Väike õhtune õudusjutt

Reede õhtu. Kell on kümme. Kõik tundub peaaegu et idülliline. Pere magab, mina rüüpan rohelist teed ja loen.

Korraga kuulen, kuidas vaiksed sammud trepist alla tulevad.

Hõikan küsivalt Pumpernicklit, seejärel kassi.

Vastust pole. Ju siis kass.

Süvenen raamatusse.

Mõni aeg hiljem jõuab meeltest teadvusesse, et kuulsin ju ukselingi liikumist.

Lähen vaatama. Vaheuks on lahti, välisuks kinni (aga mitte lukus). Jooksen ülakorrusele. Pumpernickli voodi on tühi. Klõpsan korraks õe-venna tubades tuled põlema, sealsetes voodites nohistavad oma õiglast und magada vaid toaomanikud. Käin läbi veel alumise korruse.

Keda pole, on kaheaastane pesamuna.

Enne kolossaalse paanika tekitamist otsustasin veel korra magamistuppa vaadata.

Pumpernickel!

Jaa, kostub vastuseks vaikne ja unine hääl. Riidekapist.

Mis sa seal teed?

Ka'dan kolli.

Oma voodisse soostutakse minema koos riidekappi kaasa võetud kaisuelevandi, venna mütsi ja halli jakiga (viimased kaks pärinevad ilmselt retkelt esikusse).

Nõutatakse välja veel viimane kollilaulgi.

Otsi lolli, kes ei karda kolli...