Nüüd on siis SEE käes

Kusjuures - ei sa öelda, et mind poleks hoiatatud! Juba jaanuaris ütles lasteaiaõpetaja, et tuulerõuged on rühmas. Nii et pühapäeval ilmunud ja kogu keha katvad täpikesed ei tulnud üllatusena. Või kuidas võtta.

Mida teeb siis ema, kelle laps on tuulerõugetes? Mina viisin Väikevenna hommikul Mamma juurde. Ja läksin ise tööle. Enne helistasin veel Kõrrekese klassijuhatajale - et ta aitaks mu tütrele peale snõutuubimist takso võtta, jõudmaks muusikakooli saaliproovi. Mis pidi algama veerand tundi peale linnanaasmist. Esinemiseks ka tuubimiseks sobivaks ühistualetiks sai kombineeritud pikad pidulikud püksid ja valge džemper, pealiskihiks vatipüksid.

Veel helistasin töölt perearstile. Ja siis veel Mammale. Kõrrekekse kontserdist rääkides pani ta mulle südamele, et me kohe peale tüdruku esinemise lõppu saalist ära ei läheks. Tema arvates on viisakas veel vähemalt kaks esinejat ära kuulata. Miks just kaks, ei osanud ta selgitada. Aga võtsin siis teadmiseks.

Kui mina tegelesin veel viimaste järelvastajatega, helistas Kõrreke ja teatas, et jõudis muusikakooli.

Kakskümmend minutit enne kontserdi algust istusin autosse. Saali jõudsin just õigeks ajaks. Kuna esinejaid polnud palju, kuulasime kõik nad ära ka. Kõrrekesel tuli paar musta nooti ka, aga muidu oli tubli.

Esines ka Kõrrekese klassiõde, kenasti kleidis ja puha.

Tema emal ei olnud tööl, ta tuli bussile vastu ja nad käisid kodus riideid vahetamas, kommenteeris Kõrreke.

Istusime autosse.

Kas sa tahad koju minna või natukeseks vendade juurde Mamma poole?

Mamma poole. Seal saab paremini süüa!

Käbi ja Känd

Lõvipoiss helistab mulle lõuna paiku: Emme, kas G võib täna peale kooli meie poole tulla... ta on tegellikult juba siin...


Väikevend on sedakorda hoiul Mamma juures.

Halloo, tere ema, kuidas teil läheb?... Hästi? Nii et ma võin siis veel basseini minna?

Lõpetan kõne, sätin parkimiskella nähtavale ja astun ujula ees uksest välja.

Asjad, loomad ja inimesed. (Lilli pole!)

Mõni asi laheneb ootamatult lihtsalt. Nii näiteks oli tarvis võtta oma arvuti, tõsta ta auto tagaistmele ning sõita parandusse.

Ruum on inimesi täis, kõik ootavad oma kastikesi. (Õhustik meenutab paljuski kunagisi kingaparandusi.) Ruumi sisenenud parandajapoiss heidab hallile kastile vilunud pilgu: kuule, see toiteplokk on ju päris süsi! - leti taga istuv proua kleebib arvutile mingi lipiku ja mõne tunni pärast saan oma sõbra kätte. Koos uue alma materiga. Omaenda suureks imestuseks õnnestub kõik juhtmed juba esimesel katsel õigetesse aukudesse toppida ning erutusest värisevate sõrmedega saan avada oma kirjakasti.

Näed siis.

Õnn on küll eesootavate kohustuste tõttu üürike. Panen arvuti kinni ja mantli selga.

Lähen Mamma kassi õue laskma - Mamma on ise haiglas uuringutel. Kass, kes on muuseas meie Siisi poeg, ning kelle ämmaemandakski olen olnud, on loomult ettevaatlik proua. (Väliselt sarnaneb ta oma emaga äravahetamiseni, kui välja jätta asajolu, et ta kaalub umbes kolm korda rohkem. Vähemalt.) Peale telefoninõupidamist emaga kougin maadami tooli alt välja ja viin trepile.

Nüüd siis pojanatile lasteaeda järele. Kui ma uksele jõuan, hõikab üks preili valjusti: Pumpernickli ema tuli!

Ei, Väikevenna, parandavad teda teised.*

Mida Väikevend täna siis tegi?

Ajasin Kaspeliga tüdlukuid taga!

Noh, kas te kätte ka saite?

Kahetsev pearaputus.

Ei, nad jooksid nii kiilesti.

Siis Mamma juurde haiglasse. Mamma oli nimelt saanud telefonisõnumi, ja see tuli talle ette lugeda, kuna tema on põhimõtteline vana aja inimene. Väikevend rääkis, et oli lasteaias tüdrukuid taga ajanud ja ühe kinni kah püüdnud.

Veel hilisemas versioonis isale oli ta tüdruku kinni püüdnud ja pooleks saaginud. Asjaosalisele preilile olla see ka väga meeldinud.

Õhtul mängivad lapsed kolmekesi ootamatus üksmeeles Lõvipoisi toas. Kui lähen pisimat magama kutsuma, leian suurelt vennalt oma püüdlustele tuge:

Jah, sa pead magama minema, Väikevend. Sul on küll väike pea, aga suur uni!

Homme lähme kinno ka. Koolivaheaeg ju ikkagi.


*Ka lasteaias väidab mu noorem poeg nimelt, et tema nimi on Väikevend.

Koolid peaaegu nagu Argentinas või Türkmenistanis!

