Piisavad ressursid. Kuhu jääb moraal?

Üks majandusteooreetilisi aluspõhimõtteid seisneb teatavasti tõsiasjas, et ressursse ja hüvesid on alati napimalt kui soove neid omandada.

*
Täna lõuna liginedes revideerisin külmkappi ning selgus, et paarist viimasest päevast on meil lõunasööki pisut üle jäänud. Ja imepäraselt sooviski üks suurematest lastest parasjagu praadi ning teine suppi ning Väikevend jällegi mõlemat. Nii et kõik olidki vastu ootusi asjade käiguga rahul.


*
Pärstlõunal läksin ise poodi. Ja leidsin terve virna muusikat, 24.90 ooper. Selline ooper. Ja siis veel selline. (Tähendab, seal oli veel terve riiulitäis, aga ma ei usu, et ma reaalselt kodus Händelit või mõnda sünget reekviemi kuulaksin.)

Sedakorda sai kärusse ka kohv, mille järele ma poodi olin tulnud.

*
Õhtul tuli Lõvipoiss päkpiku toodud raamatuga. Päkapikk oli nähtavasti võlutud nii kaaneillustratsioonist kui ka hinnast - noh, ka autori nimi tuli vähemasti tuttav ette - aga esimest peatükki ette lugedes jäid lapsed ise tõsiseks.

Ta poleks pidanud nii ütlema, arvas Lõvipoiss.

Kõrreke oli vennaga sama meelt.

(Tegelikult ma ise arvan ka, et kuueaastased tüdrukud ei ütle üldjuhul käi persse! ja käi põrgu!)

Mulle meeldib, et lapsed ise niimoodi arvavad (ja mitte Malle Pärn nende eest).

Pildid on muide sellegipoolest väga ilusad.



Eskapism on kahtlemata võluv. Kuid sama kaheldamatult absoluutselt jätkusuutmatu. Tõesti, kuhu jääb siinkohal moraal?