Suhtlus. Vali ise tasand!

Hommikusöök (mõnusaimad jutud aetakse meil ikka söögilaua ääres).

Lõvipoiss: Kui vana mina siis olen, kui Pumpernickel on 13?
Ema: 18.
Lõvipoiss: 18?! Siis ma olen Sigatüüka juba lõpetanud. /Mõtleb veidi/. Ja võiskin oma kummikud terveks võluda...
Kõrreke: Jah, ja minu kummikud leiaksid kah kutseloitsuga üles. Ütlesid "Accio kummik!" ja leiaksimegi kätte!
Lõvipoiss: Ja kõik katkised asjad saaksime terveks võluda ja...

Pumpernickel on seni vaikselt pealt kuulanud. Nüüd sirutab triibulises pidžaamas käe lauale, toetab sellele mõtlikul ilmel pea, ja ütleb, hääl täis melanhooliat: auh-auh!


*
Siis läks meil tegelikult kiireks -- jõudmaks umbes poole tunni pärast Lõvipoisi kooliga tuvumise päevale.
Juba kevadisel koosolekul anti tutvumispäev teada. Paar päeva tagasi said vanemad läbi vastloodud meililisti veelkord vastava kutse. Ja siis võis lugeda eeskujulike lapsevanemate tänumeile: tänan kutsumast, tuleme kindlasti. Ühest eriti ontlikust perest saadeti vastav tänusõnum (ikka läbi listi) koguni mõlema vanema poolt eraldi. Nii et hilinemine olnuks suisa piinlikusttekitav. Lapsed viidi vanematest eraldi saali mängima.

Pärast, ringkäigu ajal nägin oma vanemat pojanatti kenasti rivis, hoidis ühel endast lühemal noorsandil käest kinni. Vaadati klassi ja võimlat, sööklat ja tualettruume. Ühe ukse taga küsis õpetaja salapärasel häälel: ja kas te teate, mis ruum siin on?
Vangla! Kõik kilkasid, ja märgusõna korrati itsitades vist kõigist 23 suust.
Lapsed olid oma mõttest nii elevil, et tegelikult ei pannud tähelegi, et poiste käsiööklassi (mis ukse taga tegelikult asub) sisse ei saanud ja nägemata see jäigi.

*
Koduteel jäi Pumpernickel (no kooliskäimine väsitab ka tõelised unetud!) vankrisse magama.
Küsisin oma peatselt koolipoisilt, kas ta mõne lapsega tuttavaks ka sai.
Jah, kahega.
Kas mõni nimi ka meelde jäi?
Jah, Markus.
Kõrreke: Markus on igas klassis. Meie omas ka!
Lõvipoiss: Ja üks Rasmus jäi vist ka meelde...
(Neid on Lõvipoisi klassis kokku kolm.)
Kõrreke, elutargalt: Kui tahad teada, mis nimega lapsed mõnes esimeses klassis käivad, tuleb lihtsalt mõelda, mis nimed olid seitse aastat tagasi moes!
Kas mõni tüdruk ka meelde jäi?
Lõvipoiss: Jäi küll. Aga seda ma ei ütle!


*
Toidupood. Juba kassapidaja juurde jõudnuna laksas sinistes tunkedes ja härjakaelaga meesostija endale laubale: Oodake!
Kiirelt trügis ta sabasseisjaist mööda ajalehevitriini juurde ja haaras Õhtulehe.
Ise seletab valjuhäälselt kassapidajale:
No Kivisaar ütles, et siin pidid täna paljaste naiste pildid sees olema. No eks vaatame siis.
Kassapidaja, vanemas keskeas kohmetu tädi, naeratab, nii et mitmete hammaste puudumine on kaugele näha.