Lapsevanemana koosolekule minna on kohati kummaline. Kui tuleb meelde see mõnevõrra kõhe tunne oma ema kunagistest koosolekutelkäimistest - et mine tea, mida sinu kohta nüüd jälle teada antakse. (Ma polnud kunagi mingi musterõpilane, nii et kui mitte muud, siis mõne seni targu enda teada hoitud hinde paljastumine oli ikka võimalik.) Kusjuures tol ajal, kui mingist andmekaitsest polnud juttugi, visatud klassipäevik emade sekka, kes käsi välja sirutatud ootasid seda hetke kui laps päkapikke. (Või nagu praegusaja teadlik lapsevanem ootab, käsi õieli osturallil rahva sekka paisatavat sooduskaupa. Kui veab, on isegi firmasilt küljes.) Õnneks ei tundnud Mamma end seal teiste lapsevanemate hulgas just hiilgavalt - noh, pole vaja olla selgeltnägija, leidmaks siin seoseid minu enda hinnete ning raske ja pika puberteediga - nii et ega koosolekulkäimine ta lemmiktegevus just polnud.

Praegu on muidugi olukord teine. Tänu info kiirteedele on teave hinnetest ja pedagoogide kaebused teinekord ennegi päral, kui vanem ning laps näost näkku kohtuvad. Aga õnneks hoolitsetakse ka tänapäeval mingigi meelelahutuse pakkumisest uudishimulikule lapsevanemale.

Nii võis kuulata näiteks proua õppealajuhatajat, kes korduvalt rõhutas, et vabariigi koolide top kümnes olime me kõrgel kahekümne teisel kohal. Samuti oli päris värvikas tütre klassijuhataja kirjeldus olukorrast sööklas, kus näljased gümnasistid passivad meie laste toidulaua lähedal ning avaldavad lootust, et ehk see kartul või kissell jääb sellest või teisest lapsukesest söömata. Klassijuhataja kohus on siis oma laste toitu kaitsta.

Kahjuks ei asu kool Sigatüükas ning paraku ei oska minusugune mugu ühel ajal kahes eri kohas viibida. Samas, kogemused õpetavad, ning ma teadsin täpselt, missugune koosolek kestab teisest poole kauem, nii et jõudsin ikkagi teatud mööndustega mõlemale.

Huvitav on see, et värske võõrkeeleõppur Kõrreke on saanud inglise keeles küll mõned viiedki, kuid küsimusele kodusest tööst vastab stiilis: ah, pidime vihikus pildi lõpuni värvima. Mina nimelt oma kooliajast mäletan, et kui ka kõik muu võis olla õppimata, siis sõnad-väljendid-tõlkelaused-jutustamine rütm oli vääramatu kui marssimine maiparaadil ja nõudis ikka igapäevast tööd.

Muidugi, võib olla on tütar minust lihtsalt tublim? Kusjuures, ilmselt on kah. Ka tema muusikakoolis käimine paneb mind üha imestama - harjutamas kuulen oma neiut haruharva, kuid viimati kui ma küsisin hinnete kohta - ise valmistudes vastust kuuldes moraliseerima - no ausõna, ma võin vahel päris vastik ema olla - sain vastuseks üheksa. Loengu järjepideva harjutamise tarvidusest võisin endale hoida.

(Tegelikult pole tubli laps muidugi kerge olla. Eile tabasin end kiitmast härralegi Lõvipoissi, kes oli saanud õigeks ajaks loetud Londiste ning lugemispäevikugi ära täitnud. Sest jah, Kõrreke, kes lõpetab raamatu enam-vähem ülepäeviti, selle eest vist ülepäevast kiitust ei pälvi...)

Aga, üldiselt, ma ei tea, kas see on vananemise tunnus, kuid olen täiesti nõus selle lõõgastushariduse probleemitõstatusega. Justnimelt, et õpikeskkond, mitte õppimine ise on püünele tõstetud. Mitte et õpikeskkond poleks oluline, aga see ei tohiks olla primaarne. Noh, umbes nagu haigla keskenduks ennekõike positiivse paranemisõhkkonna loomisele - vetevulin ja linnulaul kõrvus juhitakse patsiendid läbi kiviktaimla kunstieraapiasse - ja siis nenditakse, et huvitav küll, miks mõned patsiendid ikkagi ei tervene.

Võib olla on ka meil varsti koolid nagu Argentinas. Nendest, mäletatavasti rääkis Pipi. Seal tuleb kompvekivabrikust toru otse klassiruumi, kus õpilased neid pugivad. Ja õpetaja keerab kommidel pabereid lahti.

Türkmenistanis juba enam-vähem nii ongi.

Kassäratuskellast ja muidu kaasaegsest tehnikast

Seda, et tegu oli üsna äratuse-eelsete unenägudega, mõistsin ma magadeski. Korraga hakkasid unenäoinimesed kohutavalt trügima, sulnis ümbrus muutus kitsaks ja ma ärkasingi. Kass oli tulnud voodisse ning sõtkus massööriosavusega mu põiel.

Tegin silmad lahti - väljas oli lubamatult valge. Lülitasin telefoni sisse ning selgus, et öösel sisestatud äratus oli jäänud seivimata ning äratusrežiim reedene (pisut hilisem siis).

Noh, tõesti jõudsime me kõik - Pumpernickel oma hiire ja kommide-vahvlite*, Kõrreke ning Lõvipoiss oma kotikoormate ning mina oma vihikupakiga** õigeks ajaks.

Ning autos rohkete fooride taga oma kohvi rüübates mõtlesin mitmele asjale.

