Koolipoisiks saamine

Kuidas saab lihtsalt lapsest koolilaps, on nii elu paratamatu ning isiklikus plaanis peaaegu et müstiline kogemus. Et mil moel just seitsmes eluaasta ongi see, kui väikesest poisist saab juba oluliselt suurem poiss. Veel aasta tagasi ei osanud meie Lõvipoiss lugeda (tähti küll tundis), ei söandanud üksi kodu lähedale raamatukokku minna ja inimestega, kellega kohtus esmakordselt elus (ka omavanustega) suhtles ülima ettevaatusega.*

Sügisel ja talve alguses õppisime selgeks lugemise. Lugesime iga päev. Mõnikord ka jonniga (jonnisime mõlemad, tuleb tunnistada). Kuna Karu-aabitsast olid tal jutud peas ja minu vanas aabitsas häiris sõnade silbitamine, siis kirjutasin ise algul sõnu ja siis pisemaid jutte. Jutud läksid järjest pikemaks ja -- saabuski hetk, mil võis öelda, et lugemine on selge.

Ühel talvisel kodusolemise päeval teatas Lõvipoiss mulle, et ta läheb nüüd raamatukokku. Käiski.

Nii et sellele, et Lõvipoiss on meil koolilaps valmis, oli raske vastu vaielda. Koolikoti kinkisime juba kevadiseks lasteaialõpuks ja juba augusti algul päriti mult pea päev: emme, millal me kooliasjad ära ostame? Eilseks olid kõik asjad olemas, peale sukanõela (oli ju ometigi õpetaja poolt antud koolikraami nimekirjas!) ning see tegi Lõvipoisile väga muret. Mure usaldati ka vanaemale, ning -- täna saabus vanaema oodatult peole koos sukanõelaga! Nii et koolipoisi süda on lõpuks ka ses suhtes rahul.

Täna hommikul äratas mind aga hoopis Kõrreke: emme, kell saab varsti seitse! (esimene aktus, piiga enda oma, algas kell 11). Käisin hommikul lilli toomas. Kui keegi veel sügise tulekus kahtles, siis lilli vaadates on pilt selgemast selgem. Palun väga!

Esmalt läkski Kõrreke oma aktusele, seejärel mina koos poistega. Päike paistis ning ei võtnud ma Pumpernickli käru lükates Lõvipoisi meelest piisavalt kiireid samme. Klassi jõudes valis ta vilunult koha tagumises pingis. Kui klassis on kokku 11 poissi, kellest kolm kannavad vahvat nime Rasmus (ning meie Lõvipoiss ise nende kolme hulgas pole), siis tõenäosus istuda Rasmuse kõrvale on minu arvutuskunsti järele kolm kümnest. Igal juhul ühe sellenimelise noorsandi kõrvale ta maandus ning peatselt puhusid nad juba juttu kui vanad tuttavad.

Saali saabus Lõvipoiss sügavalt dekolteeritud rinnaka ja nätsu mäluva kaunitari saatel (no milline ema suudaks sarkasmist loobuda, nähes oma poega koos võluva blondi piigaga?!) Anti kätte aabitsad. Direktor pidas kõne, lapsed (no natuke suuremad siis) laulsid ja lugesid luuletusi. Päris vahvaid seejuures. Kõrreke luges suure osa aktusest huviga oma uusi kooliraamatuid.

Päikest jagus ka koduteele. Kodus andsin oma näljasele pesakonnale süüa, saatsin Kõrrekese muusikakooli aktusele ning küpsetasin end oimetuks. Purukattega õunakook, mustika-beseekook ja kukeseenepirukas. Õnneks osutusid mõned külalistest ka näljaseks. Kuid paraku laekusid meile ka kirsikook ja lihapirukad. (Nii et palun väga -- astuge lähipäevil juhuslikult läbi ja me kostitame teid hea ja veel paremaga!)

Peale külaliste lahkumist panime homsetele raamatutele ümber paberid (Lõvipoisil tuli nutt kurku, kui tema ilus aabits jõupaberisse mässiti. Veidi lohutas teda vaid asjaolu, et kui aabits on selge, võib ta paberi ümbert ära võtta.) Tähtsa olemisega Kõrreke aitas Lõvipoisil kui väga vastsel telefoniomanikul äratuskella helisema sättida. Koolipoisielu teisel pool ust on alanud.









*Ses suhtes oli vist tipphetk meie suguvõsa kokkutulekul, kui kõik lapsed omavahel momentaalselt sõbrunesid, ning vaid Lõvipoiss kurvalt ema-isa juurde hoidus. Miks sa mängima ei lähe, küsisin. Mind pole kellelegi tutvustatud, kõlas vastus