Kuidas areneb huumorimeel

Lapsed sõpradega söögilaua ääres.

Tahate, ma räägin teile anekdoodi: Juku läheb kooli. "Kui vana sa, Juku, oled?" küsib õpetaja. "Üheaastane," vastab Juku.
Jutustajaks on Lõvipoiss. Üleüldine naer. No kuidas saab üheaastane koolis käia?!

Kõige vanem neiu (õpib juba inglise keelt).
Jane ja Michael mängivad. Koer hammustab Jane'i nukul pea otsast ära. Jane hakkab palvetama: armas jumal, palun tee, et mu nukul oleks jälle pea otsas. "Loll," ütleb Michael, "nukul on garantiiaeg."

Mis on garantiiaeg, pärivad pisemad selgitust.

Kõrreke jutustab ühe Tähekesest loetud loo Juku mustadest kätest ja näost.

Lõvipoiss tahab hakata rääkima anekdooti eestlasest, venelasest ja sakslasest, kuid vaatab minu poole ja mõtleb ümber. Hiljem üleval räägin.

Mõeldakse ise välja mäng: üks joonistab kellegi pea, voldib paberit ja annab järgmisele, kes joonistab keha -- kolmandale jäävad siis jalad. Naeru ja itsitamist on palju.

Mõne aja pärast jookseb Lõvipoiss minu juurde ja ütleb surmtõsise näoga: Emme, alumise korruse WC peaks kiiresti korda laskma teha. Muidu, kui on külalised ja ainult üks WC, võib kellelgi õnnetus juhtuda ja ta võib püksi teha.