Et tänu kassile läks tänane hommik siiski õnneks, aga näed, moodne tehnika vedas ühe - no isikliku küll, aga ikkagi - vale näpuliigutuse tõttu alt. Vanasti (noh, kui ma laps olin) keerasid kella plärisema ja kuigi oli muidugi võimalus ta kiirelt kinni vajutada, oli plärin siiski vaieldamatu tõsiasi. Hiljem, ma mäletan, oli mingi telefoninumber, kuhu sai helistada, kui oli hästi vastutusrikas ja mittemahamagatav ärkamine - ja sind aeti mõne krooni eest üles. (Tõenäoliselt on muidugi ka praegu selline võimalus).

Ja siis tuli meelde veel Mamma imestus. Kui kunagi tuli jutuks, et eekirjadega on nii, et kui üks täht on aadressis valesti, siis ei lähegi kiri kohale. Üks õige postiljon viib ju ometi kohale kirja "Tartusse, Mammale". Küll tema juba kõiki tunneb. (Mamma imestus oli Arthur Weasly vääriline, kui viimane mugumaailma üle üllatus.)

Siis sai kohv otsa ning jõudsin tööle kah. Tänu Siisile.

*Koogiküpsetuseks oli küll kõik vajalik varutud, kuid olin õhtul lihtsalt liiga väsinud ja eelistasin parandada Miss Marple'i seltsis kontrolltöid.
** parandatud vihikute pakiga!

Pildil kassäratuskell, 2005. aasta mudel. Mõnikord natuke tujukas, kuid üldiselt hoiab kodu ja ei vea sind vastutusrikkal hetkel alt.

Tasakaalus maailm

Minu lastel on kaks vanaema, kes minu heaks meeleks mõlemad ka neid hoiavad, kui ma seda palun.

Üks vanaema on loomult muretu. Vähemalt igasugustes ohutusnõuete ja laste iseseisva tegutsemise küsimuses. Nii olen näiteks konfiskeerinud oma pesamuna käest tema pool kodus metallist lihahaamri, tikud, ravimid (mõned näited)...

Aga noh, maailmas valitseva tasakaalu mõttes on lastel ka teine vanaema. Kes varsti-kolmest Pumpernicklit hoidma tulles teda suurema osa ajast süles kannab. Ja kes hiljuti mõne päeva pärast kaheksaseks saavale Lõvipoisile lusikaga šokolaaadikreemi üritas sisse sööta: no võta, see on ju nii magus!

Tõllakuuri kroonikad

Papa jaoks olid asjad ikka mitte niisama-asjad, vaid Lugudega. Paraku kadusid need lood paljuski koos mu isaga. Omaenese tõlla loo asjus helistasin täna Mammale. Tema mäletas vaid, et oli välismaine, vist Zekiwa vanker. Mul endal oli isalt rohkemgi meeles - näiteks see, et pärast oli tõld edasi müüdud minu nimekaimule.

Kõrrekese tõld oli tumesinist ja valget kirja Roan. Paraku oli tal kaks olulist miinust. Esmalt, tal puudusid turvarihmad. Nii et tänu sellele õnnestus mul ühel kevadel sooritada efektne etteaste ning püüda kinni oma tütreke, kelle kübaraserv oli juba asfalti puudutanud, nagu kirjeldas tunnistajaks olnud sõbranna. (Kahjuks ei olnud tema enda reaktsioon sündmuse väärililne ning fotojäädvustus minu imepärasest osavusest puudub). Kõrrekese tõlla teine ja fataalne miinus oli asjaolu, et ühel päeval, kui ma olin parasjagu vankriga suundumas Ülikooli Raamatukokku, murdus vankrisang lihtsalt pooleks. Vankrikorv leidis siiski veel rakendust, kui Mamma tookordsel kassil nimega Kiti pojad sündisid.

Kuna uue kõrgeususe saabumine oli vaid mõne kuu küsimus, oli tingimata tarvis ka uut tõlda. See saabus meile kataloogi vahendusel ning oli uhkemast uhkem. Praeguseks võin kinnitada, et ka parim kõigist vankritest, mida mul on juhust olnud lükata. Teenis meid ausalt kuni Lõvipoisi vankrieast väljakasvamiseni, seejärel müüsime edasi ühele Väga Noorele Noorele Isale.

Pumpernickel sai niisiis oma isikliku tõlla, ning selle ette rakendus sageli koguni kolm hobust. Viimased poolteist aastat leidis uhke sõiduriist siiski võrdlemisi vähe kasutust. (Ehkki veel viimaselgi talvel, külluslike lumeolude korral, oli see siiski asendamatu.) Kuid jah, vankriaeg oli saanud nüüdseks läbi mis läbi.


Olin ise sisustanud tervelt kaks nostalgilist pealelõunat, püüdes teha fotosid Pumpernickli tõllast. Muidugi, kas tulemus jäi minu kesiste fotograafivõimete, tõlla hingematva (ning väljaspool jäädvustatavuse piire asuva) kauniduse või segajate rohkuse taha, kes seda teab. Ka oma virtuaalset fotokarpi sobrades leidsin üldse vähe fotosid, kus pesamuna oma vankris istub. (Ega ta, tõtt öelda, ei armastagi ühe koha peal istuda!)

Lisaks küttis vaatajaskonda üles küsimus, kes siis ikkagi istub näitlikuse mõttes tõlda. Kõrrekese nukk Kirsi jäi castingul omaniku kurvastuseks muheduselt ja mõõtmetelt alla kass Dumbledore'ile. Ka tõllaomanikul enesel tekkis ootamatult tugev omanikutunne, mille ajel roniti sisse ning nõuti jäädvustamist.

Lõpuks sain siis eile öösel asjad nii kaugele, et umbes kella kaheks (öösel siis) oli mul olemas kasutajakonto temaatilises portaalis ning kuulutus üleval. (Pikalt ja mitmes valguses ja erinevate modellidega tehtud fotosid ei õnnestunud ühtki kuulutusele lisada, kuna selgus, et nende maht oli liiga suur.)

