Lapsed teisest dimensioonist

Eelmisel nädalal oli meie juures külas üks poiss. Kaheksa aastat vana. Lastekodust.

Maailmade kokkupõrget ei osanud ma sellises mahus ette näha ega päriselt ka ära hoida. Ka minu enda jaoks oli ehmatav kogeda, et peale allkirja andmist on meie juures laps, kelle vastu ühelgi täiskasvanul pole inimlikku ja isiklikku huvi. Ei, mitte, et kasvatajad lastekodus oleksid halvad või hoolimatud. Nad lihtsalt teevad oma tööd.

Poiss saabus meile riidepambukesega. Ei ainsatki isiklikumat asja. Isegi hambaharja ostsime esimesel õhtul poest. Pidžaama laenas Lõvipoiss.

Erinevus laste vahel oli see, mida polnud võimalik olematuks muuta. Kogemuste puudumisel ei osanud ka mina piisavalt eeltööd teha.

Muidugi oli ühelt poolt tore viia üks laps esmakordselt elus kinno (Jääeg, mis muud), Mäkki, mänguasjamuuseumisse. Kuid samas hoidis see laps ka esmakordelt pihus tolmuharja ja -imejat, koksis omleti jaoks mune, nägi kolmevärvilist pastat, noppis peenralt maasikaid. Omad lapsed teevad seda ju kõike kuidagi muuseas. Ja Lõvipoiss ei saanud kuidagi aru, miks laps, kes vanuse poolest on ju temast vanemgi, seda kõike kohe ei oska.

Teine suur lõhe on ilmselt kokku võetav pealkirja kirjasõna alla. Tjah, raamatud, mis meie külalise huvi pälvisid, olid pigem kahepoolese Pumpernickli riiulist... * Ajakirja ja raamatu vahe polnud päriselt selge, ka üllatus ta igahommikuse ajalehe peale.** Muide, arvutimängude valdkond oli küll üks neist, kus laps oli täiesti konkurentsivõimeline.

Muidugi olid tagasilöögid paratamatud. Nagu ka mõtteaine kõigi asjaosaliste jaoks. Sellegipoolest -- ma arvan, et peremajade süsteem lastekodulaste jaoks on ainuvõimalik variant. Et ei kasvatataks uut põlvkonda justkui teise dimensiooni kuuluvaid inimesi. Kui sööki teevad, koristavad ja kasvatavad spetsialistid, pole see võrreldav isegi liikluse õppimisega ringrajal (Anna Wahlgreni kujund lapsevanemate kohta, kes ei kaasa last igapäevategemistesse), see on heal juhul pigem võrreldav autokooli teooriakursusega. Või näiteks Umbridge'i Mustade jõudude vastase kaitse tundidega (mis kõik algsid käsuga võlukepp ära panna ja raamat lahti võtta).

Tuleb meelde üks ammukuuldud radiosaade, kus rääkis naine, kes oli kasvatada võtnud neiueas lastekodutüdruku. Viimane polnud näiteks vahet teinud suhkrul, jahul ja mannal. Süüa teevad ju kokad, eks ole. (Noh, ka Umbridege ju imestas: Teil ei lähe ju minu tundides praktilist võlukaitset tarvis!)

Ometi tekib kõhe tunne. Et kas need lapsed kunagi ise lapsevanemaks saades ei tekita paratamatult uuesti seda teist dimensiooni.

Tädi, laula mulle ka seda laulu, mida sa Lõvipoisile laulsid!

Uinu vaikselt, mu lind... Minu poja varsti kaheksa-aastases elus on vähe neid öid, kus ta on pidanud ilma oma lauluta magama minema.

(Magavd lapsed, nii suuremad kui väiksemad, ON üliarmsad.)




*Kusjuures see ei pruugi olla muidugi ainult lastekodu kui sellise eripära. Ka mina olen käinud ühe noore, kahe lapsega kena pere kodus, kus polnud mitte ainsatki raamatut. Kui Muna on lugemata, siis Bullerby lapsi ja Imedemaa-Alice'it ette ei võta.

**Paberkandjal ajalehe tellimus on meil endiselt jõus just lastele mõeldes. Sest päevalehtede portaalidele lootma jäädes ei jõuagi laps ilmselt kaugemale päitsis tähelepanu tõmbavatest liislasside ning pärishiltonite uudistest. No ehk mõni suurem liiklusõnnetus kah sekka. Kõrreke loeb meil paberlehte juba regulaarselt, Lõvipoiss on koomiksite ja naljade staadiumis.