Jagajale jääb rohkem präänikut!
Paar päeva tagasi tõstis Pumpernickel poes ostukärru barankakoti ning tegi seda nii veendunud ilmega, et tundus kohatu talle vastu vaielda*. Baranka ametlik nimetus oli rõngik glasuuris ning loomulikult sai pojaklutt juba rattasadulas ühe rõngiku pihku.
Täna seljakotti sorteerides leidsin sealt siis selle paki. Pumpernickel nägi seda ning jooksis kohe matti võtma. Andsin siis talle kohe mitu ning ütlesin:
Mine vii õele ja vennale ka!
Lapsuke jooksis rõõmsalt trepile, ise valjusti hüüdes:
Ienna! Etti! Nämm-nämm!
Siis saabus vaikus. Pumpernickel oli istunud trepimademele ning üritas süvenenud hamstriilmel enesele korraga kolme barankat suhu toppida.
---
*Üldiselt on barankad juba suuremate laste titeajast lastele mõnel üritusel vaigistamiseks või lihtsalt alatuks äraostmiseks (no kui on vaja nt tõrges mudilane vankrisse või rattatooli aheldada) mu lemmikabivahendid. Ning seda põhjusel, et nad ei ärata minus isiklikult mitte vähimatki isu.
Labels: osalev vaatlus
0 Comments:
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home