Ilukirjanduslik lugemus kui arengukoefitsent
Kõiksugu raamatulistid tekitavad minus vastakaid tundeid. Ühest küljest -- muidugi, ma armastan ise väga lugeda ja raamatud on teemana olulised nii virtuaal- kui reaalsuhtluses. Kohalikus raamatukogus teatakse meie peret nägu- ja nimepidi.*Viimatisirvitud raamatulistis on siis kogunisti 1001 ilukirjanduslikku teost, mida iga enesest lugupidav kultuurne inimene võiks lugeda. Ning vähemasti minul tekkisid küll mitmed aga!-mõtted. Mis ei ole seotud mitte ainult sellega, et ise tuvastasin end lugenud olevat ehk sadakonda.
Esmalt listi ülesehitus. Angloameerikale keskendatus nagunii. Mis on ilmsesti paratamatu. Valikuprintsiibid -- missugust teost ühelt või teiselt autorilt eelistada -- on mõneti maitseküsimus.
Aga see, et kogu nimekirjas oli lasteraamatuklassikast ainult 2 teost (Alice ja Gulliveri reisid), on küll kurjast. Kas Hemingway Vanamees ja meri on mõjusam Janssoni Muumipapa ja merest? (kui valikuprintsiibiks oli surmtõsidus ja -igavus, siis tuleb muidugi nõustuda...) Ei ühtki teost Lindgrenilt.
Aga tegelikult, mis veel olulisem, kui ühe või teise autori (ka nt Shakespeare tervikuna!) või teose (no ei tuvastanud mina seal näituseks Stepihuntigi) väljajätmine pani mind mõtlema, et kas tõesti lugemus = ilukirjanduslik lugemus. Mitte, et peaks kaasatama eneseabiõpiku või kuuriehituse käsiraamatu (hoidku jumal selle eest!). Kuid sellise hulga ilukirjanduse lugemine on jõukohane valdavalt siiski filoloogidele või rantjeedele. Või ehk ka piisava keeleoskusega pensionärile. Valdav osa inimestest, valdav osa ka haritlaskonnast ei ole filoloogid. Ajaloolasena tahaksin hüüatada: kus on näiteks Gurevitš, Hobsbawm, Fukuyama?!** Ja küllap võiksid samalaadilise hüüatusega esineda nii sotsioloogid, bioloogid, matemaatikud... Ise eelistan viimasel ajal üldse ilukirjandusele hoopis mälestusi. Näiteks selle aasta üks fantastilisemaid lugemiselamusi on Valentine Nõlvaku mälestused.
Ja -- miks ei ringle netis nimekirju, mis määratleksid inimese vaimlist arengut selle järele, kas ta eristab Tšaikovskit Rahmaninovist. Teab -- no vähemalt sedagi -- mis pilli mängib Yo-Yo Ma. Kas muusikute vaimsus on siis kuidagi... madalatasemelisem kui filoloogide oma? Või arsti oma, kes tunneb ja mõistab inimkeha saladusi? Kunstniku vaimsus?
Muidugi, filoloogidel on üks oluline eelis. Sõnaga, ka kirjasõnaga ümberkäimises on nad ilmsesti keskmisest osavamad. Seega ka näiteks taolisi nimekirju koostama.
--
*See tõsiasi ei ole tingitud küll AINULT suurest raamatulembusest, vaid ilmselt ka asjaolust, et tütar Kõrreke on sinna unustanud omajagu asju, millel siis järel oleme käinud. Aga raamatukogu on asjade kaotamiseks vähemalt turvaline koht -- oleme kõik kaotatud asjad, telefonist alates ja talvemantliga (!) lõpetades kenasti kätte ka saanud.
**Kolm esimest pähetulnud nime, lihtsalt näite mõttes.
Labels: järjest loe, MA ÜHE MÕTTE SIISKI LISAKSIN
posted by iibis @ 8:53 PM
6 Comments:
Ma arvan, et need nimekirjad ei väljenda otseselt arengukoefitsenti - ju nad ikka sellepärast on kokku pandud, et kui inimesed lähevad raamatukokku ja vahivad lolli näoga, siis saavad proovida midagi kellegi soovitatud nimekirjast. See, mille sa siis linkisid (seal lingis on üks http://www üleliia) on üks kummalisemaid, mida ma olen näinud (mis Janssonist sa räägid - siin soovitatakse enne surma kindlasti läbi lugeda Coelho "Veronika otsustab surra" - minu arust võiks need raamatud olla siis reastatud sedasi, et alustage kooli ajal sellistest kergematest elamise valemeid pakkuvatest raamatutest, et hiljem edasi liikuda keerulisematele):)
Seega kindlasti on kuskil nimekiri, mis oskab soovitada midagi tähtsat nii ajaloolaste-sotsioloogide kui matemaatikute-füüsikute lugemusest. Noh, et kel huvi, teaks kohe midagi võtta.
Üks aspekt on ka see, et me elame edetabelite maailmas, kus igasugu top'ide tegemine on muutunud lausa maaniaks (olen minagi aeg-ajalt sellest nakatunud).
Jah, ja kindlasti ka see infouputus, mistõttu osad sellised nimekirjad on nagu päästerõngas neile, kes ise valida ei oska. Ma muidugi arvan, et inimesi, kes tõesti selle nimekirja järgi süstemaatiliselt raamatuid loeks, on õige vähe. Aga eks igasugu soovitusnimekirju ole ju alati tehtud.
Kui millegi kallal norida, siis selle kõrgelennulise ja pretensioonika pealkirja kallal.
