Õhtune hetk maalriteibi ja krepp-paberiga

Kell on 21.15, kui emotsioonidest puhevil tütar purjetab otsejoones minu töölaua kõrvale.

Mina homme kooli ei lähe! on kõik, mis ta esialgu kuuldavale suudab tuua.

Asja uurides selgub, et homme on koolis kunstitund. Ja tema on unustanud mulle öelda, et tal läheb vaja krepp-paberit, tühja plastpudelit, maalriteipi ja naasklit.

Telefonikõnest härrale segub, et kaks viimast asja on majapidamises olemas.

Võtan autovõtmed.

Tütar jääb minust pudelilt silti maha loputama.

Olen krepp-paberi leidmise suhtes küll kahtlev.

Siiski helistan kümne minuti pärast poeleti äärest tagasi, küsimaks, mis värvi paberit soovitakse. Näpus tumesinine ja roosa krepp ning joogijogurt, lähen kassasse. Kassaneiu on tähelepanuväärivalt sõbralik, nii et jää või kena õhtu soovi uskumagi.

Nojah, küllap on hilisõhtuste poodlejate hulgas teisigi veidrikke.

Kõrvus kumiseb millegipärast viimasest Superstaarisaatest kuuldud laul.

Seesama:

I'm a bitch, I'm a lover
I'm a child, I'm a mother ...