iibise pesast

Saturday, June 20, 2009

Minu ema

Kõigil on tänapäeval nii palju tegemist ja kogu aeg nii kiire, ohkas mu ema.

Tema soovis tähistada Papa 70. sünniaastapäeva - kuid kes oli õigel päeval välismaal, kes eskortis laulupeotuld, kes oli spordilaagris või kes muidu hõivatud. Homne päev lepiti siiski kokku.

Tuleb, kes tuleb, ohkas ema veelkord.


*
Täna hommikul pidi toimuma poeskäik. Kuna Mammal oli asja ka telefoniteenindusse, küsisin, kas N keskus, kus olemas nii telefonipood kui ka supermerket, sobib, ning hommikul 9.30 olin Mamma maja ees. Suurematele lastele oli antud luba laupäevahommikune toakoristus kuni minu naasmiseni edasi lükata ja Pumpernickliga filmi vaadata või teda muul moel lõbustada. Arvasin, et tulen kolmveerand tunni pärast tagasi. Kaua see käik siis ikka aega võtab.

Kõigepealt lähme turgu
, ütles Mamma autosse istudes.

Sellest polnud ju eile juttu?

No ma ei hakka ju ometi poest kõike palju kallimalt ostma!


Argumendile oli raske midagi vastu öelda. Hakkasime turu poole sõitma.

Selle sahmimise peale ma unustasin öelda, et mul on vaja sularaha ka välja võtta, ütles Mamma, hääles sulasege etteheide.

Sõitsin siis Kaubamaja parklasse.

Tund aega on tasuta, nentisin kaarti automaadist välja võttes.

Juhatasin Mamma sularahaautomaadi juurde.

Kokku saama pidime telefonipoes. Nuusutasin lõhnu, ostsin paar allahinnatud filmi ja topsi kohvi ja ootasin oma ema. Eks ta lõpuks tuligi. Lahke telefonimüüja lahendas Mamma mure - PUKki läinud telefoni - päris kiiresti.

Nii et jõudsimegi parklast välja kaks minutit enne tasuta tunni lõppu.

Supermarketis aitasin lükata kaubakäru. Valida veine ja limonaadi. Arutleda, kas ühest hiinakapsast piisab. Kuulata kurtmist kalli välismaise porgandi üle. Aidata valida maasikaid ja tordipõhju. Leida süütevedlikku. Aidata kaardiga maksta. Pärast laduda kaubad uuesti kärru ja kärust autosse (kuna Mamma ei soovinud kilekotte juurde osta.)

Poeskäik võttis veel kolmveerand tundi. Ning kahe tunni pärast olin juba kodus.



*
Õhtul helistasin Mammale, et ta vahukooretortide põhjad ära immutaks. Tordid olin lubanud ise vahetult enne pidu valmis meisterdada.

No ega mina ei tea, kuidas sina seda teed!

Neelasin alla selle, mis ma situatsioonist arvan, ning peale suuremate lastega peetud õhtuse memoriiniturniiri lõppu võtsin jalgratta. 10 minutit Mamma juurde, 10 immutamiseks ning 10 koju tagasi.

*

Pilt ajast, kus olukorrad olid teisipidi ning Mamma kärutas hoopis mind.

Mul on muuseas väga hea ema.



Labels: ,

7 Comments:

At June 22, 2009 at 7:03 PM , Blogger epp said...

pilt nagu vanast burdast... imekaunis :)

 
At June 22, 2009 at 10:18 PM , Blogger iibis said...

Tead, mulle tundub ka. Et imekaunis. (Kuigi, paraku, jah, mitte niivõrd tänu mu enese võluvale isikule...)

 
At June 25, 2009 at 9:03 AM , Blogger luize said...

aga turu peal porgandeid ei müüdud siis, et välismaised kallid olid?

 
At June 25, 2009 at 1:47 PM , Blogger iibis said...

Kes seda porgandite asja enam täpselt mäletab. Ema isegi vaevalt.

Aga tegelikult, kui nüüd aus olla, on see publišment õiggupoolest ainus, mille puhul ma olen kaalunud ärakustutamist.

Tegudeni pole ma jõudnud seetõttu, et mõnikord on ka iseenda väiklust niimoodi enesele must-valgelt otsa vaatamas näha täitsa õpetlik kogemus.

 
At June 29, 2009 at 9:44 PM , Blogger epp said...

tähendab, minu meelest võivad porgandid poes kallid olla isegi sõltumata sellest, kas neid turul müüakse või mitte tegelikult. (oo, vist minu senise elu kõige arnoldrüütellikum lause,ah, mis?)

 
At June 29, 2009 at 11:20 PM , Blogger iibis said...

Äkki olid porgandid ka turul kallid?

 
At July 2, 2009 at 12:23 AM , Blogger epp said...

ma arvan, et kõige targem oleks siiski läbi viia korralik turu-uuring ja hindade võrdlus, selle asemel, et siin mingeid emotsioonipõhiseid hüpoteese tõstatada. et oleks ikka tõsiseltvõetav blogi.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home