Ma siin leidsin mõned aastad tagasi oma ise märkmiku, kuhu ta oli kirjutanud kõik olulisemad klassikateosed, mida ta tahab oma kogusse saada. Oli ka päris huvitav lugemine.
See kergelt keerulisemale süsteem vähemalt minu puhul küll ei kehti. Olen üldse viimasel ajal ilukirjanduse suhtes võrdlemisi ettevaatlik, parema meelega võtan ette mõne varemloetu, kui katsetan uuega (v.a krimid). Võib olla alustasin täiskasvanute raamatutega omal ajal liiga vara (kümneaastaselt Suurte Sõnameistritga) ning mingi oluline lugemisetapp jäi vahele? Lasteraamatuid, mida suurematele lastele õhtuti loen, naudin ise ka täiega. Keeldun täielikult surmtõsistest ja masendusttekitavatest asjadest, no näiteks kunagist kooliaegset lemmikut Goldingut ei võtaks mingi hinna eest enam lugeda.
Aga nimekirja järgi raamatu otsimine... Et kusagil mingi virtuaalpügmaalion kujundab mõne eliza vaimset arenemist. Ma tõsiselt ei kujuta ette, et keegi võtaks sellise nimekirja välja printida ning hakkas käima raamatukogus ning järjest loetut maha tõmbama. Et peale tuhande ja ühe raamatu läbilugemist ohata kergendatult: nii, nüüd on siis kõik. Olen intelligentne inimene.
Teisest küljest näiteks mõne konkreetse inimese soovitus läheb korda küll. Kui kolm täiesti erinevat inimest on mulle rääkinud Pratchetist fanaatilise säraga silmis, siis võiks ju ehk lugeda?
Ma ei arva sugugi, et kui keegi võtabki mingi nimekirja kätte ja laenutab selle abil mõned raamatud, et ta siis peaks kangesti intelligentne olema.
Ja kui ma ütlen "kergemalt keerulisemale", siis ei peaks see võrduma sõnapaariga "lõbusamast masendavamale". Lihtsalt on asju, mida ei tasu liiga vara lugeda, kuna siis läheb paljutki kaduma. Jah, on erandeid nagu nähtavasti sina ja mõni teine klassiõde (olen nt Kristeliga ka "vaielnud", et on asju, milleks lihtsalt enne pole piisavalt küps ja tema ei taha uskuda).
Mina jälle olen tekstide iseseisva elu usku. Et kui tekst on kirja pandud ja käibesse lastud, kommunikeerub ta juba iga lugejaga eri moel. Ja kui keegi juba seda kommunikatsiooni otsib, siis järelikult tekst toimib.
Ma küll ei mäleta, miks mind kümneaastaselt lummasid Gravesis või Thornton Wilderis või Galsworthys (ajaloomoment ehk? -- olen neid kõiki muidugi ka hiljem üle lugenud), aga jumala eest, koolis kohususlikuna väljapakutud kraam ajas mind aastaid haigutama.
Praegu hakkasin mõtlema, et ka raamatusari on omamoodi list. Keegi teeb valiku ja keegi loeb. Suured Sõnameistrid, Seiklujutte Maalt ja Merelt, siis see halli- ja valgekaaneline sari (nimi ei meenu hetkel) -- eks see suunas kindlasti omal ajal raamatuvalikut -- ja mitte ainult minul.
Mina näiteks mäletan, et lugesin enne 12. klassi Meistrit ja Margaritat ja mitte tuhkagi ei saanud aru. No ei saanud aru, mis jamps seal käib! Küsisin teistelt - keegi ei olnud veel lugenud (Kati ja Elx olid, Katile meeldis, Elxul oli minuga samasugune arvamus). Aga kui teised siis 12. klassis selle läbi lugesid, siis tsiteerisid muudkui peast ja olid kõik sillas. Mina ei saanud aru, millest see vaimustus. Kati julgustas viis aastat hiljem uuesti proovima - lugesin ja nautisin igat kohta!
Või Lagerlöf - vanasti ma lihtsalt ei sallinud tema raamatuid, kuigi proovisin ühk kui teist lugeda. Äkki käis mingi klõps ja hakkasid just sedasorti läbimõeldud eepikad meeldima, muinasjutulisus jms.
Samas usun, et ülikooliaegne lemmik (G.Tunström) ei pakuks täna enam sellist elamust ja ei julge enam kätte võtta, et mitte muljet rikkuda.
(Th Wilderi "Märtsi iide" mäletan, et sa lugesid. Ja ise proovisin esimesel kursusel, kui see ajalooetapp oli kas antiikkirjanduse või filosoofia ajal nagu tuttavam - aga ikka ei suutnud toona ka kuigi pikalt lugeda. Ei tea, kas julgen kunagi proovidagi. Mõned raamatud lihtsalt on ühtedele, teised teistele. Näiteks mäletan, et Raili ütles, et pole igavamat raamatut lugenud, kui DrŽivago. Kati aga ääri-veeri kiitis taevani. Mõlemad arvamused tegid ettevaatlikuks. Lugesin ja sattusin ise ka vaimustusse!)
Ja need sarjad on muidugi ka kellegi valik ja soovitus. Ise ootan nüüd põnevusega seda eesti kirjanduse sarja (ema enesestkimõista tellib endale:)), et siis teha katset ka eesti kirjandust lugeda. Pooled neist raamatutest on mul ju kodus olemas, aga ei ole jaksanud ega tahtnud lugeda. Nüüd tahaks lihtsalt proovi teha, kas on võimalik, et miski ka mulle meeldib (peale Ristikivi).
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home