Luuserlapsevanema päev

Kodust väljasõit kell 7.15, kuna tööl on tarvis veel printida ja paljundada. Pime on ja sajab vihma.

Väikevend oli keeldunud kodus potile minemast (Ma homme lähen!) ning mul pole aega teda ümber veenda. Autosse saavad tõstetud laps, lapse hiir, käekott, vihikukott ja poolik kruus kohviga. Rühmas on Väikevend mõistagi esimene laps. Innukat lehvitust dekoratiivlumehange varjust on näha väravani.

Fooride taga oodates on mahti ära juua kodust kaasa võetud kohv.

Töö juures avastan, et olen endale meilile saatnud vale faili.

Ühe vahetunni ajal helistab tütar, kellel lõppes kooriproov võõras koolis. (Õpetaja oli ennist meililisti saatnud iseenesestmõistetava palve: tulge lapsele kell üks vastu!)

Kui lõpetan järelvastajatega, on kell kolm läbi ning väljas hakkab hämarduma. Telefonikõne koju - lapsed keedavad parasjagu hommikul kapile valmis pandud tortelliine.

Sõidan suurde kaubanduskeskusesse. Vaatan kella: jõuan lisaks poeskäigule süüa ka supi. (Viimati sõin hommikul kodus.) Supp on leige. (Aga õiendamaminekuks pole mul aega!) Helistan koju - las Lõvipoiss paneb trennikoti kokku ning tuleb uksele.

Kümne minuti pärast võtan poisi koduväravast peale. Suurem poiss trenni, väiksemale lasteaeda järele. Ei ole õnneks viimane.

Teel lasteaiast koju helistab tütar Kõrreke: Emme, millal minu trenn algab?

Trenn algas paraku kümme minutit tagasi.

Jõuan koju, tõstan autost maha lapse koos hiirega, käekoti, vihikukoti, poekoti ja tühja hommikuse kohvitassi.

Tütar on lohutamatult kurb.

Hiljem õhtul jõuame järeldusele, et ilmselt unustasin ma talle trenni mineku suhtes helistada, kuna tema unustas seda mulle eelmisel õhtul meelde tuletada.

Sellegipoolest tunnen end /.../.