iibise pesast

Thursday, February 11, 2010

Koolikott ja tema poiss

Eile õhtul ei läinud Lõvipoiss trenni, kuna telefon oli kadunud ja otsimisele kulunud aja tõttu ta bussi peale ei jõudnud.*

Aitasin siis telefoni otsida. Alustasin koolikotist.

Kotis olid:
13 kommipaberit
1 nätsupakend
1 krõpsupakend
plastkarp (antud lapsele detsembris ruumiliste geomeetriliste kujundite kooli transportimiseks)
2 paari kääre
loodusõpetuse töövihik
Loomalood (Nublu oli nädalatagune kohustuslik kirjandus)
Suur suislepapuu (10 päeva tagasi oli vaja kaks Ellen Niidu luuletust pähe õppida.)
inimeseõptuse tööraamat
eesti keele töövihik
muusika töövihik
matemaatika tööraamat (1. ja 2. osa)
eesti keele õpik (1. ja 2. osa)
jõulukaart (isetehtud, mõnevõrra kortsus)
joonistus (kohe päris kortsus)
sirkel (katkine)
rahakott

Kadunud telefoni me ei leidnud - õhtul jooksul tuli õnneks siiski välja.**

Täna hommikul kotti selga vinnates oli poiss üllatunud: Emme, kuidagi nii kerge kott on.

Millegipärast ma ei imesta esmaspäevast perearsti kommentaari üle oma vanema poja kohta: hästi arenenud lihaskonnaga. Loodetavasti aitab ka korvpall siiski vormi hoida - täna oli telefon olemas ning noorsand jõudis kenasti trenni.


*
Olen viimasel ajal hoidnud kindlameelset joont - mina enam lapse enda lohakuse või unustamise tõttu tekkinud jamasid ei lahenda. Ja esialgu üldiselt toimibki - nt nõue, et nädala sees vajaminevad kunsti- ja koolitarbed teatatakse mulle hiljemalt laupäeva õhtuks. Teatataksegi.

**Laua all (?! - emotsioonid minu poolt) oli, poetas Lõvipoiss pisut häbelikult.

Labels:

6 Comments:

At February 11, 2010 at 10:32 PM , Blogger Kaamos said...

On selline ütlemine, et naise käekott peab sisaldama nii palju asju, et kui hoolega otsida leiab oma isa ja ema ka üles.
Miks mul on tunne, et see ütlemine kehtis algselt koolikoti kohta...?

 
At February 12, 2010 at 10:03 AM , Anonymous Paula said...

Hea Iibis!

Mul hakkas kohe kergem teadmisest, et meie pere pole ainuke, kus sellist lihaskonna arendamise võimalust kasutatakse.
Paari aasta eest sain teada, kuidas koolikott ruttu kokku pakkida ja õiged asjad kaasa võtta. Alati tuleb kaasas kanda KÕIKI õpikuid ja vihikuid! Siis ei ole võimalik eksida.
Jõudu teile!
Paula

 
At February 12, 2010 at 12:57 PM , Blogger Elsa said...

Mul on ka üks selline poiss :P
Vaatan hommikuti, kuidas ta autost seljakotti selga vinnab, ise kinnitab, et ei ole tõesti midagi, mida maha saaks jätta...

Korra hiljuti tegin salaja kiirkaalumise - 7,4 kg (tema vanusele lubatid 3 kg asemel). Brrr....

Eile üht asja ise ta kotti pannes nägin, et esitaskus on kaasas ka binokkel (?!). Täna, mil laps kodust ära ja rahus aega (õhtusöögi tegemise asemel näiteks) võtan koti sorteerimise ette. Näis...

 
At February 16, 2010 at 10:44 AM , Blogger Kader said...

Ema tuli just minu juurde jutuga, et otsigu ma netist välja tänahommikune Huvitaja saade, seal olevat räägitud algklassilaste rasketest ranitsatest. Vaatasin, et saadet pole veel välja pandud, aga tutvustus on küll: http://vikerraadio.err.ee/saade/huvitaja/1087

 
At February 18, 2010 at 2:24 PM , Blogger iibis said...

Sageli jääb tegelikult kottitäitva kraami küllusest hoolimata just see vihik lauanurgale, kuhu vee enne magamaminekut ema abiga raskem ülesanne ära sai lahendatud. Ka tol mälestusväärsel päeval oli üks erakordselt tarvilik ese - metallkarp bakuganidega - koju jäänud. (Tähelepanelik lugeja märkas seda kahtlemata isegi!) Nii et kvantiteet ei käi alati kvaliteediga ühes, see on selgemast selgem.

 
At February 18, 2010 at 3:01 PM , Blogger Elsa said...

Vastlapäevaks sai palutud pojal ebavajalikud õppematerjalid kotist välja tõsta - no mis neist kelgumääle kaasa tarida, tunde niigi vähe! Kotti selga vinnates imestas ise ka, et oi kui kerge.
Usun, et kui ma oma emapilguga sellele kotile ka veel läheneks, suudaks veel ühe kilo kõrvale praakida :P

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home