Kell oli kahksa läbi, kui kuulsin läbi une helinat. Telefonihelinat.

On teil vanker ikka veel olemas?

Tõdesin, et öösel pole keegi veel ostmas käinud.

Me hakkame kohe sõitma!

Tjah, pooleteise tunni pärast oli imekaunis noor pere Iibisepesas ja Pumpernickli tõld vahetas omanikku.

Practical Magic

Molly Weasley by Laurae featuring Irregular Choice shoes

Oh, kui heal meelel võõrustaks minagi Madame Delacour'i, kes mäletatavasti oli väga vilunud majapidamisloitsudes. Paraku tuleb minusugusel mugul asjadele siiski teisiti läheneda.

Kuigi, meenutades oma kooliaegseid keemiateadmisi (või õigemini nende jäänuseid) ning pisut juurde guugeldades olen viimastel nädalatel astunund pika sammu, sobitumaks vähemasti mõnda imelise pesuvahendi reklaami.

Näiteks järgmine dialoog.

Mamma: Oi, neist mustikaplekkidest sa küll enam lahti ei saa.
Iibis (kurvalt): Oh, ja just mu lemmikpüksid!

Ning meenutades, et mustikas kui aluseline frukt peaks ju kenasti olema eemadatav mõne happelise (nagu näiteks sidrun) kaasabil ning seda ka netitsi kontrollides võin järgmine päev helistada Mammale.

-Mamma, püksid on täiesti puhtad!

Kas mõni sidruniistandus ei taha meid oma palgale?

Variatsioonina võime esitada ka dialoogi Muruplekid ja äädikas.

Ausõna, täpselt nagu võlukunst!

Veel imepärasem lahendus koduses majapidmaises on olnud otsus loobuda triiketöödest. Kusjuures, see on otsus, mille tegemine nõuab omajagu tahtejõudu. Ja-jah, täpselt seesama juba minu vanaema triikis ja ema ja... Kusjuures sellest Mammaga rääkides selgus, et ka tema on triikimisest loobunud... Nii et otse kuivamast korralikult kokku voltida ja kappi panna. Täiesti imepärane!

Lisaks kõigele on meil lootust saada enesele peatselt ka Mary Poppins!

Tähendab, kui nüüd veel ka majahaldja leiaks, siis ei oskakski nagu enam midagi soovida.



Päitsis leiduv illustratiivne material klikitav ja ka kohapealt blogisse kodustatav.

Väikesel pildil Pumpernickel, veel mitte kaheksa kuud vana ja sidrunipuu (vanus teadmata).

Küllap linnainimesed peavadki ahjuroobist kinni hoidma

Mamma on kutsutud Kõrrekese, Lõvipoisi ning Pumpernickli juurde.

Enne kui siirdusin oma elu pikimale iseseisvale maanteesõidule, poetasin mahajääjatele, et nad võiksid maasikad ning lilled ära kasta.

Seda oli ka tehtud.

Mamma küll uuris, et miks on kastmistünni juures voolik, aga Lõvipoiss ronis redelil veendunult tünni juurde, kummutas kastekannu vett täis, Kõrreke omakorda ronis poolele redelile vastu, sai venna käest kannu ning nõnda nad rassisisid. Väikevend sabas muidugimõista. Justkui oleks tegu sellise igaõhtuse rutiiniga või nii.

Täna, kui mälestusväärsest kastmisüritusest on mitu head päeva möödas, küsis Mamma minult, mis meil selle voolikuga siis lahti on.

Voolikuga? Voolik on täie tervise juures ning Lõvipoiss mõistab seda ka osavalt käsitseda, ainult et see ei võimalda nähtavasti demonstreerida jõu ning ilunumbreid täies hiilguses.

*
Täna õhtupoole pidime minema mänguplatsile ning Mamma juurde. Kena. Olime juba väljaminekuks valmis, kui hakkasin kotist otsima majavõtmeid.

Kotis neid polnud.

Kapinurgal samuti mitte.

Meenus, et viimati, mänguasjamuuseumist koju tulles, olin võtmed visanud Lõvipoisile, et see ukse lahti keeraks, kuniks mina kõik reisijad ning kodinad autost välja korjan.

Lõvipoiss ütles, et tema jättis võtmed esikusse, kuid meie külaline mäletas, et tema oli näinud Pumpernicklit võtmetega mängimas, kuni mina köögis süüa tegin. Mulle omakorda tuli meelde, et kui mina meie tavapäraselt lõunaund magavat külalist tulutult ülakorrusel magama üritasin veenda, kuulsin ma aknast korraks oma poegade hääli tänava poolt õuest.

Otsingute käigus leidsime õuest minu autovõtmed (mille puudumist ma polnudki veel märganud), kuid majavõtmeid polnud ei toas ega õues.

Selgitasin lastele, et olen murelik, kuna need võis leida meie maja eest ka mõni halbade kavatsustega kodanik. Minut hiljem näen, et külaline koos meie Pumpernickliga on kadumas tänavakäänaku taha. Paljajalu. Torman neile järele. Samuti paljajalu. Noormehed olidki läinud pätti taga ajama.

Lõpuks võtan tagavaravõtme. Otsustan siiski ühes lapskonnaga minna Mamma juurde pannkoogiõhtule.

Pumpernickel ütleb rattatooli ronides ning end süüdlasena tundes koguni vabandust.

Paar tundi hiljem koju tagasi jõudes otsustan panna välja kümnekroonise motivatsioonipreemia.

