Väikese ülemerereisi kroonika

Igasugu ütlemisi tuleb kohe meelde. Näiteks viisakas: parem hilja kui mitte kunagi. Klassikaline: rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Aus: loll on see, kes vabandust ei leia. Küllap on veelgi.

Tegelikult olin lihtsalt liiga väsinud, et blokki mõned pildid üles laadida. (Kuigi, kusagilt menud reegel, et daam pole kunagi väsinud. Ju ma siis pole... kas daam või väsinud.)

Igal juhul sain ma täna viimaste nädalate rekordilised peaaegu kaheksa ja pool tundi magada (sai nii sisse kui välja magatud) ja sestap või ka näidata, kus me nädal tagasi käisime.



Alguses sõitsime suure laevaga. Sissesõit naaberriigi pealinna on pai silmadele. Õnneks võisin seda ingveritablettidega varustatult ka häirimatult nautida. Tähendab, me kõik nautisime.

Edasi tuli see:


Õnneks lubati mul armulikult Pumpernickli, kes oma 99 sentimeetriga kvalifitseerus vaid kõige titekamatele atraktsioonidele, saatjana pääseda igasugu jubedustest. Kettkarussell, ameerika mäed (ühed vist koguni 1951. aastast) ja ilmaratas, tänan ja veelkord tänan (kotisolevatest ingveritablettidest hoolimata).

Käisin küll kahes õudustemajas (ühe jaoks neist soetasin koguni lisapileti), mis minu pettumuseks polnud üldse õudsed.

Minu jaoks peeti sobilikuks umbes sellist kraami:



(Aga Pumpernicklit lahutas sellestki saatuslik sentimeeter!)

Aga noh, eks ta, vaene mees, vaatas siis õega lehma, kes liigutas saba ja piiksuvaid tibusid... Lõpuks said kõik eakohased atraktsioonid 4-5 korda läbitud.



Lemmikuteks oli muidugi igasugune roolikeeramisvõimalusega tehnika.



Viimased karussellitiirud, (karusselli, sellise, kus on jõhvidest saba ja lakaga hobused ja mängitakse Radetzky marssi, avastsime alles pimedas - aga siis sõitsime ka umbes neli tiiru järjest), ühesõnaga, viimased karussellitiirud tegime juba pimedas. Lõpuks sõitsime veel kaks korda järjest vaatetorni üles (täpne oleks vist koguni: vatetorniga üles) ja imetesime tuledesäras naaberpealinna.

Järgmisel päeval oli meie pisikese tiiburi väljasõiduni veel aega ning sattusime sadamas Saksa sõjalaevade väljanäitusele.




Selle kohta, mis sai edasi, olen juba kirjutanud.