186. Ise tegin!
Kahtlemata oleksin ma edukas, kui kusagil peetaks võistlusi desorienteerumises. (Noh, umbes nagu äraandmisega kabes - mis muuseas on - iseloomulikult - samuti minu tugev külg.) Igal juhul pole ma kunagi kuulnud, et keegi peale minu oleks suutnud eksida teel sadamast Tartu maanteele.
Minuga see juhtus. Avastasin end ühesuunalisel tänaval olevat vales suunas, pöörasin loomulikult kiiresti kõrvale ning jõudsin Kalamajja. Ringiga küll, kuid lõpuks nägin ma ometi Stockmanni, mis tegi mind vähemalt sama rõõmsaks kui on hullude päevad poodlemishuviline.
Reisijad olid rõõmsad. Lõvipoisil oli süda pisut paha. Kõrreke luges süvenenult tibiajakirja. Pumpernickel seletas kõigile lakkamatult, mida iganes nad kuulda tahtsid. Või ei tahtnud.
Loomulikult teatati mulle pissihädast niipea, kui me olime pealinnast välja sõitnud ja kenasti mööda neljarealist kulgesime. Sõnasse metsapeatus suhtus mu tütar tõsiselt ning läks nii sügavale metsa, et tekkis põhjendatud kahtlus, kas ta mitte ära pole eksinud.
Vihma hakkas sadama, ja päris korralikult. Pimedaks läks ka. Vahepeal lasin kiiruse kusagil 85 peale alla, hoolimata kaasliiklejate võimalikust meelehärmist.
Mäos tegime samuti peatuse. Läksin ise kohvi võtma ning küsisin lastelt, kas keegi tahab süüa. Lõvipoiss teatas, et kui, siis ta tahab oksendada.
Mille peale Pumpernickel, kes vennast milleski kehvem olla ei taha, samuti rõõmsalt oksendamissoovi avaldas.
Tanklas oli järjekord. Seda, et tuleb natuke oodata, Pumpernickel mõistis.
Seisame jäljekolla äla ja siis oksendame!
Igal juhul õnnestus meil Mäo ajutisest liikluskorralduslikust labürindist siiski väravavõtmeni välja jõuda ning esimesel katsel ringilt Tartu poole pöörata.
Autos lõbustas Pumpernickel meid okseteemadel kuni ta kusagil Kärevere sillal pea poolelt sõnalt kustus ja magama jäi.
Igal juhul jõudsime õhtul vastu kõiki kartusi siiski koju. Ainult kaks korda tuligi kiirust maha võtta, et vastassuunast möödasõitjad meiega kokku ei põrkaks.
Ehk võiks ARKki juhieksami asemel loasoovijad lihtsalt ühest punktist teele saata? Kui teise elusalt ja tervelt välja jõuavad, on roolikõlbulikud küll.
Labels: hüva nõu
posted by iibis @ 12:34 PM
7 Comments:
Hee, ilmselt peaks elu ja tervise klausel kehtima ka kaasliiklejate kohta, st eksamitegija ei tohi selle teekonna jooksul ka teistele liiklejatele füüsilisi ega materiaalseid (emotsionaalsete üle võib vaielda) kahjusid põhjustada :)
Oh jeerum kui tubli! Autoga ja Tallinna kesklinnas. Ja kohe esimesel lubade aastal! Mina olen Tallinnas sõitnud ainult mingeid pikki ja sirgeid teid...
Ma nüüd ei tea muidugi öelda, kas kaheksakümneviiene tunnikiirus kellelegi ka emotsionaalseid või materiaalseid (aeg on teatavasti raha ja taksomeeter teatavasti tiksub) kahjusid ei põhjustanud.
Aga ei saa salata, et olen enda üle päris rõõmus. Sest, nagu ütles mu vanem poeg eile Tallinnas: kõige tähtsam on praegu koju jõuda. Ja siis on tähtis hästi õppida.
tubli töö ikkagi ja su juhiseid arvestades polnudki see eksimine nii võimatu; lahendasid olukorra aga hästi - lisaks sellele, et blogis tsiteerisid Lovipoissi, tsiteerisid oma tegudes veel ka Pumpernicklit, ühks vajalik komponent eesmärkide saavutamisel on ju külmaverelisus, ehk siis, seisame jäljekolla älä ja siis oksentame
->lahe::parem >>
Tundmatu
Tehtud!! :D
Mina julgesin Tallinnatee ette võtta vist kuu-kaks peale lubade saamist - no pole pääsu, kui meil lastega seal palju sõpru-sugulasi, aga sellisel sügis-talvisel ajal killavooriga ühistransporti ka ei kipu. Külmaverelisus ja kindlameelsus aitab ikka :P
Kaheksakpmneviiene tunnikiirus põhjustas ilmselt emotsionaalseid kahjusid sinu taga sõitvatele ja möödasöidule hambaid ihuvatele bemmikuttidele :P
Tubli Iibis!
Pole see Tallinn mingi ületamatu liikluskeeris. Lisaksin, et olles sõitnud Tallinn-Tartut palju aastaid ja igasuguse ilmaga, sõidan minagi pimedas 85 km/h. Kellel kiire võib vabalt mööda minna, aga asjatult ei maksa teiste probleeme endale muretsemiseks võtta. Kihutamine olgu teiste probleem. Tegelikult on mõtlematu sõidukiiruse ja asjatute riskide võit sihtpunktis ca 15 min. Mina jõuan pigem pool tundi hiljem kohale aga tahaks olla elus ja terve. Usun, et sinagi. Parimate tervitustega uuel (õppe)aastal Paula
Sulle samuti parimad tervitused, Paula.
Aeg ajalt kulub ikka ära selline ennast-kiitmast-ma-ei-väsi postitus. Kuigi, kunagi ammu lugesin üht indiaani (vist) horoskoopi, kus öeldi mulle kuldsed sõnad: ära ole ennasttäis kiidukukk. Nagu näha, ei tähenda teadmine alati voorust.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home