Mispeale Pumpernickel läheb, teeb seljakottide kapi lahti, ning õngitseb ühe koti alt välja minu võtmed.



Aga noh, Mamma pannkoogid olid vastupandamatud nagu ikka.

Minu ema

Kõigil on tänapäeval nii palju tegemist ja kogu aeg nii kiire, ohkas mu ema.

Tema soovis tähistada Papa 70. sünniaastapäeva - kuid kes oli õigel päeval välismaal, kes eskortis laulupeotuld, kes oli spordilaagris või kes muidu hõivatud. Homne päev lepiti siiski kokku.

Tuleb, kes tuleb, ohkas ema veelkord.


*
Täna hommikul pidi toimuma poeskäik. Kuna Mammal oli asja ka telefoniteenindusse, küsisin, kas N keskus, kus olemas nii telefonipood kui ka supermerket, sobib, ning hommikul 9.30 olin Mamma maja ees. Suurematele lastele oli antud luba laupäevahommikune toakoristus kuni minu naasmiseni edasi lükata ja Pumpernickliga filmi vaadata või teda muul moel lõbustada. Arvasin, et tulen kolmveerand tunni pärast tagasi. Kaua see käik siis ikka aega võtab.

Kõigepealt lähme turgu, ütles Mamma autosse istudes.

Sellest polnud ju eile juttu?

No ma ei hakka ju ometi poest kõike palju kallimalt ostma!

Argumendile oli raske midagi vastu öelda. Hakkasime turu poole sõitma.

Selle sahmimise peale ma unustasin öelda, et mul on vaja sularaha ka välja võtta, ütles Mamma, hääles sulasege etteheide.

Sõitsin siis Kaubamaja parklasse.

Tund aega on tasuta, nentisin kaarti automaadist välja võttes.

Juhatasin Mamma sularahaautomaadi juurde.

Kokku saama pidime telefonipoes. Nuusutasin lõhnu, ostsin paar allahinnatud filmi ja topsi kohvi ja ootasin oma ema. Eks ta lõpuks tuligi. Lahke telefonimüüja lahendas Mamma mure - PUKki läinud telefoni - päris kiiresti.

Nii et jõudsimegi parklast välja kaks minutit enne tasuta tunni lõppu.

Supermarketis aitasin lükata kaubakäru. Valida veine ja limonaadi. Arutleda, kas ühest hiinakapsast piisab. Kuulata kurtmist kalli välismaise porgandi üle. Aidata valida maasikaid ja tordipõhju. Leida süütevedlikku. Aidata kaardiga maksta. Pärast laduda kaubad uuesti kärru ja kärust autosse (kuna Mamma ei soovinud kilekotte juurde osta.)

Poeskäik võttis veel kolmveerand tundi. Ning kahe tunni pärast olin juba kodus.



*
Õhtul helistasin Mammale, et ta vahukooretortide põhjad ära immutaks. Tordid olin lubanud ise vahetult enne pidu valmis meisterdada.

No ega mina ei tea, kuidas sina seda teed!

Neelasin alla selle, mis ma situatsioonist arvan, ning peale suuremate lastega peetud õhtuse memoriiniturniiri lõppu võtsin jalgratta. 10 minutit Mamma juurde, 10 immutamiseks ning 10 koju tagasi.

*

Pilt ajast, kus olukorrad olid teisipidi ning Mamma kärutas hoopis mind.

Mul on muuseas väga hea ema.

Lahkumisi ja kohtumisi

Täna on juba teine isa sünnipäev ilma isata. Pildil on isa nooremana kui mina praegu. See on lastele alati natuke võõras mõelda. Et vanematel on olnud omad elud enne neid.

Surnuaeda sõitsime ratastel. Sealsamas lähedal on maja, kus Kõrreke on elanud suurema osa oma elust, no vähemalt praeguse seisuga. Sõitsime väikese ringi, vaatasime aknaid. Kummaline, et maja tagant ei leidnudki enda oma hoobilt kätte. Kibuvits õitses, lõhn oli magus.

Nägime naabrinaist. Eakat vene naist, kellest paremat naabrit pole olemas. Vaikne, heasoovlik ja puhtustarmastav. Rääkisime pisut, nagu ikka, tema vene ja mina eesti keeles ja vahepeal natuke vastupidi ka.

Surnuaeda viisime karikakraid ja rukkililli, mis olid olnud isa lemmikud. Mammaga saime väravas kokku, ta sahmis mõnevõrra õnnetult, kuna vihm ja tuul olid potililled tema arvates näotuteks kribalateks muutnud. Pumpernickel tahtis kangesti riisuda, ning oli nõutu, et kus see Papa siis tudub.

Mõned lahkumised on õnneks ajutise iseloomuga. Oma venna Lõvipoisi saatsid Kõrreke ja Pumpernickel spordilaagrisse. Maja on kuidagi vaikne ja tühi.

Lõikuskuu juba käes

Juukselõikuse küsimus on olnud mõnevõrra tundeline tänu Mammale. Ei, mulle endale muidugi lihtsalt meeldib, kui inimesel, soost olenemata, on juukseid, aga Mamma oli enam-vähem nutu äärel, kui võtsin jutuks Pumpernickli juuksed. (Kusjuures, paradoksaalsel moel kandsin mina terve oma lapsepõlve poisipead ning mingisuguseid kahetsusnoote ma oma emalt küll kuulnud pole... kuigi ka minul lõigati kahesena maha lokid, mis senimaani tagasi pole tulnud!)

Paar päeva tagasi ütles Pumpernickel ise: Emme, juuksed lä'evad simma!

