Suvest sügisesse, mitte ainult mina*

Suvi on juba oma olemuselt kuidagi kerglane, selline mitte-päriselt-arvessetulev aeg. Noh öeldakes ju näiteks: ta oli seitse talve vana. Suvi kui siis selline interregnum kahe päris-aja vahel.

Kui suvi parasjagu käes, tundub kõik nii loomulik. Päikeselised hommikud kiisutekiga maja taga murul, kakaod (lastel) ja meega kohv (minul) -- ja loomulikult raamat. Rongisõit Elvasse (rongki ei sõida enam praeguseks!), järv-liiv-vesi-pardid idüll. Hommikused rattasõidud turule, kus on värske hapukurk ja kartul ja till -- ning rattatoolil istuval Pumpernicklil on turutädidega omad sotid. Soe vihm, mis teeb su hetkega läbimärjaks ja tekitab kõikjale hulga huvitavaid lompe. Ning peamine -- laste aeg olemiseks. Niimoodi, nagu lapsepõlvesuvedel, pole hiljem elus kunagi olla antud. Isegi näilise vabaduse olukorras -- nagu minu lapsepuhkus praegu -- on omad kohustused ja vastutus. Olemise rõõm, millest räägivad Lindgreni raamatud -- see rõõm on ikka ja alati laste ning igatsus sellest rõõmust ikka ja alati nende vanemate päralt.

Sügis jõudis tänavu meie koju nii vihma kui asjade kujul. Kaks kooliminevat last -- neist üks esimest ning teine teist aastat -- ja nende kümned asjad. Kirja- ja kunstitarbed, riided ja jalanõud. Ainuüksi viimaseid on näiteks tarvis kaks paari tosse (ühed võimluseks ja teised kooliminekuks), paar sandaale, kummikud -- ja see kõik korrutada siis kahega (ja veel omakorda n-rahaühikuga). Tulles jälle koju mõnelt poeskäigult ja sorteerides kahte hunnikusse vesivärve ja rasvakriite ja vihikuid ja sokke, on mul tunne, et mina -- või noh meie pere siis -- ongi see, kellel on surres kõige rohkem asju.

Kuidas see pealkirjas tsiteeritud Viidingu luuletus edasi läkski?

Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.

--
*Pealkiri on laenatud Viidingult