iibise pesast

Monday, February 1, 2010

Ära ole närviline. Kõik maailm on värviline

Nädalavahetusel tuli Lõvipoiss murega: temal on vaja välja valida ja pähe õppida kaks Ellen Niidu luuletust. Vaatasime siis koos suurt, vistiti härra lapsepõlvest pärit kogu ja valisime kaks tükki välja. Sellised natuke kelmid, aga kokkuvõttes positiivse sõnumiga. Nagu poiss isegi.

Täna läks töö juures pisut kauem - ujuma poleks enam enne lapsevanelike taksojuhikohustuste algust jõudnud. Poodi aga küll. Olingi saanud sünnipäevaks suurel hulgal kaubamaja kinkekaarte (praktilise meelega lähedastelt, kes teavad, et raamatutele kulutan ma nagunii...)

Veetsin oma pärastlõuna nagu Jerusha Abbot , kui ta omale jõulukinke valis. Uus ujumistrikoo kulub ikka ära... nii võiks arvata ju näiteks vanem vend. (Et õeke end unarusse ei jätaks!). Plaatide juures vaatasin Hedvig Hansonit, Norah Jonesi, Melody Gardot'd. Kes need mulle kingiks? Noh, näiteks kallim? Aga kuna kallim kingib ikka ühe plaadi korraga (et see oleks SEE plaat, kui te nüüd aru saate), siis ei teadnud, mida otsutada. Lõpuks otsustasin kahe kallima ning Jonesi ja Gardot' kasuks. Siis proovisin veel kahte kleiti (ei ostnudk kumbagi) ning sõitsin koju.

Peaaegu koju.

Kiilusin kinni just sissesõidul. Pool autot oli tänaval, pool hoovis. Tuli naabrinaine, lükkas oma hoovist lund ja ütles, et meest läheks tarvis. Soovitas rattad otseks keerata. Ei aidanud miskit. (Kus need mu kaks kallimat siis nüüd on?!) Tuli naabrimees (kepiga) ja arvas, et läheb tavalist labidat tarvis. Tõin kuuri alt labida ja urgitsesin auto kõhu alt lund välja. Naabrimees tõi liiva. Olin endiselt kinni. Helistasin Mammale ja palusin Väikevenna lasteaiast koju tuua. Lõvipoiss polnud enne mu tulekut õnneks veel trenni hakanud minemagi. Nii ma siis kaevasin autot. Ei midagi.

Lõpuks ta tuli. Mees. Vunstide ja karvamütsiga. Käskis rattad teises suunas risti keerata ja välja tagurada. Ise lükkas natuke. Siis juhendas tagurdamist. Peale tõesti südamest tulnud tänusõnu unustasin oma märjad jalad ja puhastasin teed korralikult lumest ära.

Tulin tuppa, teksade sääred olid mõnusalt jääs ja lumeklompidega kaetud. (Nagu mu tirtsuea tumeroosad karupüksid.)

Toas kurtis Lõvipoiss, et telekas ei lähe käima.

Mis sa vahid telekast, telekast va pelekast!, ütlesin vastu.

Lõvipoiss küsis mult siis seepeale akvarelle (küll tema juba teab, mis mu sahtlites leida on) ja hakkas hoopis maalima.*

Varsti saabus Väikevend Mammaga. Oli jooksnud hangedes, sõitnud bussi ja trammiga (?). Ühines heatujuliselt vesivärvijate meeskonnaga.

Tuju oli kõigil hea.

Õhtuse teejooma ajal pandi ka tulevikuks plaanid paika. Kõrrekesest saab kirjanik. Lõvipoisist sportlane. Väikevennast 10 Ben.

Keegi ei maksa sulle selle eest, tuletas Lõvipoiss meelde asja praktilist külge.

Ärge naerge. Maksab ikka, emme, eks?

Mine tea.

Tule puhka parem silma, vahi värvilist maailma!

*
Norah laulab. tulevane kirjanik, sportlane ja 10 Ben magavad.


*Kusjuures - rõhutan - tegemist on Lõvipoisiga! Lõvipoisiga, kelle puhul ma olen pidanud pisimagi joonistuse saamiseks alati piitsa ja präänikut kasutama.

Labels: ,

2 Comments:

At February 2, 2010 at 3:36 PM , Blogger Marit said...

Ma sain alles praegu Jerusha Abboti lingile klikates teada, et raamatul on ka järg (Dear Enemy). Eesti keeles seda vist ilmunud ei ole, selline asi ei jääks kahe silma vahele.

 
At February 2, 2010 at 3:53 PM , Blogger iibis said...

Näed, siis, ütle veel, et blogi on kasutu... mina sain seda teada Sinu kommentaarist. (Ega siis alati ise kõike läbi ei loe, mida lingid, eks ole.)

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home