Eile avaldust korrati.

Täna hommikul helistasin otsutavalt meestejuuksurisse. Sealt öeldi, et võime kohe kohale tulla.

Tulimegi. Kaks poissi (vanem vend soovis lihtsalt tukalõikust) ning ema fotoka ja karbikesega (mälestussalgukese tarbeks).

Juuksur oli reibas lainejänesliku väljanägemisega proua. Ütlesin, et lõigaku lihtsalt nii, et kena välja näeks. Ka temal tundus olevat lokkidest kahju, sest salongist väljudes mõjus Pumpernickel kui kaheksakümnendate rokistaar, eest järkulõigatud ja tagant pikemate salkudega (äkki hakkab lokki hoidma, kommenteeris juuksuriproua.) Lõikasin ise kodus tagant ühtlaselt lühemaks (lokki hoidma kah ei hakanud).

Kodus arutles Kõrreke, et kuidas võiks väline muutus väikevenna sisemisele minale mõjuda. Üldiselt arvas ta sisemiste minade (ja haldjate) spetsialistina, et sisemisel minal võtab natuke aega, kuni juuksed lühemaks tõmbuvad.

(Minul küll ei ole mingit sisemist mina, kommenteeris seda arutlust porisedes Lõvipoiss.)

Mina ise olen end tabanud vaatamast seda tuttava moega võõravõitu noorsandi, kes meie laua taga pastat sööb, filmiriiulist Pipi filmi nõutab või meie Pumpernickli voodis magab.


Pool tundi tagasi lohutasin telefonitsi Mammat ning lubasin talle lohutuseks suure raamitud foto Pumpernicklist. Lokkidega.


Enne:


Ja nüüd:

Spordimehelik suhtumine

Mamma jutustab oma haiglamuljeid.

No ja meid oli seal palatis koos kuus mutti. Kõik norskavad. Ja siis hommikul kõik kurdavad, et magada üldse ei saanud.

Üks, üle-seitsmekümnene, oli päris hull. Käis öösel ringi ja togis teisi. Et "keera külge, mis sa norsakad!"

Ja hommikul üks teine mutt oli siis maruvihane. Et too togija ei lasknud hoopis teisi magada ja olevat ise veel kõige kõvemini norsanud.

Vaat, et läheb kohe võitluseks.


Lõvipoiss, kes seni oli näitliku igavusega toitu sonkinud, elavnes silmapilkselt.

Võitluseks?! Ja kes võitis?

Illustratsioon sellest, mis kõik oleks võinud juhtuda, pärit siit.

Liivakastist teatrisse. Case report

Kukupai kirjutab inetust pardipojast lasteaiapeol. Minu juhtum, arvatavasti nii kevadest 2004, oli selline.

Olin kah mõnikord vaadanud lapsi teatris ja mõelnud: no need on ju küll otse liivakastist tulnud. Oma nätaki! ma selliste mõtete eest sain.

Olin ostnud Buratino kontserdi piletid kohe, kui need mitu kuud varem müüki tulid. Kontsert ise toimus mai lõpus. Umbes samal ajal on ühe sugulaspoisi sünnipäev, kuhu Mamma ja Papa ka läksid ja meie Kõrrekese ja Lõvipoisi ühes võtsid. Kevadel ja ilusa ilmaga toimus pidu loomulikult õues.

Toimetasin rahulikult kodus, kuni sain Mammalt äreva kõne. Kontserdi aega olevat kahe tunni võrra muudetud, kuulsid nad sünnipäevapoisi emalt (kes ise oli käinud oma lastega eelmise päeva kontserdil). Alguseni oli aega parasjagu 20 minutit.

Nii me siis Vanemuise ees kokku saime. Mina olin jõudnud viisaka kleidi selga tõmmata, aga lapsed olidki sõna otseses mõttes liivakastist. Piletitega otse esimeses reas (ikkagi varakult ostetud ju!)

Buratino, Artemon, Malvina ja Pierrot ei jäänud õnneks nägemta ega kuulmata.

Ma mõtlen enamasti alati söögist*

Pumpernickel veetis hommiku Mamma juures. Kui olin talle lõuna paiku järele läinud, ta kenasti rattatooli istumagi sättinud, märkasime suurt mesilast Mamma hoovis toimetamas.

Näe, Pumpernickel, mesilane!

Mamma: Oi, meil lendas ju mesilane hommikul kööki. Kas sa mäletad, Pumpernickel, mis me siis tegime?

Pumpernickel, rattatoolist: Juustusaia!


*... ütles mu mäletamist mööda vist üks Soolavarese Pelle suurtest vendadest selle peale, kui Tjorveni suured õed olid oma huvitavatest mõtetest rääkinud.

Ühe suurekssaamise lugu

Mamma juures lõunalauas läheb jutt suurekssaamisele.
Mamma ise mäletab end lapsena mõtlevat, et suurtel inimestel on hea ja lihtne elu. Ja tema oli oodanud suureksaamist.

Kõrreke ütles, et tema küll ei taha suureks saada. Talle meeldib laps olla.

Tädi Linda, Mamma sõber: Mina mõtlesin täpselt samamoodi nagu sina. Aga mina sain suureks üleöö. Olin üheksa-aastane nagu sinagi praegu. Kahe nädala pärast pidi olema mu sünnipäev.

Meil oli selline suurem maja, pool oli onu perel ja teine pool meil. Kui nad tulid, olin mina onu juures. Ema ja isa said jooksu, ühte sissepääsu ei valvatud.

