

Tuli kanda hoolt selle eest, mis sul oli, aga samal ajal võtta elult, mis võtta annab.


(Ei tea, kas mustsõstarde korjamine ja muru niitmine tulevad arvesse?)

Seda on lihtne öelda ja ka kirjutada, kui lapsed on magama pandud, õhtusöögikülalised on lahkunud ja mees hoiab ümbert kinni.

Aga järgmisel hommikul algab ju kõik otsast peale.

*
Lugesin vist kaheni öösel. Ja hommikul, peale hommikuse pudru keetmist ja enne toormoosi karbistamist lugesin kohe lõpuni ka.

Ja tunded on segased.

Meenus üks kunagi ema poolt soovitatud naiseksolemise-raamat. Too kandis pealkirja Ängistus ja lõppes mu mäletamist mööda sellega, et naine tappis oma mehe. (Lugesin varases teismelise-eas, nii et võin ka valesti mäletada.)

Ajad on, vähemalt mõnikord tundub, siiski edasi läinud.

Labels: , ,

1 Comments:

At August 16, 2009 at 6:52 PM , Blogger Gio Ve said...

Your report is very interesting indeed. I invite You to see a great collection of views of borders (riigipiirid) in my Italian-Estonian site http://www.pillandia.blogspot.com
Best wishes from Italy!

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home