Olümpiamängud ja poliitika. Täiesti isiklikult mättalt

Seekordsed olümpiamängud möödusid minust isiklikult kuidagi tähelepandamatult. Ehk ainult Barcelona omad olid ses suhtes veel märkamatumad: tulin klassiõdedega matkamast ja ema ütles, et Salumäe oli saanud kuldmedali. Seekord olime avapäevade ajal lastega oma väikesel reisil. Kui saabusime koju, avasin arvuti -- ja igal pool räägiti Gruusiast ning mitte alanud olümpiamängudest.

Lõvipoiss hakkas ülekandeid huviga jälgima. Elas kirglikult kaasa, aga teinekord läks poole võistluse pealt hoopis ülakorrusele õega mängima -- ja oli siis väga nördinud, kui ma ei osanudki talle pärast öelda, kes võitis. Tal olid omad lemmikud (näiteks kanadalased ja ameeriklased, aga ka soomlased ja rootslased) ja alati oli ta kirglikult vene sportlase vastu. Miks, seda ma tõesti ei tea, kuna ma ise kodus kindlasti sellekohaste lahmivate avaldustega ei esine. (Aga ajaloost olen eakohaselt rääkinud, nõukogude okupatsioonist seejuures muidugi ka, võib olla siis sellest.) Boonusena õppis selgeks hulga lippe.

Minul polnud nagu aega - ega õigupoolest ka mitte erilist huvi -- võistlusi vaadata. Telekas küll mängis (Lõvipoisi initsiatiivil siis), aga minu info oli rohkem sellisel kuuldemängu-tasandil. Nii et parimast osast -- Lembitu Kuuse pateetilistest etteastetest -- ma päriselt ilma ei jäänud. Ühel korral otsustasin -- Lõvipoisi peod peetud, koolikraam ostetud, ka toad olid korras ning isegi pesamuna tukkus parasjagu diivanil -- et võtan ka tassi kohvi ja vaatan iluvõimlemist nagu korralik koduperenaine kunagi. Nägin täpselt ühe kava, kui ülekanne katkestati Anu Sääritsa poolelt sõnalt ning kaadrisse ilmus meesisik, kes jutustas pikalt ja laialt ühe jaapani vettehüppaja hingamisraskustest. Ja siis oli toimekas preili Säärits jõudnud juba edastama naiskorvpallureid -- mis mind parimagi tahtmise juures ei huvitanud. (Kuulsin kommentaatoreid omavahel arutlevat näiteks teemal, kas Austraalia naiskonna trikoo mõjub paksukstegevalt.)

Lõpetamist samuti õigel päeval ei näinud (olin parasjagu ise Auras ujumas), aga eile vaatasin kordust. Kõrvu jäid jällegi Kuuse kommentaarid, kuidas võimluskava etendavat Hiina rahva ühtsust. Juhtusin nägema ka üht eestivenelaste uudistesaadet (ikka ETVst!), kus Hiinas viibimnud venelasest korrespondent käskis mitte segi ajada sporti ja poliitikat ning teistel riikidel mitte tegelda Hiina siseküsimustega. Sõna anti ka inimestele tänavalt. Üks ütles näiteks, et armastavat väga kergejõustikku, aga kahjuks polevat seal kellelegi omadest kaasa elada.

Täna hommikul, kui Lõvipoiss ajalehe tuppa tõi (meil käib jah selline vanamoodne paberkandjal kraam veel), lugesin suurt pealkirja: Venemaa on tunnustamas Lõuna-Osseeta ja Abhaasia iseseisvust. Ma olen tegelikult nõus sellega, et sporti ja poliitikat ei maksa segi ajada. Et sportlane tuleb esitama oma lindikava, milleks ta on neli aastat valmistunud ja tema elu, higi ja vaev väärivad igal juhul olümpiaväljundit. Aga ma arvan, et viga on tehtud varem. Siis, kui olümpiamängud ikkagi Hiinale -- ja nüüd ka siis Venemaale -- korraldada on antud.

Aga... Whole Lotta Love oli siiski hea kuulata. (Kuigi Robert Planti esitus mõjub siiski värinaidtekitavamalt!)