Nimekirjas olime kõik. Ema, isa, vend ja mina. Vend oli Võrus koolis. Üks küüditaja oli kohalik kommunist, teine võõras. See kohalik näitas mulle: see on see tüdruk. See ei ole selle pere laps. Mäletan kuidas ma klammerdusin silmadega üksiti selle võõra pilku. Eks tal oli vist süda sees. Ei võetud mind. Küsitleti onu peret. Et millal venda ja vennanaist viimati nähti.


Onu ja onunaine arvasid, et ma peaks ikka emapoolsete vanavanemate juurde minema. Et neil endil suur pere ja. Läksin. Vanaisa oli õues. Ei julgenud isegi tuppa mind kutsuda.

Nii ma siis olin. Ühe öö, ma mäletan, olin õues, puu otsas. Külm kevad oli, nagu praegu. Vildid külmusid jalga.

Lõpuks läksin ikka onu juurde tagasi. Keegi ei julgenud mulle öelda, kus ema ja isa on. Siis, sellel öösel, kui ma kümme sain, tulidki ema ja isa keset ööd.

Niimoodi saingi ma üleöö suureks.


Sellest ööst saab ju nüüd kuuskümmend aastat. Praegusel üheksasel on veel võimalik seda mõne toonase lapse käest kuulda.

Minu otseseid sugulasi ei küüditatud. Nii et selliseid jutte või varjatud vihjeid mina oma lapsepõlvest ei mäleta.* Kõrrekesele jäid tädi Linda jutust meelde ööbimine puu otsas, jalga külmunud vildid ja kümnes sünnipäev. Mul on hea meel, et Kõrrekeksel oli see hetk Mamma juures lõunalauas. Hetk, mis pani mõistma, et üheksasel koolipiigal võib olla ka teisi reaalsusi peale kodu-kooli-huviringide.

Aga võimalust öelda et ma suureks eal ei kasuks ning suureks mitte saadagi, seda võimalust pole teadaolevalt antud veel kellelegi.

*See, et kedagi ei küüditatud, polnud seotud ilmselt millegi muu kui mitmete juhustega. Mamma emal lubati jääda müüjaks varem talle endale kuulunud väikesesse poodi. Papa saatus oli veel erakordsem, isegi noil aegadel. Papa naases sama, 1949. aasta teisel poolel Eestisse Austria põgenikelaagrist. Naases koos oma emaga ühena väga vähestest. Sellest olen pisut kirjutanud siin.

...kel on vähe või on natukene...

Mamma teeb koos Pumpernickliga sisseoste. Pumpernickel toimetab ostukärru auto. Kõige suurema mänguauto poes.

Mamma: Ei, Pumpernickel. Me ei osta seda autot. Ma ei tea, kas mul nii palju rahagi kaasas on.

Pumpernickel (valjusti üle terve poe): Aga sul on 'ahakotis palju sente! Palju sente!

*
Pumpernickel teeb kodus emale avalduse: Emme, ma ta'an ujuma minna.

Ema: Ei, Pumpernickel, praegu meil küll ujumamineku plaane pole.

Pumpernickel: Aga võta pangakaa't ka kaasa!

*
Suurematel lastel oli täna hea päev. Lisaks iganädalasele kahekümneviiesele sai kumbki ka Mamma käest õhtul viiskümmend krooni. Möödunud vaheaja puhul või nii. Ning õhtul oli ühel lapsel rahakotis 55 ning teisel 170 krooni...

Kodussünnitusest kui friiklusest?

Igasugu meinstriimmeedias kodussünnitusest kirjutatu tekitab enamasti segaseid tundeid. Tänane jutt Tartu Postimehes on ajakirjaniku poolt päris sümpaatselt kirja pandud. Sageli armastatakse sellistes lugudes rõhutada platsentasöömist* või muud sellist, mis peab n.ö korralikule lugejale ikka mõista andma, et päris normaalne üks kodussünnitaja ikka pole.

Kommentaarium tekib muidugi alati selliste lugude juurde väga must-valge. On inimesi, kes panevad ühte patta mõne aasta taguse loo tualetipotti sünnitanud joodiknaisest ja planeeritud kodussünnituse. (See on sama, kui panna kodussöömisel ühte patta gurmeeõhtusöök ja telekat vaadates Sarviku joomine, kilukarp kõrval.) On neid, kes väidavad kindlalt kui kalju, et tänu valgekitlite tegutsemisele on nende lapsuke üleüldse sündinud. (Ja kindlasti on mõningatel juhtudel neil ka õigus). Ja on neid, kelle kõige veenvam argument on aga nad rikuvad ju seadust. (Ka mu lähedase sugulase esimene reaktsioon uudisele meie pesamuna kodussünnist oli hirm, et ma olen toime pannud ebaseadusliku teo.)

Tänapäeva inimese mõtlemine on selline ametiasutuste-keskne. Kui on kätte jõudmas olukord, kus inimest ootab teadmatus, on parem, kui temaga tegelevad vastava ala spetsialistid. Sünnispetsialistid ja surmaspetsialistid. Minu isa suri suvel haiglas, aparaatide all olles. Minu isa, kes oli alati mõelnud kiirest äraminekust. Ja mu ema räägib siiamaani: aga ma ju palusin, et nad mulle kohe helistaksid, ükskõik mis kell. Ema ja isa elasid koos ligi 50 aastat, aga lahkudes oli isa üksi.

Kodussünnituse puhul räägitakse alati julgusest. Küsitakse: KUIDAS sa ikka julged? Mis siis KUI midagi juhtub? Võimatu on siinkohal lühidalt resümeerida kogu nende küsimuste teekonda, millele hakkab üks kodussünnitaja sageli otsima vastuseid veel enne, kui ta lapseootelegi jääb.

