Appi, ta luges mu üle!

Minu lapsepõlves oli tehtud multifilm kitsetallest, kes oskas lugeda. Ning kellesse teised loomad seetõttu sügava umbusuga suhtusid (seesama appi, ta luges mu üle!) Loomulikult oli nii filmitegijate kui -vaatajate sümpaatia kitsetalle poolel, ning filmi lõpuks said intelligendipõlgureist loomadki aru, et teadmised on jõud. (Laev kannab vaid kümmet!)

Teadmised ja teadus on ikka suure osa inimeste jaoks sellised pühad lehmad. Minuga on asjad kahetised. Ühest küljest on minuski selline umbususeeme igasugu isikliku info jagamise kohta (ärge palun küsige, kuidas see blogimisharrastusega ühildub!). Teisalt, ise teadust, noh, vähemalt kaugelt nuusutanuna ning kindlasti mitte välistades isiklikumat suhet järgnevail aastail, ütleb sügav ja teadlik hääl minus: ikka tarvis oma panus anda, kui küsitakse.

Ja küsitakse ka. Siin ülikoolilinnas vähemalt. Küll ehk mitte nii sageli, kui üliõpilastelt ja äädikakärbseilt, kes olevat teadlaste lemmik-uurimisalused. Aga tuleb ette.

Mõnikord on need teadustööd kohati päris naljakad. Näiteks viimati lasteaiast saadud ankeedil.

Küsimus: Milline on on lapse tervis üldorganismi seisukohalt?
(Minu kommentaar vastusele: Üldorganismi seisukohalt raske öelda, saan vastata ema seisukohalt.)

Küll aga on asjad huumorirubriigist kaugel, kui sain oma küsimustiku oma kooliskäivalt lapselt. Klammerdatud küsimused, nimelised ning ümbrikku pole lisatud. Viia täidetult klassijuhataja kätte.

Küsimusi: kellega magab laps ühes toas? Kas lapsel esineb voodimärgamist? Kas laps "peksab peaga patja"? jne, jne

Ma austan väga oma laste klassijuhatajaid. Kuid sellegipoolest pole neil volitusi selliste terviseandmete kollektsioneerimiseks. Ning ma tean, kui ületöötanud ja väsinud on paljud õpetajad.* Võib arvata, et kui selline vastusteleht (nimelisena, nagu ta on), sattuks kaasõpilaste kätte, võiks mõningail juhtudel jaguda kiusuteemasid aastateks.

Igal juhul pöördusin ma eile uuringuks loa andnud institutsiooni poole. Täna sain kirja uuringu peatamisest.

Peaks vist tänase postitajanime asemel kirjutama: Tagurlane



*Mu enda kolleeg täna hommikul vaheruumis: Ma tahtsin sulle tuua raamatu täna tagasi, aga unustasin. Ma üldse unustan. Eile unustsin kohtumise lapsevanemaga. Siis unustasin minna tütrega panka. Minu meelest oli ta unustanud veel midagi, mille mina sinkohal olen unustanud.(Tegemist on ühe parima õpetajaga, keda ma oma elus olen kohanud, ükskõik, kas võtta arvesse kogemus õpilase, lapsevanema või kolleegina.)