Aga võin tegelikult meenutada kurba lugu, mis vastas lõplikult minu küsimusele sellest millegi juhtumisest. Kui olin ise viimaseid kuid lapseootel, jooksis meediast läbi juhtum, kuidas sünnitaja oli ühes Tallinna haiglas surnud, ümbritsetuna arstidest. Mitmetest arstidest. Garantii võid saada arvutiostul, aga mitte lapse sünnil.

Miks ma sellest siinkohal kirjutan? Ma ei tea, kuivõrd ühel blokki ülesriputatud tekstil ongi võimalust muuta suhtumisi? Ega vist.

Aga ma tegelikult tahaks, et inimesed aktsepteeriksid kodussündi kui üht valikuvõimalust. Üks ilusamaid lugusid kodussünnitusest on minu meelest Lindgreni Madlikeses. Jõululapäeval tuleb ämmaemand. Õhus on ootusärevus, nii jõuludest kui oodatava väikevenna sünnist. Kuidas Madlikese ja Liisbet ärkavad jõuluhommikul lapsenutu peale ja lähevad isa kutsel magamistuppa oma väikeõde tervitama. See on nii ilus. Kodussünnitus ongi alati ilus.



*Kusjuures, kinnitan omast isiklikust kogemusest, et palatsentadegustatsioon ei kuulu obligatoorse osana kodussünnituse juurde. Inimesel vähemalt mitte.

Olen aga elus kahele kassile ämmaemandaks olnud. Ja lapsepõlvekassi Tsiki puhul ka fuih!-saatel päramised komposti viinud. Mille peale lahkus kass poegade juurest, kui neil veel silmigi peas polnud. Ja läks kohe mitmeks päevaks. Toitsime siis emaga (oma emaga, see tähendab) pojakesi pipetist ja andsime sõrmi lakkuda. Nii et vähemalt loomariigis saab emasloom sealtkaudu oma hormoonilaksu kätte. Inimloomal tekivad ematundmused ka teiste mehhanismide abil.

Pildi leidsin sellelt lehelt.

Toidujäägid. Mamma, mina ja kooli kokk

Tulin täna ujumast.

Mamma hoidis poisse. Kõige suuremaks mureks minu naasmisel osutusid kümmekond pelmeeni.

Näed, me olime juba söömise lõpetanud. Ja siis Pumpernickel ütleb, et tema tahab veel pelmeene. Ma siis keetsin talle veel. Aga kui pelmeenid valmis olid, siis ta ei tahtnudki. Mina ka ei jõudnud enam neid süüa. Ma ei tea, mis sa nüüd nendega teed. Kas praed kuidagi üle või...

Vastasin ettevaatamatult:
Oh, ma ei usu. Ma ei armasta väga pelmeene, eriti veel praetult.

Mu ema vaatas mind etteheitega.
Noh, ma ei tea. Meie isaga alati praadisime õhtul, kui lõunast jäi üle.

Jah. Mamma soojendab ka ülejäänud kohvi hiljem üles. Ja arvab, et iga õige ema kohus on nii külas kui kodus ära süüa oma laste toidujäägid...

Millegipärast meenus hiljutine sissekanne Sehkendaja blogist, kus ta toob välja lõike ühest Käbi Laretei mälestusteraamatust. Kuidas KL ema arvates vajanuks lapse majapidamine temapoolset korraldamist ning vanaema omakorda arvab, et ema viskab asju liiga kergekäeliselt minema.

Ilmselt paljud sellised kirjutamata toidu- (ja ka muude argiste asjade) reeglid muutusid Rootsi ühiskonnas varem. Minu lapsepõlves polnud asi ju enam otseses vaesuses nagu ema (sünniaastaga 1941) enese omas. Aga ometi ma mäletan, et kui vorst lõhnas natuke imelikult ja kass keeldus testviilu söömast, praeti see lihtsalt ära ja söödi ketshupiga, selle bulgaaria omaga siis, ometigi.

Toidualase utilitarismi ülima näite võis leida aga koolisööklast. Ma ei tea täpselt, kuidas oli mujal koolides, aga oma koolisööklale mõeldes meenuvad sinised kartulid, luudega läbi hakkilihamasina aetud okastraatjas kalamass, limaklompidega kissell ja muu selline. (Söögikõlbulik oli leib ja toorsalat). Ja kooli kokk pidas kodus sigu. Nemad küll kosusid. Igapäevane solk oli rohke ja rammus.

Pumpernickel ja Mamma

Eilse pärastõuna veetis Pumpernickel Mamma juures.

Õhtul kodus olles ei söönud ta suutäitki. Tegelikult ei söönud ta ka hommikusööki -- kui mitte arvestada asjaolu, et ta võileivalt olid kadunud juust ja tomat.

Täna rääkisime Mammaga telefonitsi. Muuhulgas sain kuulda ka järgmist.

Pumpernickel tuli minu juurde, tegi kurva näo ja ütles: nämm-nämm tahan. Kooki tahan!

Tegin talle siis sooje saiu.* Neli saia, tema sõi kolm ja mina ühe. Sõi oma kolm saia ära ja ütles, et tahab veel. Tegin siis veel neli saia. Sõi need ka kõik ära. Ta tahtis tegelikult veel, aga me pidime juba kodust välja minema.


Peale seda telefonijuttu ei imestanudki ma eriti, kui mu pojaklutt ka lõunasöögist loobus.



---
*Mamma soojad saiad, mida kusagil mujal saanud ei ole, käivad nii: saiad kastetakse lahtiklopidud munasse. Praetakse mõlemalt poolelt ja riputatakse üle rohke suhkru ja kaneeliga.